Apteeker: tuulerõugete raviks ei tee ükski soomlane ega rootslane oma lapsi rohelisetäpiliseks

Laeni ulatuvate riiulitega ladu haldab robot, mis otsib retseptuurist tuleva tellimuse peale üles õige ravimi ja poetab selle seinas olevast pilust apteekri selja taha lauale. Foto: Tiina Oja

Lapsena tuulasin alailma vanaema kappides ja otsisin marlit, et harjutada nukkude peal haava sidumist. Töövarjupäeval kasutasin juhust, et õppida kutseliselt apteekrilt.

Hommikupoolikul on Viru Keskuse Apotheka apteek tühjavõitu. Minu teenäitaja farmakoloogiailmas on juhataja Karmen Privoi. Ta räägib, et kesklinnas moodustavad suure osa külastajatest põhjanaabrid, kel on eestlastega apteegikultuuris üks oluline vahe: kui miski on neid aidanud, siis jäävad nad selle andunud kasutajaks. Eestlane olevat altim uut proovima ja apteeki tullakse mõnikord vaatama, kas on mingit uut huvitavat kaupa toodud.

Juba Privoi tädi oli apteeker ja ta ise pakkis koolilapsena nõukogude ajal kõik suved vatti ja sidet. Apteegi tagatoas olid toona pikad lauad, millel keriti sadade meetrite kaupa marlit. Läkski ala õppima ja on nüüd apteekri elukutse fänn, kuna näeb oma võimuses olevat inimeste enesetunnet oluliselt parandada.