Hinnang pealinna korraldatud transpordile: «Ratastoolis inimesi veetakse nagu banaanikaste»

Nii räägib Helen Bokmann, kes sõidab iga päev tööle ja koju Tallinna linna korraldatud sotsiaaltranspordiga. Seda juba viimased 15 aastat. Viimased poolteist aastat ei ole need sõidud tema sõnul turvalised olnud.

Bokmann räägib Postimehele oma töökoha ees viimasest õnnetusest: «Juht tegi järske manöövreid ja mu ees olnud noormees kukkus mulle sülle.» Paar päeva hiljem helistab Bokmann ja räägib: «Töölt koju tulles kukkusin bussis selili, aga õnneks väga viga ei saanud.»

Õnnetuste põhjus: sageli on ratastooliga liikujad bussis turvavöö ja -rihmadega kinnitamata. Sotsiaaltranspordi bussides kas puuduvad kinnitusvahendid, juht ei kinnita reisijat või reisija ei luba ennast kinnitada. Sellisel juhul ei tohiks juht sõitu alustada. Seda tehakse siiski.

Maanteeamet ütleb küll, et liiklusohutuse seisukohast on tähtis kinnitada nii ratastool kui ka selles istuv inimene. Postimees sõidab Bokmanniga kaasa ja veendub, et seda ei tehta.

Maanteeamet ütleb küll, et liiklusohutuse seisukohast on tähtis kinnitada nii ratastool kui ka selles istuv inimene. Postimees sõidab Bokmanniga kaasa ja veendub, et seda ei tehta.

Ta lükatakse ASi Termaki Autopark bussi ja sõit läheb lahti. Reisi vältel Mustamäelt paari vahepeatusega koju Lasnamäele hoiab Bokmann kõrval olevate toolide käepidemetest kramplikult kinni.

Amortiseerunud bussis – mille juht vajutab foori alt liikuma hakates täistallaga pedaalile – on isegi minul raske toolis püsida. Kui veab, sõidab buss kortermaja välisukse ette. Tol päeval Bokmannil ei vea.

Trepikojani jõudmisest lahutab teda kõrge äärekivi. Selle ületamiseks kasutab ta kaevukaant. See on maapinnast pisut kõrgem, justkui vaheaste kõnniteele. Kohustust aidata inimesed kodust bussi või bussist koduukseni bussijuhtidel pole.

Reisija murdis jalaluu

Politsei kommunikatsioonijuht sõnab, et politseil pole pädevust kontrollida invatranspordile kehtestatud nõuete täitmist. Seda saaks teha, kui partner, kel on järelevalveõigus (sotsiaaltranspordi puhul sotsiaalkindlustusamet – toim), avaldaks soovi maanteeametiga ühisreid teha.

«Politsei kontrolliks sel juhul näiteks turvavööde olemasolu. Seda, kas pidurid on korras, kontrolliks maanteeamet. Invasõidukites pole varem sellist järelevalvet tehtud,» edastab kommunikatsioonijuht.

Bokmann on üritanud juhile märkust teha, aga paraku ei mõista too eesti keelt. «Olen käega viibanud, et mu tool kinnitataks. Mulle on öeldud, et mind kaitseb ju eesolev iste. Kaitseb, aga sõidan muudkui põlvedega esiistmesse, mis on valus. Mind sõidetakse veel vigasemaks, kui ma juba olen,» räägib Bokmann.

Helen Bokmanni üks kümnetest sõidu ajal tehtud fotodest, millest nähtub, et ratastool on bussis lahtiselt. Foto: Erakogu

Oma jutu tõestamiseks on ta telefoniga hulga pilte teinud. Nendelt on näha, et tool on kas täiesti kinnitamata või vaid osaliselt kinnitatud. «Mõne bussi põrandas on rihmadele mõeldud augud, kuid rihmu lihtsalt pole,» kirjeldab ta.

Ka vedaja ise ei eita puudusi. ASi Termaki Autopark juhataja Tiit Pärn räägib, et arvatavasti ei kinnita mõni juht reisijaid mugavusest. «Ta võib-olla vaatab, et nii lühike maa on sõita, ma ei panegi reisijat kinni. Kui meile antakse sellistest juhtumist teada, kutsume juhi vaibale,» kinnitab Pärn.

Peamine mure seisneb tema sõnul aga inimestes, kes ise ei kinnita ennast. Nimelt on Termaki poliitika, et igal reisijal peab olema endal kaasas rihm, millega ennast tooli külge kinnitada.

Pärn kõneleb ka juhtumist, kus 160 kilo kaaluv reisija kukkus ja murdis jalaluu hoolimata sellest, et oli rihmaga kinnitatud. Rihm läks lahti, sest see polnud mitte turvavöö materjalist, vaid nn takjarihm. «Selles juhtumis sai inimene aru, et oli ise selles süüdi,» märkis Pärn.

