Riina Solman tunneb end koos Mart Helmega hästi: Helme on heatahtlik ja hooliv kolleeg

Vastne rahvastikuminister Riina Solman ütles täna saates «Otse Postimehest», et pooldab abortide riikliku rahastuse allesjäämist, kooseluseadust peab aga vildakaks. Jutuks tulid laia spektri küsimused, mis moel või teisel seostuvad tema tööga valitsuses.

Intervjuu kokkuleppimine teiega on võtnud üle kuu aja, kuidas on see nii läinud, et teist on saanud valitsuse kõige hõivatum minister?

Tegelikult on kõik selle valitsuse ministrid väga hõivatud. Tunnistan, käsi südamel, et olen alles ministeeriumis rööpaid sisse seadmas, rahvastikuministrit ei ole olnud kümme aastat, ja mulle oli oluline valdkonnaga tutvuda, enne kui hakata sõna võtma. Ja Vilja Kiisleri intervjuudeks tuleb ju korralikult ette valmistada.

Ajakirjanikud tunnevad teid Isamaa kommunikatsioonijuhina, pressiesindajad ei saa iga päev ministriks – kuidas see ikkagi juhtus?

Olen tegelikult Isamaaga seotud olnud ka poliitikuna. Isamaa fraktsioonis olen olnud tööl Tallinna linnavolikogus, ka fraktsiooni juhina. Nii et poliitikat olen ma ajanud ja Isamaa põhimõtete eest seisnud, sellest oli karjäärihüpe tingitud. Ja ka sellest, et olen viimasel neljal aastal töötanud justiitsministeeriumis: alguses avalike suhete juhina, siis ministri nõunikuna, ja poole kohaga sain teha tööd riigikogus. Olin poliitikast informeeritud ja sain seda kujundada. Minu esimesed valimised olid 2013, Eerik-Niiles Krossi kampaaniaga osutusin Tallinna volikokku valituks. Nii et see on olnud loogiline hüpe. Aga et minust sai minister…

20 minutiga otsustatud, pöörane enesekindlus.

Ma olin enesekindel selles, et minust saab riigikogu liige, olin Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa asendusliige. Mul oli läbi mõeldud, mida ma tahan riigikogus ära teha. Aga Viktoriale ei sobinud kõik momendid selle ameti juures, mis talle pakuti, ja järgmise valikuna tulin mina.

«Pealtnägijas» oli äsja tore lugu värsketest lapsevanematest Taivo Pillerist ja Mart Haberist, kahest teinetest armastavast mehest, kes on ka abielus ja said surrogaatema abil lapsevanemateks. Teie hinnangul, saan aru, on tegemist inimkaubitsejatega. Miks siis ikkagi kahel inimesel, kes on juhtumisi samast soost, ei ole õigust lapsi saada?

Mina ei arva kindlasti, et nad on inimkaubitsejad. Ka mina vaatasin seda südamlikku ja liigutavat lugu, ja see oli tõesti hästi tehtud – mitte alati ei edasta ajakirjanikud informatsiooni nii – kuidas ma ütlen – sõbralikul kombel.

Te olete ise öelnud, et surrogaatemadus on inimkaubandus.

See võib olla.

Aga nemad ei ole inimkaubitsejad?

Nemad rääkisid eile esimest korda, kuidas see lapsesaamise lugu oli.

Surrogaatema abil.

Jaa, see on täiesti legaalne USAs. Meil ei ole surrogaatemadus seadustatud.

Kas võiks olla?

See küsimus nõuab enne seadustamist avalikku debatti, et eri osapooled saaksid oma arvamuse välja öelda. Eestis pole mitte ainult Riina Solman, vaid ka tunnustatud asjatundjad – sealhulgas arstid – öelnud, et see on võimalik vaid lähiringis, sest muidu tekitab see sotsiaalseid pingeid, lahendamist vajavaid küsimusi ja probleeme.

Aga Jüri Ratas arvas, et selle üle ei peaks debatti pidama. Teie algatate debati ja me hakkame sellest rääkima?

Kindlasti mitte, sest see ei ole rahvastikuministri pädevuses. Surrogaatemadus puudutab väga väikest hulka inimesi ja see on pigem sotsiaalvaldkonda puudutav küsimus.

