Kuidas läks nii, et Eestis levis maasikapaanika, ning mida sarnast on sellel taimetoitluse propageerimise ja lameda Maa teooria edendamisega? Lõppeks viib see kõik aga suure küsimuseni: kuidas klikitavas maailmas ellu jääda?
Tellijale
Okse, mürk ja maasikad – sissevaade eestlaste paanikahoogu (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimesed, kelle maitsemeel suudab maasika puhul eristada parimal juhul magusat ja haput, kuid kes kindlasti ei suuda välja raalida, kas punane magus mari kuulub Polka, Rumba, Salsa või Lambada sorti – jah, maasikasortidele nimepanijatel tundub olema ladinalist tantsukirge –, suutsid ühtäkki maasikamaitsest ära tunda, et maasikaid on pritsitud.
Välja ilmusid inimesed, kes rääkisid, et suudavad oma keelenäsadega tuvastada mikrokoguseid taimekaitsemürke ja selle põhjal järeldada: «Ma juba ammu tundsin, et need Eesti maasikad maitsevad imelikult!»