Koju ja kooli, esiiste kaisus

Üheks ratastoolis liikujate vedamise eksperdiks Eestis võib pidada Sven Reemetit. Sääreproteesiga Reemetile kuulub ratastooliparandusettevõte ja kaks Euroopast toodud täisvarustusega bussi, millega veab ratastoolis liikujaid, peamiselt turiste. Ta kuulub ka Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatusse.

Mitmel korral on Helen Bokmannile eesistuja sülle kukkunud ja selle tagajärjel on ta ka ise selili käinud. Foto: Sander Ilvest

Liit koolitas Termaki Autopargi bussijuhte 2017. aastal. Töötajate sagedase vahetumise tõttu on koolitusi teinud Reemet teenuse suhtes taas kriitiline: «Imestan, et Eestis pole inimeste kinnitamata jätmise tõttu veel suuri õnnetusi juhtunud! Kui minul on ratastoolis inimene bussis, siis on ta samasugune reisija nagu iga teine ehk ta peab olema varustatud turvavööga.»

Ta meenutab üht Sebe bussijuhtide koolitust, kus ta muuhulgas näitas kaadreid välismaal liiklusõnnetusse sattunud bussist. Selles hukkus mitu ratastoolis inimest. «Neil ei olnud turvavöösid. Buss tegi mitu tiiru ümber katuse. Ratastoolid, mitmekümnekilosed rauakolakad sisuliselt hekseldasid inimesed hakklihaks. Kogenud bussijuhid olid näost valged.»

Reemet demonstreerib rihma, mille paigaldas Bokmanni ratastooli raami külge. Sellega kinnitab Helen ennast tooli külge. «Paraku on see rihm ette nähtud ratastooli kiirusel kere fikseerimiseks. Rihma hoiab kinni kaks kuuemillimeetrist poldikest, aga mida see peab, kui keegi bussile otsa sõidab? Mitte midagi!» räägib Reemet.

Korra on Bokmann Termaki Autopargi bussiga avariisse sattunud. Bussile sõideti tagant sisse. Tagauks, mille kaudu ratastooliga liikujad peale saavad, sai muljuda ega tulnud enam lahti. Nii pidi Bokmann mitu tundi bussis istuma. Iga põnts – eriti selline – lõhub tooli.

Sealjuures sõidab sotsiaaltranspordiga ka neid, kel pole võimalik ennast kätega kinni hoida. Bokmann räägib, et on ise näinud, kuidas temast raskemas seisundis reisijaid leiutavad viise, kuidas ennast kinni hoida. «Mõnel on esiiste kaisus. Seda on piin vaadata,» ütleb ta.

Kahemeetrine noormees, kes on allapoole kaela halvatud, nõustub ajakirjanikule oma kogemusest rääkima anonüümselt: «Läksin hommikul kooli. Sõitsin esimest korda Termakiga, juhil oli ka esimene päev. Äkki ta pidurdas ja lendasin toolist välja. Õnneks midagi väga hullu ei juhtunud, nahk oli marraskil.»

Ta lisab, et ega ainult bussijuht ei vastuta. «Kui bussijuht ei pane sind kinni, tuleb seda talle öelda.»

Sellist varustust – eelkõige kolmepunktirihmu nagu on ratastoolide transpordi eksperdi Sven Reemeti bussis, – Termaki Autopargi bussides pole. Reemet lükkas Bokmanni tema töökoha ees oma bussi ja demonstreeris rihma. Tool kinnitus põrandasse neljast nurgast ja üks rihm tuli diagonaalis ja horisonataalselt üle reisija. Foto: Eero Vabamägi

Vastutab kohalik omavalitsus

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tegevjuht Lili Tiri sõnab, et selline olukord ei saa jätkuda. «Alguses olime õnnelikud, et üldse mingi teenus on. Vahepeal oleme aga teadlikumaks saanud.» Liidu sõnul on peamine, et kui kohalik omavalitsus või riik hankeid teevad, kirjeldavad nad selles ka turvanõudeid.

Mis puudutab sotsiaaltransporti, siis majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi sõnul peavad kohalikud omavalitsused seisma selle eest, et tellitud sõidukites oleksid turvavööd töökorras ning autojuhid neid ratastoolis liikuvaid inimesi transportides ka kasutaksid.

«Võimalik, et üks projekti tulemus võib olla ka ettepanek muuta seadusi,» ütleb Raag.

Tallinna sotsiaalhoolekande- ja terviseosakonna vanemspetsialist Tiia Tiik avaldab lootust, et Termaki Autopargi busside turvalisus paraneb septembri keskpaigast, kui teedele tulevad uued bussid.

Tiik lausub, et kui üldse kaevatakse, siis seetõttu, et klient ei saa sõitu sobivaks ajaks tellida. «Aastaid tagasi saime kaebuse ka kukkumise kohta,» ütleb ta.

«Meil on aastaid tingimus, et linnalegende – keegi kuskil nägi, kellegagi kusagil juhtus – me arvesse ei võta. Arvestame vaid klientide kirjalike avaldustega,» lisab ta.

