Imeline klaas

Pariisis asuv Sainte-Chapelle (valmis 1248) jätab oma 15 meetri kõrguste klaasakendega mulje, nagu oleks üleni ehitatud klaasist. Foto: Esta Tatrik

Klaas on nii igapäevane materjal, et me ei kujuta ette elu ilma selleta. Kuid klaasi ajalugu on pikk ja põnev.

Kõigepealt, kas teadsite, et klaas on tegelikult vedelik? Tõepoolest, klaasil pole kristalset struktuuri, see on amorfne materjal. Paljud peavadki klaasi jahedaks vedelikuks. Näiteks tuuakse keskajal ehitatud katedraalide klaasaknad, mis on alaosas paksemad kui ülal. Põhjus peituvat selles, et aastasadade jooksul on klaas alla voolanud. Teised uurijad jälle väidavad, et klaas küll voolab, aga mitte nii kiiresti, et inimene seda näeks.

Keemiliselt koostiselt on klaas saadud ränidioksiidi (SiO₂, liiv, kvartsliiv) sulatamisel koos sooda/potase ja kaltsiumoksiidiga. Mitut komponenti saab asendada: lisades mitmesuguseid keemilisi elemente, saame toota värvilist klaasi, millega said näiteks kuulsaks Veneetsia Murano klaasimeistrid. Mõningaid värvivaid lisandeid hoiti kiivalt saladuses ja klaasimeistritel oli surmanuhtluse ähvardusel keelatud neid avalikustada. Rubiinpunase klaasi saamiseks lisati näiteks kolloidset kulda, koobaltiühendid värvisid klaasi erksiniseks, mangaan andis roosa värvi jne.