Te olete sel teemal sõna võtnud, sellepärast ma küsin. Kui mina lapsi ei saaks ja mu ema oleks nõus mu lapsed ilmale kandma, see oleks teie hinnangul okei?

Lähiring on kõige sobilikum.

See võiks olla seadustatud?

Seadustamiseni jõuame ikkagi avaliku debati kaudu.

Aga kas siis samasooliste inimeste jaoks võiks see kehtida samamoodi?

Nüüd jõuame Eesti valupunktini. Eestis jooksis veelahe avalikust ruumist läbi 2014, kui sündis kooseluseadus. See sündis eesti rahva tülliajamise tulemusena. Kui taheti kooseluseadust, siis öeldi, et me ei soovi abielluda, tahame koos elada. Siis öeldi, et see ei puuduta lapsendamist, aga nüüd on see kõik ümber pöördunud – see kõik on tehtud ühe ja sama sooviga. Et eesti rahvas jõuaks selles küsimuses ühtsuseni ja et ka lastel – kelle huvi on kasvada õnnelikus perekonnas ja õnnelikus ühiskonnas –, selleks on vaja eetilist debatti.

Te olete siis samal seisukohal nagu teie erakonnakaaslane Riho Terras, kes ütles, et kooseluseadust poleks kunagi pidanud olema ja seda teemat poleks üldse pidanud avama?

Oleks tulnud avada küll, aga eesti rahvale tulnuks anda aega arutada.

Aga seda on ju pikalt arutatud.

Ei, see on tagajärg. Me läksime ju tülli omavahel, inimesed solvasid üksteist ja see vimm on tänaseni inimestes sees.

Kes solvasid keda? Poliitikud üksteist või need inimesed, kelle õigusi kooseluseadus kaitseks, kui oleks rakendusaktid?

Eri pooled kaevusid kaevikutesse ja loopisid üksteisele solvanguid.

Aga vaatame siis nii: kas kooseluseadus sellisena, nagu ta on, vajab rakendusakte või ei?

Mina arvan, et ei vaja, sest see on praakseadus. Neid inimesi, kellel mõeldi, ta ei aita.

Sest ei ole rakendusakte.

Jaa, aga ta on ka vildakas.

Mis seal valesti on?

Juristid ja isegi vist notarite koda on andnud sellise hinnangu. Võib-olla oleks lahendus täiesti nullist alustada.

Kuidas siis teie meelest homoseksuaalsete inimestega peaks olema, kas nad võiksid…

LGBT-inimestel on vaja oma suhteid korrastada juriidilises vormis kohe kindlasti, aga kas seda peab tegema nii, et inimesed, kes sellega nõus ei ole, omavahel tülli ajada, selles ei ole ma kindel.

Kas nad võiksid saada abielluda, nagu see paljudes riikides on?

Mina arvan, et Eesti ei ole täna selleks valmis.

Aga miks?

See võtab oma aja, andke eesti rahvale aega atra seada ja see rahulikult läbi arutada ja konsensusele jõuda. Uuringud ütlevad, et inimeste mõistvus on järk-järgult kasvanud, ja see tuleb selgitustööga, mitte peale surudes ja sunniviisiliselt.

Kui üks teie lastest teatab teile, et ta armastab omast soost inimest, tahab temaga lapsi saada ja surrogaatema abiga lapsevanemaks saada, mis te talle ütlete?

Kindlasti ma ei ehmata. Mu tuttavate ja sõprade seas on LGBT-inimesi. Tean, et neil on probleemid, mis vajavad lahendamist. Aga me peame arvestama, kust me tuleme, ja inimestele aega andma asjadega harjumiseks.

Aga mis te oma lapsele ütleksite?

Laps on ikka minu laps, ma armastan teda tingimusteta.

Aga te olete minister, kes saaks seadusandlikus vormis mõjutada seda, et lapse elu oleks kergem ja ta saavutaks lihtsamini õnne isiklikes suhetes.

Mina olen koalitsioonivalitsuse minister, ja meil on koalitsioonilepingus punkt, et me seda teemat ei ava.

Muide, selles teie inimkaubanduse loos oli tähelepanuväärne lause: «Ja kas naine on sealjuures üldse oma keha omanik?» Palun, vastake sellele küsimusele ise.

Kui naine on sunnitud olema surrogaatema, et teenida sellega elatist, siis see on inimkaubandus.

