Õpetajad selgitavad, kui keeruline on koolikiusamisest lahti saada

Valga, 30.04.2013 Üksindus, tõrjutus, kiusamine, kiusatud õpilane, käed. Foto: Arvo Meeks/Valgamaalane Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Õpetajatel on kiusamisega omad taktikad. Rus.Postimees sai kahe õpetajaga kokku ja arutasid, kuidas õpetaja saab lõpetada koolikiusamist. 

Kuna ei saa detailselt nimetada juhtumeid, kuna osapooli oleks kerge tuvastada, siis me ei nimeta nimesid ega ka koole, kuid kõik andmed ja isikud on toimetusele teada. 

Õpetaja:  kõige keerulisem on koostööd teha lastevanematega

Meil oli ka selline juhtum, kus ühte poissi kiusati ja ta tahtis lõpetada oma elupäevad. Siis me hakkasime tegutsema terve klassi ja vanematega. Kes on süüdi, kellel on õigus- seda on keeruline mõista: kord ei vaadatud õigesti, teine ütles midagi, kolmas naeris- ja läkski kõik lahti. Poiss jooksis koolist minema, teda otsiti, aga pärast rääkis enda murest psühholoogile.

Klass jaotati erinevateks rühmadeks. Ühe rühmaga töötas psühholoog, teisega sotsiaalpedagoog, kolmandaga õppealajuhataja ja neljandaga klassijuhataja.

Igaühel olid oma kaardikesed, kuhu nad kirjutasid oma päevast: kuidas see möödus, mida nad tunnevad, mida nad tegid head või halba. Igapäevaselt kohtuti õpilastega ja suheldi. Töö ei käinud ainult lastega vaid ka nende vanematega. Ei olnud seda, et keegi vanematest või õpilastest ei pidanud töös osalema- kõik pidid. Me kokkuvõttes õppisime ära tundma kiusamist ja seda märkama- kedagi kiusatakse, narritakse, sõimatakse. Avatud vägivald ei juhtu kohe, see tuleb samm sammult. Ja meie ülesanne on sellest rääkida.

Kõige suurem probleem oli nende laste vanematega, kes ei uskunud ja ei tahtnud endale tunnistada, et nende lapsed on kiusajad tekkinud situatsioonis. Nedega oli väga keeruline koostööd teha.

Me ei tee ainult kooli siseselt kiusamisvastast tööd, vaid ka täielikult suhtleme linnaosavalitsusega ja politseiga. 

Õpetaja: rääkimine, rääkimine ja kui see ei aita, siis noorsoopolitsei aitab

Kui mu poole pöördub õpilane ja ta probleemiks on läbisaamine iseendaga, siis ma olen kohustatud õpilase nõusolekuga pöörduma ta vanemate poole. Ma ei tohi mitte midagi teha ilma nende kirjaliku nõusolekuta, koolipsühholoog ei tohi ka ilma selleta lapsega tööd teha. Sellel aastal oli nii, et minu poole pöördus üks tüdruk, kellel olid suured probleemid ärevushoogudega, ta käis gümnaasiumis, kuid ta vanemad ei võtnud seda probleemina ja arvasid, et see on selline väikene asi. Ta palus mult, et kas ma uuriksin, äkki on ka koolist väljas mingeid võimalusi. Leidsin vene psühholoogi Rajaleidjast. Ometigi olin kohustatud tema vanematega ühendust võtma, et nende tütar soovib psühholoogi külastada. Ema jäi õnneks nõusse ja mõistis, et tütrel on keeruline. Isiklikult viis lapse ka esimesele seanssile.

Et kooli psühholoog saaks õpilasega suhelda on vaja, et lapsevanem oleks sellega nõus. Kõige suurem probleem tekib koolile siis, kui psühholoog alustaks seanssidega enne seda, kui vanem annab oma nõusoleku. 

Kui lapsel on konflikt teiste õpilastega, siis alguses koolis sotsiaalpedagoog ja psühholoog suhtlevad kõikide osapooltega eraldi, hiljem juba kõikidega koos. Seal üritatakse mõista, miks see arusaamatus nende vahel on üldse alguse saanud. Suhtlus käib ka vanematega, ja pärast seda õpetajad koos vanematega jälgivad olukorda. 

Kui kiusamine jätkub, siis sellest saame teada, kas läbi õpilase, teiste usaldusisikute (kiusatava teiste klasside sõpradelt). Kui kius jätkub, siis hakkame tööle vanematega, kus kutsume mõlema osapoole ema või isa kooli. See aga eeldab, et nad mõistaksid kui suur on probleem. Mina (õpetaja- toim.) ei saa tegeleda probleemiga, kui mulle pole sellest keegi rääkinud: õpilane, vanem.

Ent kui situatsioon on olemas, siis me kohtume ka vanematega eraldi, õpilastega ja ka kõikidega koos. Jutuajamise juures on ka psühholoog, sotsiaalpedagoog ja klassijuhataja. Me pakume välja tehnilisi lahendusi, muudame nende asetust klassis, pakume teraapia võimalust, tund-treeninguid tervele klassile või kutsume appi Rajaleidja. Reeglina on kõige mõjuvam vahend see, kui me viime kiusajaid üle teise klassi.

Muidugi siis võib situatsioon minna üle internetti. On juhtunud, kus ma olen märganud ebasobivaid kommentaare, võtnud siis ühendust õpilastega, et ma helistan nende vanematele ja hiljem pöördun ka veebi-konstaabli poole.

Viimaks kui agressori pool ei rahune ikka maha ja jätkab tagakiusamist, siis me pöördume noorsoopolitsei poole.