«Laulupeost teeb laulupeo meie kõikide ühine traditsioon. See on suur osa Eesti ajaloost, mida jutustavad lauljad läbi lugude, mida nad laulupeol esitavad,» just selliste sõnadega mõtiskleb Rasmus laulupeo tähenduse üle ning lisab: «Mulle tundub, et nii laulu- kui ka tantsupidu on osa eestlaste ajaloolisest rituaalist. See on võimas, kuidas muusikasse mahub nii palju ajalugu.»
Rasmus Puuri perekonnast on vaid tema vend laulupeol laulmas käinud ja õel on olnud võimalus publikus olla. «Mina pole aga kordagi laulupeole jõudnud, ehkki olen selle peale mõelnud,» jätkab ta. Põlvamaal elades on laulupeole tulek alati omajagu planeerimist nõudnud – arvestada tuleb nii bussiliikluse kui ka pealinna ööbima jäämise võimalustega.
Juubelipidu «Minu arm» tuleb suurem ja uhkem kui kunagi varem – vaatemängulist võlu pakuvad kümned tuhanded lauljad, tantsijad ja muusikud, aga olulist rolli mängib ka publik, kelleta laulu- ja tantsupidu toimuda ei saaks.
XXVII üldlaulupeol esineb 1020 kollektiivi ja enam kui 35 000 peolist, XX tantsupeol joonistavad kauneid rahvarõivastes tantsumustreid 713 kollektiivi enam kui 11 000 tantsija ja võimlejaga. «Kõik on rääkinud kui võimas ja tähendusrikas see pidu on ning et igaüks peaks vähemalt korra seal ära käima. See on tekitanud minus soovi isiklikult kogeda seda erilist tunnet ja uhkust koos teistega kohapeal, mitte teleekraani vahendusel,» kirjeldab Rasmus oma soovi sel aastal esimest korda laulupeole minna. Just laulupidu ootabki Rasmus kõige rohkem, sest loodab kuulda tuntuid, eestlastele südamelähedasi rahvuslikke laule.