Analüüs: enim perevägivalla juhtumeid jääb lahenduseta Tallinnas

Vaid vähesed naised lähevad perevägivallast politseisse teatama. Foto: SCANPIX

Perevägivalla juhtumite puhul, mis pannakse toime Tallinnas ja Harjumaal, on võrreldes muu Eestiga märksa suurem võimalus, et politsei menetlust ei alusta või lõpetab menetluse tulemusteta, leidis justiitsministeeriumi analüüs.

2010. aasta esimesel poolel politseisse jõudnud perevägivalla juhtumitest alustas politsei enamikul juhul menetlust, kõige enam jättis aga menetluse alustamata või lõpetas menetluse enne kohtusse jõudmist Põhja prefektuur.

Analüüs pidas probleemseks seda, et alustamata jäetud menetlustest 90 protsenti olid Põhja prefektuuris, mis viitab selgele menetluspraktika erinevusele ning perevägivallaohvrite ebavõrdsele kohtlemisele.

Ka Politsei- ja piirivalveameti varasem analüüs 2011. aasta andmete osas näitas sama: kui Lõuna, Lääne ja Ida prefektuuris ei alustatud menetlust 4-5 protsendil registreeritud perevägivalla juhtumitest, siis Põhja prefektuuris jäeti menetlus alustamata 25 protsendil juhtumitest.

Dokumentide analüüsist selgus, et menetlus jäetakse enamasti alustamata põhjusel, et ohver
ei avalda selleks soovi ning kuna ohvril pole oma pereliikme vastu kohustust ütlusi anda, siis
on eeldatud, et muid tõendeid kogumata ja menetlustoiminguid tegemata ei vii uurimine
kriminaalasjas lahendini.

Samas tõi analüüs välja ühe näite ohvrile saadetud menetluse alustamata jätmise teatise tekstist, milles on politsei selgitused mõnes mõttes eksitavad, justnagu eeldaks menetluse alustamine kannatanu selget avaldust, ehkki nii see pole:

«XX.XX.2010. a registreeriti Põhja prefektuuris sündmus selle kohta, et XX.XX.2010 sai politsei
väljakutse Teie elukohta, kus Teie abikaasa oli Teid noaga löönud. Te olite mõlemad alkoholijoobes, Teid toimetati esmaabi saamiseks kiirabi poolt haiglasse, kus Teil tuvastati haav parema küünarnuki piirkonnas. Teie abikaasa viidi aga Ida-Harju Politseijaoskonda kainenema. Kuna tegu on perekonnaliikmete omavahelise probleemiga, siis vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku § 71, on õigus keelduda ütluste andmisest perekonnaliikmete vastu. Seetõttu pole võimalik tuvastada ka täiendavaid asjaolusid. KarS § 121 (kehalise väärkohtlemise) koosseisu tuvastamine eeldab olemuslikult kannatanu poolset soovi kriminaalmenetluse alustamiseks ja uurimise läbiviimiseks. Seega vastavalt KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt puudub kriminaalmenetluse alus ja kriminaalmenetlust ei alustata.»

Samamoodi oli Põhja piirkonnas kõige enam menetluste tulemusteta lõpetamisi. Sama kinnitas ka varasem PPA analüüs, mille kohaselt lõpetas politsei prokuratuuri loal Põhja prefektuuris 25 protsenti, teistes prefektuurides aga 10-12 protsenti alustatud menetlustest.

«Seega on kokkuvõttes perevägivalla juhtumite puhul, mis pannakse toime Tallinnas ja Harjumaal, võrreldes muu Eestiga märksa suurem võimalus, et politsei menetlust ei alusta või lõpetab menetluse tulemusteta. See omakorda tähendab, et inimeste õigused pole Eestis tänase menetluspraktikaga ühtlaselt tagatud,» järeldas analüüs.

Tähelepanu suurendatud

Põhja ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Endla Ülviste märkis, et ministeerium on analüüsinud 2010. aasta esimese poole andmeid, kuid sellele järgnenud pooleteist aasta jooksul on Tallinnas ja Harjumaal pööratud perevägivalla probleemile varasemast märksa suuremat tähelepanu. «Põhja ringkonnaprokuratuuris on perevägivalla juhtumitega tegelemine nüüd koondatud ühte osakonda ning prokuratuur ja politsei on omavahelist koostööd selles vallas tõhustanud,» sõnas Ülviste.

Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse kesklinna teenistuse juht Reimo Raivet lisas, et Põhja prefektuuri eristumises võib mängida rolli mängida asjaolu, et Harjumaale ning eriti Tallinna on koondunud suur hulk Eesti elanikkonnast ning paraku ka kuritegevusest.

«Põhja prefektuuri senise praktika kohaselt on politsei perevägivalla teate saamisel selle ka olenemata asjaoludest, osapoolte selgitustest ja avaldamissoovist kindlasti registreerinud – statistikat võib hakata mõjutama menetluse edasine käik,» arvas Raivet.

«Juba registreeritud teate puhul tuleb sellega ka midagi edasi teha ning siin saab uurija koostöös prokuröriga otsustada, kas menetlust alustada või mitte. Kui jätta niiöelda «kahtlane» kuriteoteade juba eos registreerimata, siis sellist küsimust tekkida ei saa, meie aga oleme pigem seda meelt, et otsuse, kas kriminaalmenetlust on võimalik alustada või mitte, saab teha alles siis, kui sellekohane teade on registreeritud,» selgitas Raivet.

Ta kinnitas veelkord, et politsei jaoks on perevägivald alati olnud prioriteet ning on ka tulevikus. «Igast vägivallateost tuleb julgeda politseile teatada, vaid sellisel juhul on võimalik abivajajat kuidagi aidata. Ükski juhtum ei jää tähelepanuta ega ükski tõeline abivajaja abita,» sõnas ta.

Justiitsminister Kristen Michal arvas, et mõningased erinevused praktikas on teatava piirini loomulikud. «Oluline on, et kuskil Eestis ei kahjustataks menetlusosaliste õigusi ja reaalsed juhtumid ei jääks mingil põhjusel tähelepanuta.»

Michal ütles, et Põhja piirkonna erinevuse tagamaade mõistmiseks kohtub ta lähiajal politsei ja prokuratuuri esindajatega ning kui ilmnevad reaalsed probleemkohad, siis leitakse ühiselt neile ka lahendused. «Eks meie poolt tehtavad kordusanalüüsid näitavad, kas ja kuivõrd on menetluspraktika alustamiste ja lõpetamiste osas Eestis ühtlustunud. Teame ka juba, et nii politsei kui prokuratuur on viimase aasta jooksul astunud reaalseid samme nii koolituse kui menetluspraktika muutmiseks, et ükski juhtum ei jääks piisava tähelepanuta. Politsei tegeleb koolitusega, et kui on juhtum, siis käitutaks selles olukorras asjatundlikult ning prokuratuur on võtnud tähelepanu alla lõpetamised – seega on töö juba alanud.»