/nginx/o/2011/09/02/731976t1hc6e2.jpg)
Augustis Tallinna lahest haruldasi münte, kaale ja muid esemeid sisaldanud kirstu leidja saab riigilt 4000 eurot leiutasu.
Merepõhjast aardekirstu leidja saab riigilt 4000 eurot
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valitsus otsustab homme leiutasu väljamaksmise kultuuriväärtusega leiu teinud hobisukelduja Andrei Ossiptšukile.
«Tänavu 8. augustil avastati hobisukeldumise käigus Tallinna lahest kultuuriväärtusega leid – puidust kaubakirst selles olevate esemetega,» seisab rahandusminister Jürgen Ligi esitatud korralduse eelnõus. «Leius oli 143 münti ja lisaks müntidele olid kaubakirstus kokkupandavad messingist kaalud ning tinast kaaluvihtide komplekt, noatuped, rihmajäänused, noapead jms. Leidja teatas sellest Eesti Meremuuseumile ja andis leiu riigile üle.»
Leidude kultuuriväärtuse eksperthinnangu kohaselt on tegemist unikaalse leiuga, mille esemed kuulusid tõenäoliselt mõnele väikekaupmehele 13. sajandi viimasest veerandist, märgitakse eelnõus.
Leius olevatest 143 mündist on 43 vermitud Tallinnas, üks Riias, 98 Visbys ja üks Östergötalandis. Otsustades Visby ja Rootsi müntide järgi peaks aare olema peidetud 1280. aastate paiku.
Kokkupandavad messingist kaalud on väga hästi säilinud ja Läänemere ruumis unikaalsed, kirjeldatakse eelnõus. Nendega koos leiti tinast silinderjate, rosetimärki kandvate kaaluvihtide komplekt. Neile tinavihtidele analoogseid pole kirjandusest seni leida õnnestunud. Võttes arvesse tina halba säilimist välistingimustes pole ka väga usutav, et arheoloogilise materjali seas võiks neile vasteid avastada. Lisaks neile oli leius üks viikingiaja-tüüpi, kuid veel ka 13. sajandil kasutusel olnud sfääriline messingist kolme silmakesega kaaluviht Skandinaavia ööri kaalus (24,68 g).
Muinsuskaitseseaduse alusel on leiu leidjal õigus saada leiutasu, mille suuruse määrab muinsuskaitseamet eksperdihinnangu alusel, võttes arvesse leitud asja looduslikku, ajaloolist, arheoloogilist, teaduslikku, kunstilist või muud kultuuriväärtust ning asja leidmise ja riigile üleandmise asjaolusid.