Pukserite tants näitab laevameeste osavust

Äsja lõppenud Tallinna merepäevadel sai üle mitme aasta näha pukserite tantsu. Postimees vaatles üritust seekord pukser Arkturuse pardalt.

«Tuleb oodata, kuni Megastar on sisse tulnud ja Finlandia välja läinud. Siis kohe pärast Finlandiat lähemegi,» ütles Alfons Håkansi Eesti laevastiku peakapten Margus Toots. Reedel, kui oli ilus ilm, pööras Finlandia ennast ilma kõrvalise abita ümber. Aga halva ilmaga ilma pukseriteta ei saa.

Sadamas seistes pole masinate müra peaaegu üldse kuulda. Sõidu ajalgi on kaptenisillal üsna vaikne. Tootsi sõnul on nii Arkturusel, kui teisel pukseril H. Kanteril kaks suurt vinti, mis keerlevad 360 kraadi. Neid liigutab kapten kahel pool tema tooli asuvate joystickidega. Tänu sellele, et neid saab 360 kraadi pöörata, ongi puksiiridel nii suur manööverdamisvõime.

Pukserite tantsuks kutsutavad manöövrid tegid kahe laeva kaptenid ühe korra läbi. Spikriks on käsitsi paberile kirjutatud märksõnad ning tegevust kooskõlastatakse raadio kaudu.

Pukseritel on ka üks halb omadus. Nimelt tekitavad pöörlevad vindid vee all tolmuimeja efekti. Ja et merepõhi on sadamas kõikvõimalikku sodi täis, siis kipub see kõik vintide labadesse kinni jääma. Kui nii juhtub, siis jääb töö pooleli ja tuleb tuukrid välja kutsuda.

«Igal pukseril on vööris vints, mille peal on ots, mis läheb suure laeva peale. Ja meil on kaks tegevust, kas tõmbame või surume. Ma usun, et enamus kapteneid, kes on meil siin töötanud, sõidavad kõik sadamad kasvõi kinnisilmi läbi. Aga paberkaart on ikkagi alati kõige kindlam ja usaldusväärsem,» rääkis Toots.

Kui tuult on üle 20 meetri sekundis, siis vajab enamus reisilaevu puksiiride abi. Keskmiselt kulub ühe laeva kai äärde panekuks poolteist kuni kaks tundi. Kui on rasked jääolud, siis võib töö venida nelja, viie või isegi kuue tunni pikkuseks. «Siis on kohal mitu pukserit, ühed hoiavad laeva kaist eemal, üks pukser läheb ning lükkab laeva ja kai vahelt jää ära ning teised pukserid suruvad ta seejärel vastu kaid. Kõigele lisaks ei sõida talvel ka lootsikaatrid, sest neil on alumiiniumist kered. Kui merel on jää peal, siis veame me veel lootse ka,» selgitas Toots.

Lootsid, kes tunnevad sadama akvatooriumi nagu oma taskut, on vahendajad suurte laevade kaptenite ja puksiirimeeste vahel. Loots otsustab, kas laeva manööverdamiseks on puksiiri vaja ja vajadusel tellib selle ära.

Kogu selle jutu jõuame ära rääkida Vanasadamast Lennusadama poole sõites. «Pukserid on ehitatud nii, et võimsust on palju, aga kiirust me eriti üles ei saa. Laeva korpus on sellise kujuga ning masinatel on madalad pöörded ja kõrge väändemoment, et oleks jõudu võimalikult palju. Kiirus on pukseril täiskäiguga 12-13 sõlme (1 sõlm = 1,852 km/h). See tähendab, et masinad töötavad sajaprotsendiliselt ja kütusekulu on 700-800 liitrit tunnis. Aga kui me võtame kiiruse maha umbes 30 protsendi peale, siis on kiirus 8-9 sõlme, aga kütusekulu on kolm korda väiksem,» rääkis Toots. Võrdluseks, näiteks Tallinki laevad teevad 28-30 sõlme.

Pukseri kapteneid tema sõnul kuskil ette ei valmistata. Mereakadeemia lõpetanud mehi tuleb firmas umbes aasta aega koolitada, selle ajaga saavad põhioskused selgeks.

Lisaks laevade sadamasse sisse ja sealt välja aitamisele tegelevad pukserid ka laevade dokkimisega. «See käib nii, et ujuvdokk on vee all, me paneme laeva sinna paika ja siis see läheb üles remonti. Sellised tööd on raskemad kui sadamas, kuna laevad on nii-öelda «surnud», neil ei tööta mitte miski. Mänguruum on aga väga kitsas, pool meetrit on juba suur vahe. Laevad on ka kerged, sest nad on tühjad ja me peame arvestama, et neid ei tohi kõvasti lükata,» rääkis Toots.

Kui pukserid Lennusadamasse jõuavad, pannakse peakapten kaile maha ning laevad siirduvad tantsule. Kummaski laevas istub üks mees, kes kahe joysticki abil laevade tegevused ühtlustavad, raadioside on natuke abiks. Seekordse esinemise teeb huvitavaks see, et laevad on erineva suurusega. Kui oleks tegu ühesuguste sõsarlaevadega, siis oleks kõik palju lihtsam.

Etteaste lõppeb traditsiooni kohaselt suurte veejugadega. Pukser suudab täita ka tuletõrje ülesandeid ning nii vee kui vahuga pritsida. Kõige lõpuks sõidab vett pritsiv laev Lennusadama kaile nii lähedale, et rahvas pageb kai teise serva. Kui Toos pärast jälle pardale tuleb, ütleb ta, et tuul oli nii õige, et vaatajateni ei lennanud ükski piisk.