Aga surrogaatemaks hakatakse suuresti ikka sellepärast, et teisi inimesi aidata.

Ja sellepärast ma tegingi komplimenti «Pealtnägijale», kes esimest korda sellise loo kõikides tahkudes avas. Varem pole sellist infot olnud. Varem oli see, lähen poodi ja valin, see jätab tõesti kahetise mulje. Aga mulle meeldis ka see lugu, ma sain sellest paarist aru.

Hästi, aga kas võib tekkida olukordi, kus naine ei ole oma keha omanik?

Kindlasti, inimkaubandus on ju maailmas levinud.

EKRE suhtub aborti väga negatiivselt, Isamaa seisukohad on sarnased, Varro Vooglaid nimetas naistearste abordiarstideks. Missugune on teie seisukoht?

Ma sõnastaksin selle nii, nagu sõnastab koalitsioonileping: me peaksime raseduskriisiga seotud probleeme lahendama tugisüsteemi parandamisega, et inimesed ei peaks aborti tegema, sest abort on kehale trauma.

Tugisüsteemid on ju olemas.

Kas kunagi on kusagil raha ülearu? Pigem on puudu. Meil on raseduskriisi nõustajate MTÜ, kes on soovinud saada haigekassa rahastust, aga nad ei ole saanud. Neil on kindlasti raha puudu.

EKRE on tahtnud abordilt riikliku rahastuse üldse ära võtta, kas seda peaks tegema või mitte?

Arvan, et siin on naistearstidel õigus. Sihtgruppe, kellel ei ole endal raha, tuleks riiklikult rahastada, et nad ei läheks kusagile nurga taha illegaalseid võimalusi kasutama.

Nii et abortide rahastus sellisena, nagu ta praegu on, peaks jääma?

Minu hinnangul küll.

Miks on EKRE-l ja Isamaal tekkinud misogüünne hoiak ja mida sellega peale hakata?

Ma ei tahaks teiega nõus olla. Ma olen Isamaa liige. Ma olen naine. Vaadake mind, ma kannan kleiti, mul on pikad juuksed ja ma olen tunnustatud sellisena.

Kuidas te tunnete end äsja alfaisaseks kuulutanud Mart Helme kõrval?

Teate, väga hästi. Mart Helme on väga konstruktiivne ja hooliv kolleeg. Retoorikuna on ta jõuline, solvanud vahel, koalitsioonis teeb ta koostööd ja on heatahtlik.

Te olete öelnud, et Mart Helme väljaütlemiste taga on «viisakas mõttekäik». Kuidas peaks selles viisakas võtmes mõistma seda, et ta nimetas presidenti emotsionaalselt ülesköetud naiseks?

Seda ütles tollel hetkel emotsionaalselt ülesköetud mees.

Ikkagi, kuidas sellesse suhtuda? See jõudis ka välismeediasse.

Välismeediasse jõuavad asjad võrgustikupõhiselt. Inimesed suhtlevad omavahel, ja vahel aidatakse nende väljaütlemiste levitamisele tahtlikult kaasa. Aga jah, ma ei pidanud seda õigeks. Ma ei pea õigeks solvata vabariigi presidenti.

Aga miks peab Jüri Ratas pidevalt vabandust paluma, kui enamasti on Helme jutu tagas viisakas sisu?

Teate, mina palusin kunagi vabandust Varro Vooglaiult, kui teda solvati «Kolmeraudses» päris inetult. Vooglaid ütles, et tegelikult peaks ikka vabandama see, kes solvas. Mina ei saa olukorda muuta, ja ka Jüri Ratas ei saa.

Tema on ju selle valitsuse sünni võimalikuks teinud.

Jüri Ratas on väljendanud oma seisukohti, mina väljendan oma seisukohti. Mart Helme pingutab ja püüab, ta on opositsioonist tulnud, jõulise retoorikaga end valitsusse võidelnud. Kõike pole võimalik nipsust muuta.

Olete öelnud, et perevägivallaga võitlemise kavatsete ministrina võtta üheks oma olulisimaks teemaks. Teie erakonnakaaslane Raivo Aeg on minister Marti Kuusiku juhtumis leidnud, et see on EKRE asi, ja EKRE, et see on perekonna siseasi. Ka leidis aset nelja tipp-poliitiku kõne väidetavale ohvrile. Kuidas teie seda hindate?

