Sotside uus juht: me olime liiga õpetavad ja patroneerivad

Pühapäeval Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhiks valitud Indrek Saar rääkis saates «Otse Postimehest», et probleemide lahendamiseks Ida-Virumaal on vaja põhimõttelist muutust.

Eile valiti sotside uueks esimeheks Indrek Saar. Palju õnne!

Aitäh!

Kriitikud ütlevad, et vabalangus nüüd jätkub ja vana poliitika samamoodi. Mis te neile vastate?

No eks me sellepärast ka pikalt ja põhjalikult oma erakonna sees arutasime, kuidas me edasi läheme ja kõik kandidaadid pakkusid oma nägemuse sellest välja, sest ega see üldine eesmärk, mille eest sotsiaaldemokraadid töötavad, see on meil ju kõigil ühine, aga meie kogemused on erinevad,

Mis siis nüüd teie juhtimisel muutub?

Eks meil ole mitmeid teemasid, kus me peame järgi mõtlema, kus me praegusel hetkel oleme. Esimene küsimus on üldse, mis situatsioon on ühiskonnas. Kui me vaatame valimiseelset situatsiooni ja tänast päeva, olles saanud sellise valitsuse nagu meil on, siis ilmselt paljude inimeste jaoks oli see pehmelt öeldes šokk. Ja loomulikult tuleb ühiskonnal sellega kohaneda, aga ka erakond peab mõtlema selle peale, mis on see konstruktiivne alternatiiv.

Nüüd me räägime kaude jällegi EKRE-st.

Ei, praegu me rääkisime valitsusest.

Mida te arvate, milline on hetkel sotside maine?

Nagu valimised näitasid, siis võiks olla parem, sest valimistulemus ei olnud selline, millega võiks rahul olla, aga kuvandiga tuleb tööd teha. See kuvand, mida me kandsime, ei olnud kooskõlas sellega, mida meie potentsiaalne valija meilt ootab, seda sama hoolivust, sõbralikkust, empaatiavõimet.

Lauri Läänemets, kes teie kõrval juhiks kandideeris, on öelnud, et sotside põhikuvand on seotud EKRE-le vastandumisega. Ma lisaksin siia veel meedias kõlanud kriitika ehk et olete käskude-keeldude partei, piirikaubanduse käivitajad, rändeleppe varjajad, vähemusi toetav nišipartei. Kuidas te sellest imagost vabaneda kavatsete?

Eks ikka nii, et näidata, et see võis küll olla mingil hetkel osa meie kuvandist, kuid tegelikult sotsiaaldemokraadid seisavad ühiskonna eest, mis on avatud, sõbralik, hooliv ja eks me peame seda oma tegudega näitama, kuidagi teistmoodi ei saa.

Jevgeni Ossinovski pidas eile väga emotsionaalse kõne, milles tõdes, et ta suurim viga oli see, et ta oli Eesti ajaloo parim sotsiaalminister ning et ta lootis, et kui ta päriselt hakkab sotsiaalseid probleeme lahendama, siis inimesed näevad seda. Aga võta näpust, ei näinud! Ja siis ta õppis sellest, et inimestel sh ajakirjanikel on üsna piiratud võime mõtestatult absorbeerida poliitilisi muutusi. See on jälle selline üleolev lähenemine, et te olete kõik lollid ja ei saa aru, mis teile endile hea on.

Mina kuidagi ei alahinda ei Eesti inimesi ega ajakirjanikke, meil on sellest perioodist palju õppida. Viis aastat valitsuses olles me tegimegi väga palju muutusi, mida me ka lubasime. Kui me võtsime oma nelja aastase valitsemisprogrammi kokku, siis me nägime, et enamus valdkondades üle 90% me oleme ellu viinud. Aga see hoiak, mis tekkis, oligi see, et me liiga palju kipume õpetama kuidas elada ja olime liiga patroneerivad, see on see koht, kus tuleb õppida ja teha paremini.

