Maaeluministeerium avaldas lõpuks, kui palju on lapsel ohutu puuvilju süüa

Mürgised puu- ja juurviljad Foto: Postimees

Maaeluministeeriumi blogipostitusest selgub, et juuni alguses avaldatud riigikontrolli toiduohutuse auditis tehtud arvutuste puhul ei olnud tegemist arvutusveaga, kuigi ametid ja ka maaeluminister seda algselt väitsid. Ministeerium avaldas nüüd lihtsalt veelgi täpsema arvutusvalemi, mis aitab selgusele jõuda, kui palju ikkagi on ohutu mingit toiduainet korraga tarbida. 

Riigikontroll arvutas toona veterinaar- ja toiduametilt saadud arvutusvalemi abil välja, et ka Euroopa Liidu lubatud piirnormi sisse jäävad taimemürkide kogused võivad tundlikumate gruppide nagu laste ja rasedate jaoks olla liiga palju. Tegemist oli aga üldistatud arvutuskäiguga, mis näitab ohutu koguse tarbimist juhul, kui inimene tarbiks nimetatud koguseid terve elu jooksul iga päev, mistõttu ei pea maaeluministeerium seda täpseks.

«Ühe korraga või päeva jooksul söödavatest kogustest ei ole arvutustel ADI (vastuvõetav/talutav ööpäevane kogus) kasutamine õige, sest ADI määramisel on võetud arvesse teoreetilist võimalust, et inimene tarbib toiduga sellise koguse toimeainet iga päev terve elu jooksul. Ühe korraga või päeva jooksul söödava koguse arvutamisel tuleb lähtuda ARfDst (akuutne standarddoos),» selgitas maaeluministeeriumi pressiesindaja Indrek Hirs.

X faktor toiduaines

Üks ehmatavamaid näiteid oli auditis see, kust selgus, et kui 20 kilogrammi kaaluv laps sööb mandariine, mis sisaldavad Euroopa Liidus maksimaalselt lubatud kogust kloorpürifossi, siis tohiks ta neid süüa igapäevaselt vaid 13 grammi ehk umbes kaks-kolm viilu. 

Maaeluministeeriumi toiduohutuse osakonna kinnitusel jääb sellisest arvutuskäigust välja aga iga toiduaine puhul erinev asjakohane faktor. Näiteks mandariinide ja banaanide puhul tuleks arvesse võtta ka koorimist, mõne teise toiduaine puhul aga keetmist.

«Tõenäolisema tarbijariski hindamisel (s.t täpsemates arvutusvalemites) võetakse lisaks aine sisaldusele tootes ning tarbitavale kogusele arvesse täiendavaid aspekte, näiteks seda, et viljad töödeldakse või kooritakse,» seisab toiduohutuse osakonna ühise töö tulemusena koostatud selgituses. 

Seejuures tuleb ministeeriumi hinnangul aga arvestada, et arvutusvalemisse lisatavad faktorid ei ole universaalsed ehk ühesugused kõigi toimeainete või viljade jaoks.

«Üldise arvutusvalemi järgi võiks näiteks 20 kilogrammi kaaluv laps süüa ööpäevas vaid 67 grammi mandariine, mis sisaldavad maksimaalses lubatavas koguses kloorpürifossi (eeldusel, et ta ei saa seda ainet lisaks mõnest muust toiduainest). Täpsema arvutusvalemi järgi (ehk täiendavalt töötlemisfaktori ja varieeruvust arvestades) saame aga tulemuseks 1,11 kilogrammi kooritud mandariine,» tõi osakond näite.

Teisena on välja toodud banaanid, mis sisaldavad maksimaalses lubatavas koguses tiabendasooli, mida 20 kilogrammi kaaluv laps võiks üldise arvutusvalemi järgi süüa ööpäevas 333 grammi. Töötlemisfaktori ja varieeruvuse täiendaval arvestamisel selgus, et lapsele on ohutu süüa 3,7 kilogrammi kooritud banaani.

