Vapper laulupeoline: pilli mässisin kilesse, ise sain märjaks

XI laulupidu 1938. aastal. Foto: Erakogu

Igaühel on laulupeost omad meenutused: laulukaare alt, rongkäigule kaasa elamisest, hernesupi luristamisest või armastatud viisi saatel kätest kinni hoidmisest. Ükskõik millisest ajast need siis pärinevad – kas nõukogudeaegsest laulupeost või iseseisvunud Eesti pidustustest –, emotsioonid on alati ülevad. Uurisin nii vanematelt kui ka noorematelt laulupeolistelt, mis on neile läbi aegade kõige eredamalt meelde jäänud. 

84-aastane vanaproua Eevi Lang meenutas oma nooruspõlvekogemust 1947. ja 1950. aasta üldlaulupeost. Mõlema korra pidustustel on ajaloos oluline tähendus. Nende kahe vahele jääb märtsiküüditamine, kui Siberi vangilaagritesse viidi ligikaudu 20 000 eestlast, sealhulgas koorijuhte ja kultuuritegelasi.

Kui 1947. aasta laulupeol kõlas esimest korda nüüdseks ammu klassikaks kujunenud Gustav Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm», siis 1950. aastaks oli NSV Liidu juhtidele saanud selgeks laulu sõnum, mille tõttu keelati seda laulupeol esitada. Lõpuloona esitati siis hoopis Vladimir Zahharovi «Au nõukogude võimule!». Kuigi 1950. aasta repertuaari moodustasid suures osas Eesti heliloojate teosed, olid laulud siiski nõukogudemeelse sisuga. Näiteks E. Kapi «Töö ja võitlus», G. Ernesaksa «Lõikuse laul», «Kolhoosis on pulmad» või «Laul Stalinist». Samuti kõlas laulukaare all vennasvabariigi Ukraina ja vennasrahva tšehhide rahvalaule. Teiste hulgas esinesid sel aastal esimest korda Nõukogude armee ja kaevurite koorid.

1947. aasta laulupeole olid üle pika aja kutsutud esinema lastekoorid (eelmine kord olid lapsed laulupeol esinenud 1910. aastal). Nii sai ka 12-aastane Eevi Lang suurtest pidustusest osa võtta. Lang ütles, et tema meelest oli kõik ärevast poliitilisest olukorrast hoolimata uhke ja meeleolu ülev. Ta sõitis pealinna laulu lööma Viljandimaalt koos Pilistvere 7-klassilise kooli lastekooriga. Lang meenutas, et 1947. aasta laulupeo rongkäik algas Vabaduse väljakult. Lapsed läksid kõige ees, nende järel tulid täiskasvanud, kes pidid kandma käes Stalini, Lenini, Marxi ja Engelsi näopilte. Omajagu kõnnitud, jõuti lõpuks laulukaare alla, kus pidu algas laste ühendkoori etteastega. Ühendatud lastekooride juht oli 1947. aastal Riho Päts, Konstantin Pätsi onupoeg. Segakoore juhatas Tuudur Vettik ja naiskoore Alfred Karindi. Need kolm koorijuhti kuulutati alguses ka 1950. aasta üldlaulupeo juhtideks, kuid arreteeriti enne laulupidu ja saadeti vangilaagrisse.

Lang meenutas, kuidas lauluväljakul olid postide otsa pandud suured kolakad kõlarid, kust lasti NSV Liidu juhtide kõnesid – üks kõneleja oli Stalin. «Ta rääkis vene keelt aktsendiga,» mainis vanaproua. Kohapeal pidasid kõnesid Eesti kommunistid, nende hulgas Eestimaa Kommunistliku Partei sekretär Nikolai Karotamm. Langi sõnul nende kõnede sisu talle eriti ei meenu, sest pisikese plikana lasi ta jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Vanaisa oli talle õpetanud, et «sellist juttu ei tasu meelde jätta ja enda keel tuleb raudselt hammaste taga hoida». 1950. aasta peol pidid nii kogenud lauljad kui ka lapsed õppima pähe kaks hümni. Kontserdi avalaul oli NSV Liidu hümn, millele järgnes Eesti NSV oma. Kuigi noorematel laululindudel ei olnud vene keel kuigi hästi suus, pidi ära õppima ka venekeelse «Nõukogude Liidu pioneeride laulu». «Muidu laulupeole ei lastud,» ütles Lang.

Vanaproua rääkis, et pärast 1947. aasta laulupeo kontserti aeti kõik pidulised hilisõhtul laulukaare ees toimunud etendust vaatama. Tegemist oli Draamateatri vabaõhulavastusega «Lembitu», mille lavastas Leo Kalmet. Dekoratsiooniks olid elektritulukesed, millega üritati tekitada elava tule efekti.