Suur intervjuu maailmaränduriga: müüsin poolel teel reisi jätkamiseks auto maha

Püüdsime teisipäeval koos Postimehe fotograafiga maailmarännult naasva Risto Prii (34) Tallinna linnapiiril kinni ning läksime lähedalolevasse kohvikusse tema värskete muljete kohta uurima. Kuigi mehe perekond ootas teda pikisilmi kodus, nõustus ta intervjuu heaks veidi veel kojuminekuga kannatama.

«Ma ei näe vist praegu väga esinduslik välja,» vabandas ligi kaks aastat vagabondielu viljelenud Prii naerdes. Rännuselli ratas oli teibitud, juuksed pikaks kasvanud ja Peruus toimunud rattaõnnetusest saadud endiselt lillakassinine arm näos, kuid meel sellegipoolest rõõmus.  

Mis on see, mis on pannud teid sedasi maailma avastama?

Reisida on tore ja seda on parem teha, kui oled noorem. Ma tegelikult ei ole enam kõige noorem ka, aga siiski.

Kindlasti on ka lihtsamaid viise reisimiseks, miks soovisite seda just jalgrattal teha?

Tegelikult läksime alguses sõbraga seljakotirännule, rattasõit ei olnud üldse plaanis. Ma ise pole mingi rattur, olin viimati rohkem rattaga sõitnud kui olin alles laps. Aga kunagi nägin kedagi teist niimoodi rattaga reisimas ja see jäi mind kummitama.

Kuidas selline pidev väntamine tervisele on mõjunud?

Halbu asju polegi täheldanud, aga positiivne on see, et eks mul on rohkem võhma. Ilmselt jalalihased on ka tugevamaks muutunud, võib-olla ülejäänud keha on lihasmassi kaotanud, ei tea. Mul on astma ka, aga see on oluliselt reisi jooksul vähenenud.

Lihased valusaks ei jää?

Alguses küll, aga enam mitte. Jalad valutavad kuskil viis päeva, tagumik valutab pikemalt, nii kolm nädalat ja vahepeal annab tunda.

Kaardilt vaadates on näha, et sõitsite läbi mitu maailmajagu, aga Aafrika ja Euroopa jäid välja. Miks nii?

Need olid mul ka tegelikult plaanis jah. Ma olen ikka natukene pettunud, et .. Ei mul on hea meel olla kodus, aga soovisin ikkagi välja jõuda Argentiina lõunatippu, mis lõpuks raha otsa lõppemise tõttu ei juhtunud. Eks ma panin ka ajastamisel puusse jah. Iseenesest see reis polnudki mul ju üldse planeeritud mitte kuidagi pidi. Aga kui lõpuks käigu pealt plaanid tekkisid, siis minu kogemus on, et võtad küll mingi ajaühiku umbkaudu, aga alati lähem kauem aega.

Värvikas Vikerkaare mägi Peruus Foto: Risto Prii

Peruus läks ka kauem aega, aga see oli pigem positiivne. Kui ma alguses Aasias sõitsin, siis ma ei peatunud nii palju ja sõitsin kiiremini, Lõuna-Ameerikas oli vastupidi aeglasem tempo. Mäed olid seal ka, et eks see ka mõjutas. Aga aeglasema tempoga nägin rohkem ja kokkuvõttes oli Lõuna-Ameerika mu kõige lemmikum maailmajagu ka.

Cordillera Blanca mäestik Peruus Foto: Risto Prii

Kui tekib uuesti võimalus reisida, siis kuhu tahaksite järgmisena minna?

Tegelikult lähen nüüd kolme nädala pärast aastaks Kanadasse elama, eks see on ka natuke seiklus. Aga reisile läheksin kõigepealt tagasi sinna, kus mul Lõuna-Ameerikas pooleli jäi ja teeks selle lõpuni. Siis lendakski Lõuna-Aafrika Vabariiki Kaplinna ja sealt tuleks rattaga üles Euroopasse, Eestisse. See oleks ideaalne. Natuke ikka kipitab see jah. Aafrika jaoks mul poleks raha jagunud niikuinii, võib-olla kuidagi hädaga oleks saanud lõpetada Lõuna-Ameerika.

Mis oli see, mis teid selle reisi jooksul kõige enam vaimustas?

Ikka kogu see mägede elamus Peruus, ümberkaudsetes riikides ka. Tegelikult kogu Lõuna-Ameerika. Aga kui peaksin ühe lemmikpaiga valima, siis vist ikkagi Boliivia soolaväljad, kus oma reisi ka lõpetasin. See oli vägev elamus, seal telkisin soola peal. Aga kogu see loodusevärk seal Lõuna-Ameerikas oli üle prahi.. Ja inimestega kohtumine ka, nii paljude erinevate kultuuride nägemine.