Sotsiaalministeeriumi teatel ühitatakse pikemas plaanis sotsiaaltransport tavatranspordiga. Eelkõige tähendab see madalapõhjaliste busside kasutuselevõttu. Ministeeriumis selle valdkonnaga tegelev Triin Raag ütleb ka, et sotsiaaltranspordi ohutus on oluline ja see tuleb arutlusele ka käimasolevas sotsiaaltranspordi katseprojektis.

«Võimalik, et üks projekti tulemus võib olla ka ettepanek muuta seadusi. Oleme seda vajadusel valmis arutama ka oma kolleegidega majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist ning maanteeametist,» lisab Raag.

Sotsiaaltransport on mõeldud neile, kel pole puude tõttu võimalik kasutada ühistransporti või isiklikku sõiduautot. Tallinnas tehakse sotsiaaltranspordiga 500 sõitu kuus.

Termak: kutsume lohakad juhid vaibale

Termaki Autopargi ASi juhataja Tiit Pärn ütles, et sellised juhid, kes reisijat ei kinnita, võetakse pihtide vahele. Peamine probleem on tema sõnul aga see, et sõitjad ise pole ennast tooli külge kinnitanud.

-Millega põhjendate, et inimesed on teie bussides ennast vigastanud?

Bussides on kõik olemas, et ratastoole kinnitada. Probleem on selles, et inimesed ise ei kinnita ennast ratastooli külge. Ka viimasel koosolekul arutasime, mida nendega teha. Juhid pidevalt kaklevad reisijatega. Tegime ühe korra aktsiooni, kus ostsime hulga rihmu ja jagasime tasuta laiali. Kusjuures ratastoolidega tuleb see rihm kaasa ka, nii et sellist olukorda ei saa olla, kus inimesel rihma pole.

Ütleme klientidele kogu aeg, et kas te saate aru, et kui ainult tool on bussi külge kinnitatud ja buss pidurdab, lendate sealt pealt minema.

Ütleme klientidele kogu aeg, et kas te saate aru, et kui ainult tool on bussi külge kinnitatud ja buss pidurdab, lendate sealt pealt minema. Nad ei taha sellest aru saada. On olemas ka niisugused kinnitused, et sõidad bussi sisse, tool pannakse põranda külge kinni ja lae alt tõmmatakse rihm üle istuja.

-Mõtlete kolmepunktirihmu?

Jah. Sellised mehhanismid on olemas, aga need võtavad palju ruumi. Sellisel juhul mahuks ühte bussi üks inimene. Me ei saaks sellist massi vedada.

Viimasel koosolekul arutasime, kas teha näiteks kirjalikud paberid, et kui nendega midagi juhtub, siis juht ei vastuta. Aga noh, see ei kaitseks meid kohtus. Siin on lihtsalt vaja kampaaniat teha, et kõik, kel pole rihmu, kinnitaksid ennast.

Bussijuhtide kaadriga on ka muidugi keeruline nagu sotsiaalhoolekandega üleüldse. Meie klientuur ei sobi paljudele. Mõni ütleb poole proovipäeva peal juba, et mulle selline seltskond ei sobi.

-Kas sellisel juhul tohib juht sõitu alustada? Tema ju vastutab, kui midagi juhtub.

Juht võib öelda jah, et ma ei sõida ja kõik. Oleme seda teed ka läinud, aga sellest tõuseb ka pahandus. Õnneks sõidame linnakiirusel. Aga meil on juhtunud ka nii, et 160 kilo kaaluv reisija, kes oli küll rihmaga kinni, kukkus pidurdamise ajal ikkagi toolist välja ja murdis jalaluu.

Aga meil on juhtunud ka nii, et 160 kilo kaaluv reisija, kes oli küll rihmaga kinni, kukkus pidurdamise ajal ikkagi toolist välja ja murdis jalaluu.

Tal oli rihm peal, aga see läks lahti, pannal ei pidanud vastu. See oli selline kümne sentimeetri laiune takjarihm. Need rihmad, millega ratastoole poes müüakse, on täpselt samasugused nagu turvavöörihmad. Need peavad. Selles juhtumis sai inimene aru, et oli ise süüdi. Aga no sellist õppetundi ei ole kellelgi vaja.

-Olen Termakiga sõitnud ja veendunud, et vahel tooli üldse ei kinnitata.

No see oleneb bussijuhist. See on bussijuhi mugavus. Ta võib-olla vaatab, et nii lühike maa on sõita, ma ei panegi reisijat kinni. Kui meile antakse sellistest juhtumist teada, kutsume ta vaibale. Tooli enda pidurid arvatavasti pannakse peale, aga rihmasid ei viitsita kinni panna. Meie kohus on bussijuht kohe pihtide vahele võtta, et nii ei tohi.

Paraku ei jõua teave sellistest juhtumitest alati meieni. Vahepeal panime klientidele ümbrikusse küsitluse, kuidas nad teenusega rahul on. Nüüd on meil programm, kuhu saab anonüümselt tagasisidet jätta.