Õbluke naine, kes aitab teid elu rängima mure korral

Luive Merilai Tallinna lastehaiglas koos oma kahe pardilaste Kaspari ja Lennaga. Foto: Annika Metsla

Maailm ähvardab kokku variseda, kui arstid ütlevad ühel jubedal päeval seda, mida ükski ema ega isa eales kuulda ei tahaks. Luive Merilai on Eestis harukordne naine, kes aitab šokis ja segaduses vanemail sellises olukorras püsti jääda ja enamgi veel – vapralt edasi minna.

Pole vahet, kas on töö- või puhkepäev, hommik, õhtu või lausa öö – talle võib helistada iga kell. Ja ta võtab kõne vastu. Sest ta teab: kui mõni murest murtud, pisarais isa või ema helistab talle reede õhtul kell üksteist, ei saa ta öelda, et ärge nutke palun, helistage esmaspäeval uuesti, nutame siis.

Luive Merilai, keda väliselt saab iseloomustada lihtsa sõnaga «õbluke», on alati valmis kuulama, rääkima ja aitama neid, keda on tabanud rängim mure, mis võib perekonnale osaks saada: arstid on avastanud nende lapsel pahaloomulise kasvaja ehk rahvakeeli vähi. See on sõnum, mida Eestis kuulevad aastas keskmiselt 35 lapse vanemad. See on sõnum, mis lööb maailma hetkega uppi. Sõnum, mis põhjustab šoki, külvab hirmu ja segadust, tekitab kümneid ja sadu küsimusi: miks just minu laps? ega arstid äkki eksinud? mis saab edasi? Üle kõige laiumas suur küsimus, mida paljud ei julge otsesõnu esitadagi, sest kardavad vastust: kas mu laps jääb ellu?

Jah, umbes 75 protsenti jääb, kinnitab Tallinna lastehaigla hematoloogia-onkoloogia osakonna juhataja dr Kadri Saks. See tähendab, et keskmiselt igast neljast haigestunust kolm.

Aga ravimine – see on pikk ja vaevarohke protsess. Selle jooksul, alates kohutava uudise saamisest, käivad vanemate tunded, mõtted ja läbielamised etteaimamatuid radu. Kes süüdistab iseennast – äkki ei andnud lapsele piisavalt rinda? äkki käisin liiga palju ultraheliuuringuil? –, keda torkavad ettemõtlematud teised: «Ju see on elus vajalik õppetund.» Või: «Tugevatele antaksegi rohkem kanda.»

«Ma ütlen: ühegi vähilapse vanem ei ole lapse haiguses süüdi,» kinnitab Merilai.

Ta on Eesti vähihaigete laste vanemaid päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse rahustanud, toetanud ja aidanud juba kolm aastat. See ongi tema põhitöö. Ta on üheksakümnendate algul loodud, ent vahepeal varjusurma vajunud, kuid sel kümnendil dr Saksa taganttõukamisel ning Liis-Katrin ja Märt Avandi eestvedamisel ellu äratatud vähihaigete laste vanemate liidu koordinaator-tugiisik. See tähendab, et ta on korraga sotsiaaltöötaja, psühholoog, perenõustaja, kes tahes – ükskõik mis abi vanemad temalt loodavad.

«Luive on asendamatu!» kiidab tantsuõpetaja Liis-Katrin Avandi, kelle poeg Albert suri seitse aastat tagasi vähki. «Ta on kogu aeg olemas. Tema elu ja pardilaste elu on põimunud.» Pardilasteks kutsuvad liidu liikmed vähki põdevaid lapsi, kelle perede toetuseks toimub kolme nädala pärast Tallinnas Kadrioru pargis juba kuues Pardiralli.

Kui hädasti Merilai-sugust abilist elu raskeimal ajal vaja on, ilmestab tartlanna Kaili Lellepi kogemus. Kui ta aastaid tagasi oma lapsega haiglasse sattus, otsis ta enda sõnul lausa meeleheitlikult kedagi, kes tema murest aru saaks. Kaks korda käis ta psühholoogi vastuvõtul, süda murest murtud, siis loobus. «Nad ei saanud absoluutselt aru, millest ma räägin,» kirjeldab Lellep. «Mult küsiti, kas ma oma mehele ka tähelepanu pööran!» Ainsad, kes tema väitel pardilaste vanemaid mõistavad, on need, kes on ise samas olukorras olnud.