Marianne Mikko: Venemaa ei ole veel ENPA-s hääleõigusega tagasi

Euroopa Nõukogu ministrite komitee eelmise nädala deklaratsioonis kõlanud soovitus taastada Venemaa hääleõigus Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees ei tähenda, et see ka nii peaks minema, ütles sotsiaaldemokraadist pikajaline Euroopa-kogemusega poliitik Marianne Mikko teisipäeval saates «Otse Postimehest».

See, mis juhtus Euroopa Nõukogus eelmisel reedel, kui ministrite komitee deklaratsioon soovitas Venemaal taas asuda taotlema ENPA-s hääleõigust, oli selles mõttes märgiline, et näitas Euroopas üldiselt valitsevat Venemaad soosivat, pooldavat ja julgustavat hoiakut.

Euroopa Nõukogu koosneb kahest sambast – üks on täitevvõim ehk liikmesriikide alalised esindajad Strasbourgis ja teine on täitevvõimust sõltumatu ENPA, kuhu kuuluvad 47 liikmesriigi parlamentide esindajad. Ministrite enamus jõudis selleni, et Venemaa võiks olla mõlemas sambas esindatud, kuid on ENPA otsustada, kas taastada Venemaa hääleõigus või mitte (Venemaa kaotas hääleõiguse kaks aastat tagasi agressiooni tõttu Ukrainas – toim.). Praegu on sündmustest ette rutatud ja ma usun, et 46 liikmesriigi parlamentide esindajad – ma jätan Venemaa välja – vaatavad väga tõsiselt iseendale otsa.

Seda, et tegemist oli tõsise signaaliga, näitas ka Eesti presidendi ja kaitseministri reaktsioon. Jüri Luik nimetas seda šokeerivaks.

Tõsi on see, et Euroopa lõunaosa ja mõned suuremad Euroopa Liidu liikmesriigid on pikalt nuputanud, kuidas saaks Venemaad kaasata. Tõsi on ka see, et kõik taolised katsed läbi raportite või erinevate formaatide muuta Venemaa meile meeldivamaks jõuab ikkagi ENPA poliitikani. Selleni, kas see poliitika on väärtuspõhine, õigusriiki ja inimõigusi kaitsev.

Paljud Euroopa Nõukogu ametnikud on erutunud, sest Venemaa on sellele organisatsioonile liikmemaksudena 33 miljonit eurot võlgu. Kõige viimane tähtaeg selle võla tasumiseks on 30. juuni. Kui selleks ajaks pole Venemaalt laekunud ühtegi eurot, siis alustatakse väljaviskamise protseduuri. 

See on siis automaatne protsess?

Mitte päris. Me ju tunneme Venemaad. Panustavad kolm kopikat ja ongi juba midagi makstud. Ei maksa illusioone luua, nad võivad oma liikmemaksuvõlga ka minimaalselt tasuda.

Venemaa tipp-poliitikud juba kommenteerivad ja säutsuvad selle reedese deklaratsiooni valguses, et Euroopa hakkab Venemaa vastaseid sanktsioone tühistama.

Euroopa Nõukogu ja ENPA on eelkõige inimõiguste organisatsioonid. Euroopa Liidust kui majandusorganisatsioonist rääkides ei näe ma küll praegu võimalust, et Venemaa vastased sanktsioonid lõpetatakse. Kas nad muutuvad karmimaks? Praegust populistide esiletõusu nähes seda ma ei usu.

Radikaalsed poliitikud peaaegu kõigis Euroopa Liidu riikides püüavad oma jõudusid ühendada ja Euroopa Parlamendi valimiste järel ilmselt ühendust muutma hakata. Euroopa Parlamenti ootavad ilmselt ees muutused?

Kindlasti ei ole see sarnane parlamendile, mille koosseisus olin mina 2004-2009. Toona oli selles parlamendis palju optimismi ja entusiasmi. Vahepeal oli majanduskriis ja nüüd on populismilaine. Selle viimase pärast ma väga ei muretse. Need populistlikud jõud hoiavad oma riikide puhul küüsi enda poole. Kui teha ühte fraktsiooni, siis peavad selles olema kompromissialtid inimesed. Populistid on liiga jäigad, nad ei allu distsipliinile.

Iga organisatsiooni tuleb aeg-ajalt muuta või reformida? Mis peaks või võiks Euroopa Liidus muutma?

Euroopa Liidule tuleb alati kasuks mõni kriis. Olgu see siis Euroopas või maailmas ja olgu see siis majanduse või identiteediga seotud. Kriisis toimub puhastumine. Praegune kriis on teistsugune. Seni on demokraatlikud ühendused Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit teinud tugevad koostööd. Praegu saavad pigem fragmenteerunud populistid jõudu president Donald Trumpi sõnadest. Seepärast tuleb praegu kindlasti rohkem tegeleda Euroopa mõttega.

Migratsioon ja pagulaskriis on need protsessid, mis on viinud väga paljusid valima rahvuslikke ja isegi äärmuslikke poliitikuid. Lisaks on inimesed oodanud, et nende elu läheks kiiremini paremaks.

Erinevad uuringud näitavad, et noorel põlvkonnale ei saa lubada: teie elu või elatustase on parem kui meie elu. Väga häid uudiseid ei ole võtta. Populistid on võtnud mõneti sotsiaaldemokraatide nišši endale, minnes inimese juurde, vaadates talle otsa ja leevendades tema hirmusid, lubades teda kaitsta. Inimesed on rohkem ebakindlas olukorras kui varem.

Ilmselt saab see suur segadus Brexitiga ükskord ikkagi ümber ja Britid lahkuvad lõplikult. Eelmisel nädalal Eestit külastanud Gruusia president Salome Zurabišvili avaldas Postimehel antud intervjuus, et Ühendkuningriigi lahkumine võiks avada Gruusiale uue võimaluse EL-i suunas liikumist kiirendada. Ühed lahkuvad, teised tulevad asemele, ütles ta. Nii lihtne see vist siiski ei ole?

Gruusial läheb päris hästi. Olen Gruusiaga naabruspoliitika raames palju kokku puutunud ja mäletan, kuidas see riik mängis ainult NATO kaardile ning baltlased püüdsid neile selgitada, et NATO ja Euroopa Liit käivad käsikäes. Nad on seda teinud, ehkki ma olen Gruusia suunda vaadates natukene kainema pilguga. Samas saan ma aru Gruusia presidendist, kelle asi ongi oma riiki reklaamida. Kuna ta on pärit Prantsusmaa eliidi hulgast, siis saab ta väga hästi aru, millises sõnastuses midagi öelda ja kus seda öelda. Ma õnnitlen grusiine, nad on saanud väga hea presidendi.

Mida sotsiaaldemokraadid ette peavad võtma, et mitte just parimad reitingud ja mitte just kõige parem valimistulemus taas kasvule pöörata?

Valimistulemus oli masendav!

Juuni algul valivad sotsid endale esimehe, aga teil peab olema ka plaan.

Meil on potentsiaali, aga minu kangelast või kangelannat nende nelja esimehekandidaadi hulgas (Indrek Saar, Lauri Läänemets, Sven Mikser, Riina Sikkut – toim.) paraku ei ole. Võimalik, et ma hääletan Sikkuti poolt. Tegutsema tuleb hakata süsteemselt ja struktuurselt.