Milles on helendava kaevuvee juhtumi tuum, kus üks riigiasutus püüab probleemi teisele põrgatada? Meil on siis ikkagi liiga palju riiki, kui kaks asutust ei saa omavahel selgeks, kes peaks inimese mure lahendama?
Raske öelda, millal ametnike tahe ja julgus otsustada ära kadus. Ei taha ka üldistada, sest ametnikke on erinevaid. Meil on ka väga häid juhtumeid, kui näiteks üksi elava pensionäri vigane aadress on märgitud registris õigeks, ametnik on selle nimel bürokraatiatõkkeid ületades pingutanud ja pensionär on lõpuks toetuse kätte saanud. Või on puudega lapse mure leidlikult kõrvaldatud.
Aga kahjuks on ka teisi, nagu see helendava kaevuvee juhtum. Ametnikud ei sea sihiks inimese mure lahendamist, vaid selle oma uksest välja menetlemise. Ajada segast juttu, et see pole nende pädevuses, see pole nonde pädevuses. See pole üldse inimese asi teada, millise asutuse pädevuses mingi asi on. Õiguskantslerit ongi selleks vaja, et seda meelde tuletada. Selle juhtumi asjaolude väljaselgitamine ja olukorra lahendamine on nii keskkonnaameti kui ka keskkonnainspektsiooni ning tõenäoliselt ka omavalitsuse pädevuses. Kõigil on oma töö ja oma osa ja see pole mingi vabandus, et nemad ei saa üksi kõike ära teha. Riigis ei saa tihtipeale üks asutus kõiki asju ära lahendada. Aga saab võtta vastutava rolli, saab mitte enne järele jätta, kui asi on lahendatud.