Teie oma eilses võidukõnes ütlesite, et ei saa lubada EKRE-lastel rahvuslust kaaperdada - Eesti vajab rõõmsat, elujaatavat ja avatud rahvuslikkust. Palun defineerige, misasi on avatud rahvuslus?

See tähendab seda, et me ei defineeri inimesi selle järgi, et nad peavad olema juba ei tea mitmendast sugupuust eestlased, vaid need inimesed, kes peavad eesti keelt, kultuuri oluliseks ja siin elavad ja nad ei pruugi isegi siin elada, siis nad on teretulnud ennast nimetama selle rahvuse osaks.

Ossinovski ütles eile, et sotside eekujuks on Põhjala riigid. Kui me räägime näiteks Rootsist, siis Roostis on tegelikult ju rahvuslus tabu, nad ei räägi rootslasest, somaallasest ja iraanlasest, kes seal kõik elavad, vaid Rootsi võrdsetest elanikest ja rahvusest ei räägita. Kas Eesti peaks ka seda teed minema?

Aga sellepärast me olemegi Eesti, mitte Rootsi või Skandinaavia, kuigi oma geograafiliselt asukohalt me tahame rõhutada, et me oleme Põhjala riik, aga me oleme riigina mitmetes asjades teistmoodi ja paljudes asjades erilised, selleks ongi Eestit kui rahvusriiki vaja, sest meil on oma arusaamised väga mitmest asjast. Meie kultuur on täiesti eripärane Eesti kultuur.

Meil on tulemas laulupidu, meie elanikkonnast on 1/3 mitte-eestlasi. Kas teie meelest peaks üks kolmandik repertuaarist olema venekeelne?

Üldsegi mitte, seda ei ole vaja üldse sunniviisiliselt teha. Aga kui te lähete laulupeole, siis te leiate sealt palju inimesi, kes naudivad seda laulupidu, laulavad meie Eesti laule ja kelle kodune keel on vene keel ja nad on sinna väga teretulnud.

Seda loomulikult, aga kas ei peaks sotside võrdsuse printsiipi silmas pidades neile vastu tulema ja kolmandik laule ei peaks olema venekeelsed?

Ma arvan, et see ei ole üldse see küsimus, mida peaks poliitilisel tasandil otsustama, milline on laulupeo repertuaar. See, et riik hakkaks siin mingeid kvoote kehtestama, minu arusaam demokraatiast on teistsugune. Minult on ka kultuuriministrina Riigikogu infotunnis aru päritud, et miks ma ei sekku ja ei kontrolli repertuaari. See on sotsiaaldemokraatiast väga kaugel.

Sotsiaaldemokraat Jaak Allik ütles paar aastat tagasi, et Vene küsimuse lahendamiseks tuleks lõpetada keeleinspektsiooni kontrollreidid. Kas keeleinspektsiooni preaks siis kinni panema?

Ei, ma arvan, et keeleinspektsioon on väga vajalik institutsioon, alati võib arutada selle üle, et millised keeleinspektsiooni tegevused on motiveerivamad ja millised võivad inimesi ehmatada ja keele tähtsustamist võib-olla aeg-ajalt ka pärssida. See on avatud ühiskonnas alati teretulnud diskussioon, aga antud juhul peaks siis juba rääkima konkreetsetest juhtumitest, kus keeleinspektsioon peaks teistmoodi käituma. Ma ei ole selle aruteluga nii põhjalikult kursis.

Kuna Eestis elavad mitte-eestlased enam Keskerakonda varasemaga võrreldes nii palju ei usalda, siis käib võidujooks vene valija pärast. Mis on teie plaan?

No sotsiaaldemokraadid on aastaid rääkinud, et kui me tahame, et ühiskond tervikuna toimiks, siis need poliitilised jõud, kes ühiskonnas tegutsevad, ei tohiks muuhulgas erinevaid rahvusgruppe, aga ka erinevaid ühsikonna huvirühmasid omavahel jõuliselt vastandada.