Mis paistab ühtemoodi, on tegelikult olnud teistmoodi. Kõigepealt tuli Marti Kuusikust Postimehes lugu, siis Ekspressi lugu – ja kui president läks riigikogu saalis ära, siis me ei teadnud, milles asi on. Asi polnud tõestust leidnud. Ajakirjandus on siin teinud head tööd. Helistamise initsiaator oli härra Kuusik ise, kes proovis tõestada, et midagi sellist ei ole olnud. Ta ilmselt ei sundinud oma endist elukaaslast neid sõnu ütlema, Kuusiku elukaaslane on ka ise avalikult palunud, et prožektorivalgus pere pealt ära tõmmataks; öelnud, et tal on väga paha selle pärast.

Nii et te ei näe probleemi?

Ma ei arva, et see kõne oli hea lahendus, aga see oli ilmselt ka Jüri Ratasele ootamatu.

Kui teie oleksite seal olnud, mida teie oleksite teinud?

Keeruline öelda. Ma ei oleks usaldanud.

Keda?

Sellise meediakära peale ma oleks küll juba ministrikandidaati kahtlustanud.

Naistevastane vägivald oli üks neid probleeme, millele juhtis tähelepanu aasta alguses toimunud Naiste marss. Siis te ütlesite, et see impordib meile võõraid probleeme ja võõraid lahendusi. Kuidas need kaks juttu omavahel kokku sobivad?

Ma pole öelnud, et naistevastane vägivald on imporditud probleem. Küsimus oli pigem kampaania ajastuses, see oli enne valimisi.

Apoliitiine üritus, kui ma õigesti mäletan.

Kindlasti mitte. Korraldajad olid seotud ühe kindla ministeeriumiga kindla osakonnaga. See oli ideoloogiline tegevus.

Öelge siis välja, mis erakonnast me räägime.

Sotsiaaldemokraatlikust.

Nii et see oli SDE üritus?

Taustal kindlasti.

Aga tegemist on ju rahvusvahelise formaadiga.

Jaa, aga ta sobis täpselt riigikogu valimiste kampaania ürituseks.

Sotsiaaldemokraatide kampaania?

See oli üsna sarnane element Le Peni Eestis-käiguga. EKRE kasutas seda europarlamendi valimiste kampaanias väga osavalt ära. Too oli samasugune võte.

Nii et võtame kokku: naiste marss oli sotsiaaldemokraatide poolt seesama asi mis EKRE poolt LE Pen?

Te teete neid kokkuvõtteid alati mustvalgelt. Ärge sõnastage minu eest, ma ei ole nii väitnud. Turundustöötajana ütlen, et nad mõlemad on kampaania osad?

Võrreldavad?

Kui keegi tahab mingit sõnumit levitada, siis selliseid asju kasutatakse kampaaniates ära.

Teie koalitsioonikaaslane, riigikogu spiiker Henn Põlluaas on korduvalt rääkinud normaalsuse eest seismisest ja normaalsete väärtuste juurde tagasipöördumisest. Palun, sõnastage see isamaaline normaalsus.

Ma ei hakka küll Henn Põlluaasa eest midagi sõnastama. Mina räägin mõistikust konservativismist, mõistlikust käsitlusest.

Mis see normaalsus ikkagi tähendab?

Minu jaoks on see sõbralik ühiskond, sõbralikud suhted, konstruktiivne koostöö, vähem solvanguid, vähem pingeid. Ka meedia on praegu konfliktis EKREga üks osapool – kui meedia ei kakleks ja ei tõstaks esile kõiki Mart Helme ütlemisi, siis võib-olla ei oleks ühiskond nii pinges.

Tsiteerin teile teid ennast: «Poliitiliselt ütlen – Eesti perekondade huvid ennekõike. Õigused peavad võrduma kohustusega Eesti riigi ees.» Mida see tähendab?

Olen mõelnud seda, et inimene peab oma tegude ja käitumise eest vastutama, ja mitte ainult iseenda ees, vaid ka nende ees, kellega ta ühiskonnas koos elab. Igal teol on tagajärg.

Perekond on ju inimeste omavaheline asi, kuidas see riik sinna tuleb? Riik on inimeste jaoks või riik inimeste jaoks?

