:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Tänase ja homse suurpeo peadirigent on saanud viimasel kahel üld- ja kolmel noortelaulupeol vaadata Eesti tähtsaimast koorijuhipuldist otsa kümnetele tuhandetele inimestele. Aga huvitav, kas ta on leidnud vastuse ka küsimusele, mis küll toob need inimesed kokku suure laulukaare alla?
Peeter Perensil, laulupeo peadirigendil, on sel nädalavahetusel kaks vaenlast. Üks on võimalik halb ilm ja teine on lauljate võimalik väsimus.
«Ilm on loomulikult oluline, aga see ei sõltu meist,» ütleb Perens (47), Tallinna Tehnikaülikooli meeskoori palgaline peadirigent. «Kas paistab päike või tuleb rahet – on, nagu on. Meie asi, olgu sa dirigent või laulja või kuulaja, on anda oma parim.»
Perens avas intervjuus Arterile võtteid ja nõkse, kuidas panna lauljad endast täna-homme maksimumi andma.
Kaks aastat tagasi kirjutas keegi Mikk Pärnits pärast noorte laulu- ja tantsupidu kultuurilehes Sirp, et Eesti on rahvuslikule propagandale panustav apartheidiriik. Tahaks öelda, et sellist jama on lausa võimatu kommenteerida. Aga kuidas teie kommenteeriksite?
Kui räägime laulupeost, siis mina ei oska pahaks panna, kui üks rahvas tunneb rõõmu sellest, et ta on elus, on vaba, et tal on oma riik ja ta saab maailmas elada võrdsena teiste rahvaste seas. Võiks tuua paralleeli, et kui keegi peab oma suguvõsa kokkutulekut ja kirjutab lipu peale: «Tere tulemast, perekond Kase sugulased!», siis perekond Tamm, kes istub aia taga, ei peaks seda pahaks panema ja arvama, et perekond Kask talle sellepärast kallale tuleb.
Kuidas see teile mõjus, kui Pärnits tunamullu laulupidude rahvuslikkust ründas?
Ei mõjunud kuidagi. See oli minu arvates nii rumal. See tundus nii absurdne kirjutis, et selle peale ei oska i-d ega a-d öelda. Arvan, et Eesti ühiskond ei peaks sellistest arvamusavaldustest kinni võtma ja neid võimendama, sest muidu võib keegi kusagil hakata mõtlema, et see on tõsiseltvõetav arvamus.