Õunade võrdlemine apelsinidega

«Maaeluministeeriumi tehtud arvutused ei muuda ega lükka ümber ühtegi riigikontrolli toiduohutuse auditis tehtud järeldust ega leidu,» sõnas riigikontrolli keskkonnaauditite juht Airi Andresson.

Riigikontrolli audiitor Sigrid Rajangu sõnul andis VTA riigikontrollile auditis kasutatud arvutusvalemi juba kaheksa kuud tagasi, kuid nüüd on maaeluministeerium pärast aruande avalikustamist otsustanud kasutada hoopis teistsugust metoodikat. 

«Riigikontrolli aruandes olev arvutusmudel on õige, laialt kasutusel olev ning mudel on kemikaali kroonilise (ADI) ja akuutse (ARfD) ohumäära arvutamise metoodika alusarvutus. Selle valemi kaudu saab teha üldise arvutuse indiviidi kohta - kui palju kemikaali tohib konkreetne indiviid tulenevalt oma kehakaalust tarbida,» selgitas Rajangu.

Maaeluministeeriumi poolt nüüd avaldatud arvutused on Rajangu sõnul tehtud aga eeldusel, et inimene sööb seda toitu ainult ühel korral, mis ei anna vastust, kui palju tohiks seda toiduainet tarbida igapäevaselt.

«Maaeluministeeriumi poolt tehtud arvutustes on näiteks riigikontrolli aruande joonisel 6 kujutatud tomatite ja maasikate puhul arvutatud välja akuutne referentsdoos ja see ei ole võrreldav riigikontrolli poolt oma aruandes arvutatud kroonilise referentsdoosiga,» sõnas Rajangu ja lisas, et riigikontrolli auditi erinevates joonistes kasutasid audiitorid ka hoopis teises kontekstis maaeluministeeriumi nüüd välja toodud ARfD valemit.

Rajangu jaoks on endiselt üllatav, et maaeluministeerium nüüd teise valemiga lagedale tuleb.

«Kõnealuste arvutuste ja metoodikatega on kaheksa kuu (auditi läbi viimise periood- toim) jooksul saanud maaeluministeerium kolmel korral tutvuda ning kasutatud metoodika on leidnud ametite heakskiidu,» lisas ta.

Arvutusvalemid ohutu toiduaine koguse leidmiseks:

Lihtsustatult leitakse akuutne saadavus üldise arvutusvalemiga, mida kasutas riigikontroll:

Akuutne saadavus = [(aine sisaldus tootes) x (toote tarbitav kogus)] / kehamass

Täpsem arvutusvalem, mis võtab arvesse erinevaid faktoreid on aga järgmine:

Akuutne saadavus = [(aine sisaldus tootes) x (toote tarbitav kogus) x (asjakohane faktor)] / kehamass

Üldise arvutusvalemi kasutamisel hinnatakse aine saadavusest tulenevat võimalikku riski tegelikkusest suuremaks. Seda muu hulgas põhjusel, et jäägi sisaldus töötlemisel või koorimisel muutub ning enamik toodetest sisaldab tegelikkuses jääke piirnormist oluliselt vähem.

Toimeainete tegelikke sisaldusi arvestades võib päevas ohutult süüa veelgi suuremaid koguseid.

Lühendite selgitus:

ADI (acceptable daily intake, vastuvõetav/talutav ööpäevane kogus) – toidus sisalduv toimeaine kogus, mille tarbimisel iga päev terve inimese eluea jooksul ei esine terviseriski (ühik: mg / kehamassi kg). Toksikoloogiliseks võrdlusväärtuseks pikaajalise kokkupuute hindamisel.

ARfD (acute reference dose, akuutne standarddoos)- toidus sisalduv toimeaine kogus, mille tarbimisel lühema aja jooksul (üks toidukord või ööpäeva jooksul) ei esine terviseriski (ühik: mg / kehamassi kg). Toksikoloogiliseks võrdlusväärtuseks lühiajalise kokkupuute hindamisel.