Aastaid olete rääkinud, aga sellegipoolest pole te vene valijat enda taha saanud? 

See tähendab ka seda, et kõikides nendes erakondades peaks olema ka esindatud nende inimeste vaade, kelle kodune keel ei ole eesti keel.

Kuidas te neid praegu reaalselt kõnetaksite, näiteks see, mis toimub Ida-Virumaal, on suurepärane võimalus olla kohapeal, ennast oma valija jaoks nähtavaks teha?

See, mis toimub Ida-Virumaal on väga tõsine probleem. See, et sotsiaaldemokraadid sõidavad sinna bussidega kohale ja hakkavad neid kättpidi aitama, päris nii seda probleemi ära ei lahenda. Siin on meil vaja suurt põhimõttelist muutust. Siin on sotsiaaldemokraadid aastaid rääkinud, et CO2 kvootide hinnatõus varem või hiljem tekitab olukorra, kus me ei suuda enam konkurentsivõimeliselt toota elektrit.

Aga te ise olite võimul? Miks te midagi ei teinud, ainult rääkimisest pole kasu?

Paraku oli alati valitsuses mõni erakond, kes suhtus sellesse kas üleolevalt või eiras seda probleemi.

Kas see oli Isamaa, Reformierakond või Keskerakond? Kes oli vastu?

Mina mäletan väga suuri vaidlusi 6-7 aasta tagant ka telestuudios tolleaegse majandusminister Juhan Partsiga, kus Auveresse tehti hiigelinvesteeringuid ja plaaniti veel suuremaid. Siis vaidlesime, kas see on jätkusuutlik või on see investeering väga lühiajaline ja siis kukub see kõik kokku.

Euroopast rääkides. Kas vastab tõele, et kui Euroopa sotsid kokku saavad, siis nad laulavad Internatsionaali ja nimetavad üksteist seltsimeesteks?

See kamraadiks nimetamine, nii nagu me elus kasutame erinevaid slängivorme, seda ka tehakse. Aga tuletan meelde, et sotsiaaldemokraatia on midagi, mis esiteks, näiteks Eesti puhul on loonud Eesti kui rahvusriigi. Kui me vaatame kõiki neid sotsiaaldemokraate, kes kuuluvad Euroopa tasandil sotsiaaldemokraatide katuseorganisatsiooni, siis see rõhuasetus on väga erinev, on väga tsentris olevaid ja väga vasakul olevaid.

Kui me võtame näiteks naabrid, siis Läti sotsid on Putini meelsed ja Leedus on endised kommunistid. Kuhu me siin Eesti sotsid paigutame?

Aga ma tooks teile näite Soome, Rootsi ja Taani pealt, kes kõik on hiljuti võitnud valimised, kahes neis juba on peaminister sotsiaaldemokraat ja Taanis ilmselt kohe saab olema. Need on riigid, kellega meil on olnud väga sarnane nägemus, kuidas suhtuda näiteks meie idanaabrisse.

Samas on Euroopas ka palju sotse, kes tahavad leevendada Venemaale kehtestatud sanktsioone?

Noh võrreldes Marie Le Peniga ma arvan et valdavas enamuses sotsiaaldemokraadid on tunduvalt kriitilisemad ja palju lähemad Eesti sotsiaaldemokraatide arusaamale ja üldse Eesti senisele välispoliitilisele kursile kui juba nimetatud Prantsusmaa äärmusliku tiiva esindaja.

Kui tagasi tulla eilse päeva juurde, siis miks Riina Sikkut ei kandideerinud aseesimeheks?

Riina Sikkut kandideeris juhatusse ja sai väga tugeva toetuse. Mul on väga hea meel, et Riina on sotsiaaldemokraatide erakonna juhatuses.