Telkimine Boliivia soolaväljadel Foto: Risto Prii

Millest kahe aasta jooksul ehk kõige enam puudust tundsite?

Sõpradest ja perekonnast. Kohtusin kogu aeg uute inimestega, aga kaks-kolm päeva hiljem läksid kõik oma teed. Ehk siis see on kõik selline ajutine. Vahepeal on see ilmselt põnev, aga tegelikult natuke tüütu, sest kogu aeg inimesed vahelduvad. Kuna ma reisin üksi, siis polnud reaalselt ühtegi inimest, kellega saaks koos olla kauem kui nädal aega ja keda veidi rohkem tundma õppida. See on sellise reisimise juures pigem miinus. Aga kohe varsti näen oma perekonda.

Leidsin reisikaaslase Ecuadori mägedest Foto: Risto Prii

Perekond kindlasti juba on valmis ja ootab?

Jaa, on küll.

Mida nemad sellisest reisimisest arvavad?

Nad toetavad väga. Neile meeldib see ettevõtmine ja nad arvavad, et see on äge asi, mida teha.

Kui palju sellisel reisil umbes elamiseks raha kulus?

Päris palju oleneb riigist, aga kulutasin umbes 15-20 dollarit (ligi 13-18 eurot – toim.) päevas. Lennupiletid muidugi ka juurde ja mingid asjad, mida oli vaja rattale osta. Raske öelda. Mul ei olnud kindlat päevaeelarvet, aga proovisin hoida kuskil 20 dollari ringis.

See oli kokkuvõttes piisav?

Mul ei olnud vaja kuhugi välja jõuda. Oleks olnud muidugi tore lõunasse välja jõuda.. aga mõtlen, et pigem ma kulutaks natuke rohkem ja reisiks natuke vähem, kui teeks kõike super odavalt ja ei saaks reisil olles suurt midagi nautida, nagu mõned teevad. See tundub ka totter, et ma maksaksin selle eest, et olla põhimõtteliselt vangilaagris. Ma ei tea, kas see on seda väärt. Pigem teha siis lühem reis, aga mõistlikkuse piires.

Kui palju elasite selle reisi jooksul säästudest ja kui palju kaasteeliste abist?

Enamasti ikka säästudest, müüsin oma auto ka maha.

Enne reisile minekut siis?

Ei-ei, reisi ajal, Austraalias olles, enne Kanadasse minekut. Ega ma alguses ei teadnud, et see reis nii pikaks kujuneb. Sõber aitas mul autot Eestis müüa ja eks mul oli enne säästetud ka ja perekond on toeks olnud.

Kas olete nüüd pärast pikka rändamist üldse valmis rutiinsesse tööellu naasma?

Oh, see on hea küsimus, natuke hirmutav tundub. Aga mis seal ikka, enne ka töötasin ja päris palju töötasin. Ma arvan, et see on okei. Pigem arvan nüüd, et võiks teha vähem tunde, teenida vähem raha ja nautida rohkem elu, kui et töötada kaheksast hommikul seitsmeni õhtul ja rohkem raha saada, mis lõpuks niikuinii kõik ära kulub.

Elu nautimine, mida see teie jaoks tähendab?

Ma tahaks veel reisida. Natukene oleksin koha peal, aga siis jälle. Rattaga tahaks sõita ja... Üks projekt, mida ma kunagi tahaksin teha, on aerupaadiga ookean ületada. Aga eks see ole näha, ma pean selle kohta veel uurima.

Kas vähem töötamise ja reiside nimel elamise vahel pole mitte sisemine konflikt?

On küll jah, ma tean. Kuhu me jõuame sellega, on jah see, et kõike vist korraga ei saa. Ilmselt tuleb ikka alguses rohkem töötada ja raha koguda. Eks ma võin töötada küll rohkem, kui mul on eesmärk. Mitte lihtsalt niisama sihitult kaheksa aastat jutti.

Teie vanuses muretsetakse tihti selliste asjade pärast nagu karjäär, kodu ost, võib-olla isegi pere loomine. On need mured teile võõrad?

Ei ole võõrad. Eks see ole selline trade-off (kompromiss- toim). Kõike ei saa, ja mina valisin pigem reisimise, sest kergem on praegu reisida ja hiljem muud teha, kui vastupidi. Vähemalt perekonna osas, võib-olla karjääri osas mitte. Vanust on ka juba nii palju, et vahepeal võtab mõtlema küll, et peaks ehk paikseks jääma. Võib-olla mitte veel. Mul on viimane aasta ka, kui on võimalus Kanadasse minna (Kanada ja Eesti vahel on lihtsustatud viisaprogramm kuni 35-aastastele – toim). See oli teine põhjus, miks ma praegu pidin seda tegema.

