Juubelilaulupeo ülevaimad hetked saabusid ühendkooride kogunemisega laulukaare alla. Pea kõiki ühendkooride laule esitati lauljate ja publiku soovil kaks korda.
Ühendkoorid alustasid legendaarse pulmalauluga «Tuljak».
Tuljak
«Tuljakule» järgnes Tõnis Mäe laul «Ilus oled, isamaa».
Ilus oled, isamaa
Seejärel kõlas noore helilooja Pärt Uusbergi just selle peo jaoks valminud uus laul «Igaviku tuules». Loo autor Uusberg oli ise ka dirigendipuldis.
Igaviku tuules
Laulupeoõhtu ilusaimad hetked saabusid, kui kogu lauluväljak laulis ühiselt «Ta lendab mesipuu poole».
Ta lendab mesipuu poole
Laulupeo ametliku osa lõpetas ja tule tornist kustutas laulupidude mitteametlik hümn Gustav Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm». Laulu juhatas Ernesaksa õpilane ja kolleeg Olev Oja, kes kasutas selleks lauluisa dirigendikeppi.
Mu isamaa on minu arm
Pärast ametliku osa lõppu tulid laulud, mis elavad laulupeoliste südames sügaval. Esimene lisalugu oli Rene Eespere «Ärkamise aeg».
Ärkamise aeg
Lisalugudest järgnes Ülo Vinteri «Laul Põhjamaast».
Laul Põhjamaast
Kolmanda lisaloona lauldi kaks korda vaid päev varem laulupeo esimesel kontserdil ette kantud Tauno Aintsi just selle peo jaoks kirjutatud laulu «Üksi pole keegi».
Üksi pole keegi
Ei saanud ka see laulupidu lõppu «Kungla rahvata», mis jäi viimaseks suureks ühislauluks. Väiksemad spontaansed laulumised jätkusid veel hiljemgi.