Riik paneb maakonnad koolivaliku ette

Tühi klassiruum Foto: SCANPIX

Haridusministeeriumi esindajad hakkavad uue aasta alguses kohtuma maakondade esindajatega, et arutada gümnaasiumivõrgu korrastamist, kusjuures ühe huvitava arutlusideena küsitakse, kas gümnaasiumivõrku võiks juhtida riik.

Haridusministeeriumi üld- ja kutsehariduse asekantsleri Kalle Küttise sõnul ei soovita maakondlike arutelude käigus välja käia, millised koolid tuleks HTMi plaanide kohaselt sulgeda, vaid pigem tahetakse alustada arutlust, millise kvaliteediga peaks olema Eesti gümnaasium.

«Siis suudame kokku leppida, et kui tahame seda, seda ja seda, siis peame tegema seda, seda ja seda,» sõnas Küttis. «Kui tahame kodulähedust, siis see ja see. Kui aga kvaliteeti, siis see ja see.»

Küttis ei varja, et tegelikult on ministeeriumil olemas asutuse sees koostatud ja analüüsitud uue gümnaasiumivõrgu plaanid, milles on pakutud, kuhu ja millised koolid alles peaks jääma.

Samas rõhutas Küttis mitmel korral, et neid plaane ei soovita esile tõsta, sest siis huvitaks inimesi vaid enda kooli saatus ja arutelud ning kokkulepetele jõudmine oleks välistatud.

«Kui tuleksime välja oma pildiga, siis see pilt hakkaks elama oma elu ja kõik uuriks, et nad nende gümnaasium on peal. Kui on, siis ollakse rahulikud. Kui ei ole, siis on pahandus lahti,» kirjeldas Küttis. «Nii tahamegi välja minna põhimõtetega.»

Üheks selliseks põhimõtteks või arutluskohaks on aga haridusministeeriumi idee lõplikult lahutada põhikoolid ja gümnaasiumid ning teisena mõte viia gümnaasiumivõrgu juhtimine riiklikule tasandile.

Mõlema idee veduriks on loogika, et gümnaasiumil ja kutsekoolil on rohkem ühiseid jooni kui põhikoolil ja gümnaasiumil ning just seetõttu oleks mõistlik, et riik kontrolliks gümnaasiumites ja kutsekoolides toimuvat.

Küttise sõnul näitab kutsekoolidega tehtu, et koolivõrgu struktureerimine on võimalik ja saab olla edukas.

«Mul on Tallinna kontori seinal kaart, kus on üle saja kutsekooli - praegu on neid 30 riiklikku,» sõnas Küttis. «Nüüd on meie kutsekoolid oma olemuselt, õppekavaliselt ja sisult tunduvalt tugevamad kui üldhariduskoolid. Ainult maine pole elanikkonna hulgas veel nii hea ja sellega tegeletakse.»

Küttis lisas, et gümnaasiumihariduse korraldamine on Lääne-Euroopas üldiselt riigi vastutusel ja põhiharidus omavalitsuste käes. Sellise mudeli plussiks on, et riik saab suunata õpilasvoogusid vastavalt enda nägemusele kas gümnaasiumisse või kutsekooli.

Praegu läheb Eestis 73 protsenti õpilastest gümnaasiumisse, mis on Küttise hinnangul «üle mõistuse», sest gümnaasiumi akadeemilisel tasemel õppida suutvaid õpilasi lihtsalt nii palju pole.

«Ükskõik millist värvi lipp lehvib - sinine, punane või roheline  -, kuid Gaussi kõver vaimsete võimete kohta kehtib iga valitsuse ajal,» nentis Küttis.

Küttis toonitas siiski, et küsimus pole niivõrd akadeemilises võimekuses, vaid mõnele sobib praktiline töö rohkem ja ta võiks selleni jõuda õigeaegse karjääriplaneerimise abil, mitte avastada end pettununa rakendust leidmata tööjõuturul.

Küll aga on Küttise hinnangul selge, et ükski täistsüklilise kooli juht ei hakka praegu oma koolis korraldama mõistlikku karjääriplaneerimist, sest see tekitaks võimaluse, et laps läheks kutsekooli, kuid igal lapsel on nö ranits rahaga seljas ja nii ongi kutsekoolid ja gümnaasiumid vastastikku barrikaadidel.

Küttise sõnul on Eesti praegu gümnaasiumisse minevate õpilaste poolest Euroopa tipus ja veel kõrgem on protsent Leedus, Ungaris ja Küprosel. Soomes on suhe 40-60 ja Tšehhimaal isegi 20-80 kutsekooli kasuks.

Haridusministeeriumis kinnitatud üldharidussüsteemi arengukava kohaselt nähakse gümnaasiumi ja kutsekooli minevate õpilaste arvu suhtena 60-40.

Haridusministeeriumi väitel on tööandjate seisukoht, et Eestis eeldab 30 protsenti töökohti kõrgharidust ja 70 protsenti kutsekoolitasemel ettevalmistust, kuid meil on olukord praktiliselt vastupidine.

Küttis rõhutas samas, et riiklik gümnaasiumivõrgu juhtimine ei pea tähendama, et koolid läheks riigi kätte, vaid võimalik on ka praegune kutsekoolide mudel, kus koolid esitavad riikliku koolitustellimuse.

Samuti on võimalik, et riik delegeerib kohustused omavalitsusele ja annab raha, et ülesanded täidetaks. Kolmas variant on, et gümnaasiumid ongi kõik riigi omad ja riik finantseerib võrku.

«Mõte on, et gümnaasiumid võiks olla riigi vastutusala, kuid kui nad omavalitsuste, kus 60-70 protsenti valla eelarvest on hariduse eelarve, käest ära võtta, siis mis üle jääb,» mõtiskles Küttis. «Eks ta kahe otsaga lugu ole.»