Eesti XVIII laulu- ja tantsupidu: rahvuslikus võtmes peegeldub internatsionaalne sisu

XVIII laulu- ja tantsupidu Foto: Raamat Laulupeod Postimehega

Postimees avaldab katkendeid Postimees Kirjastuse poolt välja antud laulupidude ajaloost kirjutavast raamatust «Laulupeod Postimehega. 150 aastat Eesti üldlaulupidusid Postimehe kajastuses».

Toimumiskoht: Tallinna lauluväljak

Toimumisaeg: 18-20. juuli 1975.a.

Üldjuhid: Gustav Ernesaks, Jüri Variste, Arvo Ratassepp, Ants Üleoja, Kuno Areng, Roland Laasmäe, Lembit Verlin, Heino Kaljuste, Helmut Orusaar, Vello Loogna, John Tungal ja Uno Järvela

Korraldaja: Üldlaulupeo Peakomisjon ja Üldlaulupeo Büroo

Pidupäevamõtteid

Lugejaga vestleb Eesti NSV teeneline kultuuritegelane JOHANNES KALITS

Nõukogude võimu taaskehtestamisest Eestis on möödumas kolm ja pool aastakümmet ja nagu igal juubeliaastal, kulmineerib ka nüüd selle tähistamine pealinnas. /---/

Hõiskavat Tallinna on ennegi kuuldud ja nähtud. On imetletud rongkäigu kirevust, tunnetatud kooride võimsust, tajutud rahvatantsijate virvendavat hulka. Ometi on selles üle saja aasta püsinud tavas iga kord midagi uut, mis kutsub osavõtjate ridadesse, olgu vaatajate-kuulajate või esinejate poolel. Ikka rohkem on selles ülevust, mis kaasneb seesuguste tunnetega nagu rahvuslik uhkus, internatsionalism ja rahvaste sõprus.

Laulu- ja tantsupeod, ühendatud meie vabariigi aastapäevaga, on kujunenud sündmuseks, kus rahvuslikus võtmes peegeldub internatsionaalne sisu. Kõlavad ju peol paljude rahvaste laulud ning tantsitakse paljude rahvaste tantse. Paljurahvuseline on ka lauljate ja tantsijate pere, paljurahvuseline on külaliskond. Aga kui ütleksime, et internatsionaalses peegeldub rahvuslik, siis on see samuti õige. Ühe rahva laulu- ja tantsupidu on kõigi meie maa rahvaste pidu.

Eks tõsta meie pidupäevade kaalu ka see, et siia ei tulda rohutirtsu ja sipelga loost tuntud meeleoludega. Lauljad, tantsijad ja külalised aastapäevaeelses sotsialistlikus võistluses teeninud täie tunnustuse. Neis pidustustes peegelduvad tööinimese uhkus ja loominguline rõõm. Ja ega lahkugi minna kergemeelse ilunautija mõtetega – kaasa võetakse impulss viisastaku viimase aasta edukaks lõpetamiseks. Ühisel peol saavad alguse uued sõprussidemed, mis mitmekordistuvad töökollektiivides, kus lähemad ja kaugemad külalised jagavad oma muljeid. See on üks osa meie ülesehitavast tööst, üks osa meie elust.

Meie ise oleme selle keskel.

Juubeliaasta laulu- ja tantsupidu pani mind mõtlema sotsiaalsetest dimensioonidest.

Igaüks on märganud, koristatud põld, saja meetri jooksurada või kilomeetripostide-vaheline maanteelõik paistab suhteliselt pikk, kui seisad ühes otsas. Kui aga seisad keskel ning heidad pilgu ette ja taha, paistab maa üsna lühike. Ilmselt sellepärast tunduvad ka sotsiaalsed mastaabid alati väiksemad, et me asume nende keskel.

Võtame oma mõõtehaardesse meie pidupäevadel domineeriva internatsionalismi ja rahvaste sõpruse. Tavaliselt mõõdetakse horisontaalset. Kuid võime mõõta ka vertikaalselt. Ja siis mõõdame sügavust ja kõrgust.

Kolmekümne viienda aastapäeva eel tehakse kõige rohkem võrdlusi 1940. aastaga. Kõrvutatakse päeva ja aastat. Üks päev kulub ligikaudu selle hulga toodangu saamiseks, mis kolmkümmend viis aastat tagasi nõudis tervet aastat. Kulunud näide. Aga meeles võiks pidada, et 1940. aastal oli Eesti NSV-s kaheksa korda madalam tootmistase kui vanemates liiduvabariikides. Seega polnud sõjajärgsed viisaastakud ainult rahvamajanduse taastamise, vaid ka maha jäämuse kaotamise aeg. Vastastikune abi ja koostöö ise loomus tab meie maa rahvaste suhteid. Seega on tootmistaseme kiire tõus Eesti NSV-s rahvaste sõpruse ja internatsionalismi üks sotsiaalne dimensioon.

1940. aastat võib mõõta ka sügavuti. Kui eesti rahval poleks olnud varasemate revolutsioonide võitluskogemusi, kavandatud eesmärke ja ühiskondliku progressi kindlat eeskuju, vaevalt oleks siis suudetud tegelikkuseks muuta eesti töörahva aastakümnete pikkusi unistusi.

Ka õige perspektiivitunnetus eeldab mitmemõõtmelist käsitust. Ainult perspektiivide silmaspidamine – läbikäidud teed hindamata – ei võimalda õigesti mõista nende ulatust. Internatsionalism ja rahvaste sõprus tegi meie rahvusliku arengu kitsa raja laiaks, kõikeühendavaks magistraaliks, mis viib kommunismile.

Ma ei tahaks, et juubeliaastapäeva tähistav laulu- ja tantsupidu oleks lihtsalt meelelahutus nagu iga-aastased jaanilaadad. Tahaksin, et kõik osasaajad, kaasa arvatud televisioonivaatajad, raadiokuulajad ja ajalehelugejad, tunneksid ja mõistaksid rahvuslike traditsioonide ja internatsionalismi läbipõimumist ning oskaksid õigesti hinnata sotsiaalseid dimensioone.

(Edasi, nr 166, 18. juuli 1975)