Viieaastane Emma: laulupeol ei tohi olla kurb
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Emma Kannik on viieaastane, seega tänavuse laulupeo kõige noorem osaleja. Vanemad tajusid tütre laulusoovi ja panid ta laulukoori, kui ta oli kaheaastane. Noorim laulupeoline vastab küsimusele, millal ta laulma hakkas, niimoodi: «Siis, kui ma laulma hakkasin.»
Esimene koor ei sobinud Emmale ajaliselt, aga ta vanemad pidasid läbirääkimisi ja tüdruk sai õhtusesse laulurühma. Nüüdseks on ta juba kolm hooaega Tallinna Musamari mudilaskooris käinud.
Tüdruk teab, et laulupeole tuleb palju poisse ja tüdrukuid, kuid pole neid kokku lugenud, sest see on ikkagi tema elu esimene laulupidu. Ta tahaks laulda täpselt kaare all. «Seal ei tohi kurb olla, sest seal on hästi tore,» teab Emma, mis laulupeol toimub. Ta ei karda suurt rahvamassi, kuid väike hirm on, et võib-olla hakkab tal seal igav. Hirmust üle saamiseks annab Emma soovituse: tuleb lihtsalt mõelda, et sa saad hakkama.
Kuna kõige noorem osaleja ei oska veel täiskasvanute moodi ehk kiirelt lugeda ega tunne veel noodikirja, käib laulude harjutamine nii, et õpetaja laulab ette ja Emma kordab järele. «Alguses ma harjutan ja siis jääbki meelde. Enne laulutundi me harjutame õpetajaga ja siis täpsemalt,» ütleb Emma. Tema lemmikud laulupeo selleaastasest repertuaarist on «Naerulohkudega maailm» ja «Ilus oled, isamaa».
Emmal on kooris palju sõpru ja ta ütleb, et vahel teevad nad sõpradega ka «nalja nalju». Siis kui õpilased ülekäte lähevad, ütleb õpetaja: «Urr-urr.» See on märguanne Emmale ja teistele koorilistele, et tuleb keskenduma hakata. Muidugi tunnistas tüdruk, et iga kord ta laulma minna ei taha. «Aga kui ma seal juba olen, siis ma tahan laulda,» sõnab ta.