Tänane juubilar: Postimehe Arter sündis kirglikus kultuurisõjas

Fotograaf Egert Kamenik suutis alati teha sellise pildi, mida toimetus oma vaimusilmas pealoo juures näha soovis. Foto: Repro

Tänane Arter on läbi aegade 1000., mis annab põhjuse meenutada, kuidas kõik algas - ja algas nii, et Tartu Ülikooli nimekas õppejõud saatis teda usutlema tulnud noore ajakirjaniku, Eesti Ekspressi tulevase peatoimetaja ukse taha. Ei mingit usutlust! 

Neil kümnetel ja kümnetel kordadel, mil sai Mart Kadastiku, Postimehe vastutava väljaandja ameti-Volvos koos tema kahe lähima võitluskaaslasega Tartu ja Tallinna vahet sõidetud, kehtis vähemasti minu kui ajakirjaniku jaoks kirjutamata reegel, et kõik, mis Volvos räägitud ja kuuldud, peab Volvosse jääma. Välja arvatud üks kord, mil autos peetud mõttetalgute tulemus pidi avalikuks saama. Ja mida rohkematele ning kõvemini, seda parem.

Postimees oli 1999. aasta sügisel käima panemas uut nädalalõpuväljaannet, kontseptsioongi oli juba olemas, aga mida polnud – see oli väljaande nimi.

Igasuguseid nimevariante käis 180-kilomeetrise teekonna jooksul Volvost läbi. Kavaler. Sensor. Vaarik. Seitung. Peegel. Aga ükski ei tundunud see õige. Lõpuks oli toimetuses nimekonkurss, preemiaks 400 krooni, nüüdses vääringus 25 eurot. Pakkumisi tuli, aga selliseid, mis sobinuks, paraku mitte.

Kui nimeotsingud veeresid vaikselt toimetuse siseringis, siis uue laupäevase lisa loomine käis suure kära saatel. 1993. aasta algusest oli hakanud laupäeviti ilmuma Postimees-Extra ning 1997. aasta sügisest Margot Visnapi toimetatud Kultuur. Aga ajapikku tekkis Kadastikul mõlemaga rahulolematus. Extra oli liiga tuim, et tõmmata ligi reklaamiandjaid, ja Kultuuri luges kõigest iga neljas Postimehe lugeja, avaldab Kadastik oma elutööraamatus «Nüüd ma siis kirjutan». Nii sündis Postimehe nõukogus idee viia Extra ja Kultuur ühtede kaante vahele kokku.

Too idee, mis pani Visnapi ründama tollast Postimehe peatoimetajat, nüüdset riigikogulast Marko Mihkelsoni, paisus Visnapi õhutusel kultuuritegelaste sõjaks Postimehe vastu, mille tagajärgi sai valusalt tunda isegi asjasse mittepuutuv algaja ajakirjanik, kes läks heauskselt usutlema tunnustatud õppejõudu.