90-aastane Aino: silm läheb märjaks, kui laulame «Ta lendab mesipuu poole»

Aino Põldmets osales oma esimesel laulupeol 1947. aastal. See kandis järjekorranumbrit XII. Tänavu on ta 90-aastasena kohal ka XXVII laulupeol «Minu arm».

Kogu Aino Põldmetsa perekond on tegelenud muusikaga. Ta ema ja isa võtsid osa ka 1938. aasta laulupeost, mis jäi enne sõda ja okupatsiooniaega viimaseks oma riigi laulupeoks. Aino isa mängis orkestris ja ema laulis kooris. Ka Aino hakkas kooris laulma ja peale selle akordionit mängima. Tema enda esimene laulupidu oli 1947. aastal. «Sellest ajast olen ma nüüd pidevalt olnud laulupeol. Muidugi on paar korda vahele jäänud, kuid ma enam ei mäleta, millised,» sõnas Aino.

Aino pere elas Põltsamaal ja tema ise sai pärast sõda sisse Tartu muusikakooli. Direktor saatis Ainole isegi kaks kirja, et ta ikka tuleks, aga see polnud lihtsalt võimalik. «Pea terve linn oli maha pommitatud ja mul polnud võimalust saada korterit,» rääkis Aino. Kuid Aino jätkas pillimänguga ja ka laulmisega.

Lauluisa Gustav Ernesaksa meenutas Aino sõnadega «üks konkreetne mees». Kõik soovinud just tema dirigeerimise all laulda. Ainole meenus ka üks meeleolukas hetk Ernesaksaga. Nimelt töötas Aino kunagi ajakirjanike liidus ja laulupeojärgsel pressikonverentsil olid kohal teiste liiduvabariikide kultuuriajakirjanikud. Ernesaks küll oskas vene keelt, aga lasi endale küsimused tõlkida emakeelde ja tema vastused tõlgiti vene keelde.

«Seal oli üks ülbe naine Moskvast,» meenutas Aino. Too ütles Ernesaksale umbes nii: «Mis see laulupidu ära ole.» Ernesaks tegi seepeale pausi ja vastas siis Moskva ajakirjanikule: «Ärge nüüd arvake, et lähete täna Moskvasse tagasi ja paari nädala pärast teete laulupeo. Selleks on vaja aega, teha mahukat tööd ja pikka traditsiooni.»

Aino abiellus 1971. aastal ja kolis kaks aastat hiljem Ameerikasse. Eestluse hoidmiseks hakkas Aino käima New Yorgi Eesti Majas. «Laulan nüüd New Yorgi segakooris. Enne olin New Yorgi naiskooris ja naiskoor käis iga kord siin laulupeol. Nüüd me tuleme segakooriga ja meid võeti vastu,» kõneles Aino.

1947. aasta laulupeost on palju muutunud. «Nüüd saab «Mu isamaa on minu arm» rahulikult laulda ja selle kavva võtta. Kuna seda peeti mitteametlikuks hümniks, siis seda ei tohtinud laulda,» selgitas ta ja lisas, et ega see laulupeolt seepärast välja ei jäänud. Talle meenus üks meeleolukas kord, kui kava oli läbi, kuid mehed hakkasid laulma «Mu isamaa on minu arm,» naised tulid meestele kiirelt lauluga järele. «Lõpuks saadeti Gustav Ernesaks ka pulti ning ta juhatas viimast salmi.»

Teiseks on Aino jaoks tähtis see muutus, et nüüd saavad kõik marssida Eesti lipu all. «See on väga suur sündmus. Me ikka võtame kätte väikesed lipud, kui laulma läheme,» ütles Aino. «Meeleolu on see, mis loeb rohkem, kui midagi muud.»

Tänavuse laulupeo laulud on Aino arvates keerulised ja staažikas laulja tunnistas ka, et uute heliloojate looming alguses talle ei meeldinud. «Need lood olid võõrad ja rasked,» rääkis ta. Kui uued laulud aga selgeks said, siis ühtäkki meeldis kogu koorile neid esitada. «Kuid eks need isamaalised laulud mulle kõige lähedasemad on,» ütles Aino. «Mina suur piriseja ei ole, kuid silm läheb märjaks, kui laulame «Ta lendab mesipuu poole».»