Aastal 2008 teadis kogu Eesti peast Hannaliisa Uusma laulu «Depressiivsed Eesti väikelinnad» sõnu. Kes seda enam mäletab, milliseid arve liideti ja lahutati, aga toona sai selle masendava tiitli Kiviõli.
Üksteist aastat hiljem on Kiviõli endiselt väike linn. Elanikke on jäänud palju vähemaks, nagu ka pooltühje kortermaju, neid on lihtsalt maha lammutatud. Aga kui tol ajal polnud võõrastel põhjust tööstuslinna sisse põigata, siis nüüd võib kaugema kandi rahvast kohata seal nii suvel kui ka talvel. Seda muidugi juhul, kui vanale poolkoksi mäele rajatud seikluskeskus on avatud.
Sel nädalavahetusel toimub Kiviõlis taas suur motofestival. Mida aga teha siis, kui möirgavad mootorid jätavad sind külmaks, ent pereõnne nimel oled sunnitud õhtuse raju peo ootuses veetma pika päeva Kiviõlis?
Arter pani kokku valiku kohtadest Kiviõlis ja selle ümbruses, mida tasub kindlasti kaeda.
Kiviõli linn
Kiviõli linn sai nime tänu 1922. aastal alustatud põlevkivi kaevandamisele, millest valmistas põlevkiviõli Saksa kapitalile kuulunud AS Eesti Kiviõli (1921–1940). Linnaõigus anti 1946. aastal. Aastatel 1957–1991 kuulus Kiviõli Kohtla-Järve linna koosseisu. Kiviõlis asuvad Baltikumi kõrgeimad tehismäed (138 ja 135 m). Rahvaarv on 5000 inimest.
«Üks tööpäev ja üks öö statistikaameti andmetes tuhnimist ning arvude nii- ja naapidi ritta seadmist joonistas välja selge pildi: Kiviõli on see Eesti väikelinn, kus asjad kõige vähem kiita,» kirjutas Lauri Linnamäe 11 aastat tagasi Postimehes.
Ent kuidas siis igapäevaelu seal käib? Kas Hannaliisa Uusma esitatud laulu sõnad, mis väikelinnadest õige halli ja masendava pildi maalivad, vastavad tõele?
Nii ja naa, näitas päev Kiviõlis. Ühtki enam-vähem sileda moega tänavalõiku me linnas ei näinud. Nagu tuul läände pööras, kattis linna keemiatööstuse korstnast väljuv paks masuudihais. Ka enamik maju vajaks hädasti uut värvkatet või suisa korralikku remonti.
Aga kõik kiviõlilased tervitasid võõraid tallinlasi rõõmsalt, soojalt ja külalislahkelt. Ning kuuldes, et Postimees leidis statistika põhjal Kiviõli olevat kõige depressiivsema väikelinna, suhtusid nad sellesse rahulikult, erilise emotsioonita. Otsekui öeldes: «Nii need asjad meil siin on. Aga muu on ju kõik hästi.»