Viimane foto: Sindi hundi elusana leidmise tõenäosus on väike

24 tundi enne kadumist salvestas Keskkonnaagentuuri ulukikaamera Sindi hundist ja ta kaaslasest viimase teadaoleva pildi. Foto: Keskkonnaagentuur

Keskkonnaagentuuri spetsialistide sõnul käitus jäisest Sindi jõest päästetud hunt enne kaduma jäämist kummaliselt ja tõenäoliselt teda elusalt ei leita. 

Veebruaris jäisest Pärnu jõest päästetud ja Pärnumaal uuesti lahti lastud hundile paigaldatud kaeluse GPS-signaal kadus mõned nädalad tagasi. 

Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist Marko Kübarsepa sõnul on tema elusalt leidmise tõenäosus väike. «Lootus peab alati säilima,» julgustab Marko Kübarsepp. «Kuid üle 1-5% ei julge ma selle tõenäosuseks pakkuda,» lisas ta. 

Kübarsepp on tegelenud huntide seirega paarkümmend aastat: tema oli ka see, kes metsakutsule enne loodusesse tagasi laskmist uue põlvkonna GPS jälgimisseadme paigaldas.

«Võimaluse, et saatja on lihtsalt rikki läinud ega edasta seepärast signaali, ma välistaksin. Vanadel saatjatel, mis töötasid veel GSM-signaaliga, võis vahel esineda tarkvara probleeme. Uus, mille see hunt kaela sai, oli aga praktiliselt pommikindel. Seade edastas signaali ööpäevas 24 korda ja andmeside toimus üle satelliitide,» rääkis Kübarsepp.

Lisaks GPS-seadmele oli jälgimiskaelusesse peidetud ka teine saatja, mis töötas oma autonoomse akutoite pealt ning edastas VHF-signaale. Kui ühe signaal peaks katkema, saab saatja asukoha siiski teise signaali abil tuvastada.

Kübarsepa sõnul ei olnud antud juhul aga märki kummastki signaalist. Võimalus, et kaks seadet, mis kumbki töötavad autonoomse toite pealt, korraga üles ütlevad, on Marko Kübarsepa hinnangul väga ebatõenäoline.

Kummaline trajektoor

Umbes ööpäev enne seda, kui signaal katkes, jäädvustas noorest isashundist viimase pildi Keskkonnaagentuuri ulukikaamera. Sealt jalutas ta mööda koos ühe teise hundiga. «Vastuse sellele, kust see seltsiline pärit oli ning kas tegu oli pruudi või lihtsalt kellegi temasugune üksikuks jäänud isendiga, annab ilmselt junnigeneetika, kui oleme huntide bioproovidele analüüsid teinuid,» selgitas Kübarsepp.

Need kaks hunti olid teadaolevalt selle piirkonna ainsad hundid. «Võib tõesti öelda, et meie jälgitav hunt oli viimase paari kuu jooksul oma territooriumi leidnud ja paikseks jäänud. See oli küllaltki suur ala, ulatudes Avinurmest kuni Sämini,» rääkis Kübarsepp.

Pärast ulukikaamerasse jäämist tegi meie jälgitav hunt umbes paarikümnekilomeetrise tiiru Kiviõli suunas ning siis kadus signaal.    

Marko Kübarsepp rääkis, et viimased kaks signaalpunkti, kus hunt käis, tundusid talle veidi kummalised. Mille poolest, ei soovinud Kübarsepp täpsustada. «Kui oled 20 aastat huntidega tegelenud, siis kujuneb sul nende käitumisest mingi arusaam ja sa näed mustrit. Kui muster ei kattu tavapärasega, tekitab see küsimusi.»

Kõnealuses piirkonnas on olemas huntide normaalseks eluks ja sigimiseks kõik looduslikud tingimused. Viimasel umbes kaheksal aastal on see piirkond spetsialistide sõnul muutunud aga «anomaalseks», millele on raske seletust leida.

«Hundi vaatevinklist on tegu suurepärase eluks sobiliku piirkonnaga, kuid viimasel ajal ei ole me sellest hoolimata avastanud seal hunte, kellel oleks tekkinud pesakonnad,» rääkis Kübarsepp.

Keskkonnainspektsioon ütles, et ei saa kogu teadaolevat infot avalikkusega jagada. «Uurimise huvides on parem, kui mõned infokillud jäävad hetkel veel varjatuks,» ütles ta.