Kadri Sireli abstraktne päris maailm

Hetk lavastusest «Kuidas ehitada aiapäkapikku», aktsioonis on koreograafid Kadri Sirel ja Chiara Cenciarini. FOTO: Kris Moor Foto: Kris Moor

Kõige parem viis end teatril üllatada lasta on minna etendust vaatama madalate ootuste ja eeldustega, mida turundajad ei ole üles kütnud ja mille tutvustavas tekstis ei kasutata superlatiive. Öeldakse lihtsalt, et tegemist on muinasjuturüüs manuaaliga, mille keskmes on inimese soov ehitada. Ehitada ükskõik mida: silda, maja, unistusi. Seega võib tulla mis tahes.

Noore koreograafi Kadri Sireli lavastus «Kuidas ehitada aiapäkapikku» esietendus Telliskivi loomelinnaku rohelises saalis. Saal on tavaline tööstushoone ruum, mille seinad on valgeks võõbatud ja põrand on küll puhtaks pühitud, kuid tolm pole kuhugi kadunud. Vähe sellest, valguskunstnik Karolin Tamm on tolmu paljundanud kogu ruumi täitva tossuse uduga. Ja taas: mina, teadlik ja palju kogenud teatrivaataja, tunnen juba ette, kuidas varsti on suu ja ninasõõrmed täitunud pisikeste õhus lendlevate betooniteradega, millest hakkavad hambad krudisema. Peagi üks külaline ka aevastas. Miks ei võiks nüüdisaegne teater ilusas puhtas ruumis oma kauneid tegusid teha? Vastik.

Aga siinkohal kogu see vastikus ka lõppes ja etendus algas. Koreograafid Kadri Sirel ja Chiara Cenciarini hakkavad tegutsema. Nad tõstavad, viskavad, paigutavad, sätivad endapikkusi lauajuppe mustritesse. Esimene muster meenutab katuseta maja raami. Kõlaritest ütleb arvutimängust pärit hääl küll, et selle imelise ja enneolematu asja tegemiseks on vaja kaksteist lauda, aga neil on ainult üksteist. Seega on vaja märkamatult see esimesena paika kruvitud laud kiiresti ära võtta ja viimase kohale asetada. Aga seda tuleb teha hästi kiiresti, et maja ei laguneks. Nii tehakse mitu korda järjest, alati peaaegu õnnestunult. Absurdne ja sürrealistlik õhkkond on sellega kehtestatud.