Rockies mäestikus Kanadas Foto: Risto Prii

Eestisse jään ka ainult kolmeks nädalaks seetõttu, et kui oleks pikemaks jäänud, oleksin pidanud juba tööle minema ja pärast kaht kuud töötamist peaksin juba minema. See ei oleks tööandja suhtes aus ja minu enda jaoks poleks ka mõtet. Kolm nädalat on natuke liiga vähe jah, aga kuna piletid olid soodsamad, siis oli see mõistlik.

Sellise reisi jooksul on teil olnud palju aega iseendaga üksi olemiseks. Mida olete enda kohta õppinud?

Võib-olla ongi see, et ma õppisin üksi olema. Austraalias olin 31 päeva järjest telgis, see oli kõige pikem üksi oleku aeg. Õppisin endaga üksi olema, asja rahulikumalt võtma. Kuna ma nägin nii palju erinevaid inimesi, siis see avardas väga palju ka minu maailmapilti.

Rohelise veega järved Austraalias Foto: Risto Prii

Samuti on vähenenud hirm uue ees. Alguses, kui jõudsin Lõuna-Ameerikasse, siis oli ikka pabin sees. Eestis vist arvatakse, et see on superohtlik koht, sest ma sain väga palju hoiatavaid kirju, et ära sinna mine. Sarnane pabin oli mul sees ka siis, kui alustasin Kambodžas üksinda rattasõitu. Aga lõpuks nägin, et inimesed ei ole hirmsad. Pigem ikka abivalmid ja sõbralikud.

Millised suuremad viperused teid reisi jooksul tabasid?

Telefonivargus Malaisias Kuala Lumpuri lähedal. Ma ei osanud alguses kuhugi minnagi, sellega läks nädal ja lõpuks saadeti mulle Eestist uus telefon. Rattavargus Kanadas ilmselgelt. See lõppes küll kokkuvõttes hästi.

Kuidas nii?

Olin Airbnb taolises kohas ja ratas oli garaažis koos telgiga. Järgmisel hommikul ütles võõrustaja, et tema ratas varastati ära ja minu ratas ja telk ka. Seejärel tegin Facebooki postituse sõpradele, aga see läks viraalseks ja meediaväljaanded Eestis ja Kanadas kirjutasid sellest. Seepeale hakkasid inimesed mõlemast riigist abi pakkuma. Üks inimene ostis mulle uue ratta, teine viis mind rattapoodi ja ostis mulle uue lisavarustuse. Siis tehti mulle gofundme leheküljel toetusi, mille abil sain varusid täiendada.

Rattaõnnetustesse sattusite vist ka?

Jaa, reisi alguses oli kaks väiksemat õnnetust, kui kukkusin rattaga. Aga Peruus juhtus suur õnnetus. Sõitsin allamäge, tee oli hea ja kõik oli tegelikult okei. Ma ei oskagi öelda, mis täpselt juhtus, võib-olla vaatasin korraks kõrvale, aga ratas hakkas teelt kõrvale kiskuma ja rattakott ja lenks läks vastu teepiiret ja ratas peatus nii järsult, et ma lendasin üle pea.

Pärast Peruu õnnetust. Foto: Risto Prii

Lenks oli katki, rattakott oli katki, mina ise olin ikka päris katki. Õnneks jäid hambad suhu, aga näos tehti mitmeid õmblusi ja õmmeldi nii suus seestpoolt ja ka pealt.

Kõik ei saa endale ehk kaht aastat reisimist lubada, aga mis on teie arvates see mõistlik ajaperiood, mida igaüks peaks elus vähemalt korra reisides mööda saatma?

Kuus kuud, ma arvan. Selle ajaga peaks saama hakkama, kui natuke ette mõelda, kus reisida. Euroopas pigem mitte, sest Euroopa on kallis. Soovitaksin minna Lõuna-Ameerikasse. Kuue kuuga jõuab ehk igale poole Lõuna-Ameerikas, aga kui aega nii palju ei ole, siis tuleks kindlasti ära käia Peruus. Kolumbia on ka lahe, Ecuador ka. Eks nad kõik olid ägedad.

4000 meetri kõrgusel asuv Quilotoa Ecuadoris. Foto: Risto Prii

Kesk-Ameerika mind samas nii väga ei vaimustanud, et kui valida, siis mina läheks kindlasti Lõuna-Ameerikasse. Kanada on ka ilus, aga seal on jälle kallim, siis peab ehk lühemalt reisima, kui just iga öö ei taha telgis veeta.

Mis on esimene asi, mida nüüd koju jõudes teha tahate?

Otsin ilmselt midagi kohalikku süüa, ma arvan. Kartulisalatit, see oleks päris tore. Vaatame, mis nad (perekond – toim.) mulle sinna sinna kokku kogunud on.

Risto Prii reisipäevikut saab lugeda SIIT.