Riik ei sea inimestele mingeid raame, kõik teevad mis tahavad, aga nad ei tohi üksteist kahjustada.

Kui Helir-Valdor Seeder sai erakonna esimeheks, avas ta kohemaid rinde magamistoas. Kuidas hakkate nüüd Eesti iivet suurendama?

Seda on Eesti riik juba teinud. Eelmisel aastal jõustus kolme lapse toetus ja veerandi võrra sündis lapsi rohkem. Eesti naised tahavad keskmiselt 2,3 last, ideaalis kolme, aga millegipärast need ideaalid ei realiseeru, ja rahvastikuministrina pean tegema selgeks, miks. Ilmselt on seal ainelised põhjused, eluase, aga ka ühiskonna hoiak ja suhtumine.

Nii et riik saab aidata rahaga ja hoiakute muutmisega?

Riik ei lähe kindlasti hoiakuid muutma, ta panustab pigem sellesse, mida inimesed ise soovivad.

Andrei Hvostov pakkus poliitikas käies välja mõtte, et igal lapsevanemal võiks olla üks hääl rohkem iga lapse eest. Kuidas see mõte teile meeldib?

Väga. Kui Hvostov selle mõttega välja tuli, siis olin mina tema kommunikatsioonijuht. Siis olin ma veel Riina Vändre. Väga toetan seda.

Saab see olema nüüd teie prioriteet?

2005 oli see Isamaa programmis.

Ja praegu?

Arutasime ja kogesime palju vastuseisu, sest see eeldab põhiseaduse muutmist. Inimestele tundub keeruline sellega ka kaasa tulla, ka poliitilist konsensust on vaja, kõigepealt on tarvis koalitsioonipartnerid ära veenda.

Kas on ette näha maksusoodustusi lapsevanematele?

See on olnud ka Isamaa pikaajaline lubadus, et tulumaksuvabastus oleks iga lapsega järjest suurem. See tuleb kindlasti kõne alla. Ise toetan eluaseme tagamist noortele peredele, see meede annab kiirelt tulemust.

Olete öelnud, et iga naine, kes on emaks saanud, võib olla uhke. Mida öelda naistele, kes emaks ei saa või ei taha saada?

See on nüüd kontekstist välja rebitud lause. See oli mõeldud emadepäeva kontekstis ja lohutamaks emasid, kellel pole elus kõik kõige paremas korras. Iga ema on hea ema, ükskõik, missugune on olukord.

Aga naised, kes ei taha emaks saada?

Meil on vaba maa ja igaüks teeb, mida tahab, aga minu soovitus tulevastele emadele on küll, et enda ilmajätmine sellistest rõõmudest on iseenda karistamine. Mul ei ole elus olnud abieluõnne kõrval suuremat õnne kui lapsed.

Naisliit annab igal aastal välja aasta ema tiitlit ja paar aastat tagasi puhkes skandaal, kui märgati, et seda tiitlit tohin saada vaid abielunaine. Minu teada pole seda muudetud. Miks?

See on küsimus Naisliidule. Mina pooldan abielu mehe ja naise vahel. Mitte et mõni kooseluvorm oleks halvem, aga see tagab kindluse ja paremad peresuhted.

Kas teie meelest võiks olla aasta ema naine, kes on üksi üles kasvatatud kümme last?

Absoluutselt.

Nii et te võiks teha ettepaneku see statuudi vananenud punkt ära muuta?

Mina olen praegu rahvastikuminister ja teie ettepanekut tegema ei lähe. Aga iga ema, kes on kasvatanud üles hulga lapsi, võib olla uhke ja väärikas.

Õhtulehes kurdab just üks 27-aastane naine, kes sai kodukandis hea töökoha, aga meestest on tal valida külajoodiku ja vanamehe vahel. Kuidas saab riik teda aidata, et ta emaks saaks?

Kohest lahendust keeruline pakkuda. (Naerab.) Aga kui tõsiselt rääkida, siis haridussüsteemist kukub poisse rohkem välja ja kõrghariduseni jõuab rohkem naisi, mistõttu ei leita väärilisi elukaaslasi. Ja siis jõuame selleni, et keskealine valge mees ei ole enam kõige moodsam ühiskonna vaates, aga minu jaoks on. Siin saab riik on hoiakutega ja võib-olla ka valitsuse liikmete isikliku eeskujuga palju ära teha.