EKRE sööb ära valitsuspartnerite populaarsust ning valitsuse juhtpartei Keskerakonna kahaneva reitingu taustal on Euroopa Parlamendi valimistel oluline sisepoliitiline mõju, ütles Keskerakonnast lahkunud arvamusküsitluste põhjal populaarsem üksikkandidaat Raimond Kaljulaid teisipäeval saates «Otse Postimehest».
Linna peal liigub igasuguseid jutte.
Minuni on ka neist mõned jõudnud.
Üks neist väidab, et te olete palganud endale turvamehe?
Okei... EKRE liidrid on pingutanud väga palju selle nimel, et kütta Eestis üles küllalt vägivaldset õhkkonda ja teinud seda täiesti teadlikult ning tahtlikult. Ka meie lähedal Soomes oli valimiste eel intsidente, kus oli vaja sekkuda...
On teil siis turvamees või ei ole?
Mind toetav kampaaniameeskond on viimastel nädalatel teatud murelikkusega lugenud väga paljusid kirju ja kommentaare, mis meile laekuvad. Sellest tulenevalt oleme tõesti kasutanud ühe Eesti suure turvaettevõtte isikukaitse teenust selleks, et pigem karta kui kahetseda.
Ma kujutan umbes ette, mis siis saaks, kui midagi juhtuks. Mart ja Martin Helme parastaksid ja ütleksid, et oled ise süüdi. Jüri Ratas teeks Facebooki postituse ja ütleks, et Eestis ei ole kindlasti sellele kohta ja koalitsioonilepe seda ette ei näe. Võib-olla mõni keskerakondlane vabandaks ka. Ilmselt me peame teatud juhtudel ka tulevikus arvestama ühiskonnas valitseva fooniga ja EKRE kübersõdalaste jõukude tegevusega. Sellel on oma mõju.
Ma saan aru küll, mida EKRE soovib oma trollide armee kommentaaridega saavutada. Nad soovivad oma poliitilisi vastaseid heidutada ja hirmutada, et nad oleksid vait. On väga oluline, et me ei laseks sellel juhtuda. Loomulikult oleks turvalisem istuda kodus, aga ei tohi kodus istuda.
Mõne päeva eest tegite oma blogis postituse, kus pakkusite välja kaks võimalikku varianti Euroopa parlamendi valimistel. Esimese kohaselt võtavad Yana Toom, Jaak Madison ja Riho Terras kolm kohta ja see oleks viigiseis?
Jah. Kolm kohta koalitsioonile ja kolm kohta opositsioonile. Kui seis on 3:3 ehk viik, siis on Jüri Ratasel ja teistel koalitsiooni toetajatel võimalik öelda: no näete, midagi erakordset ei ole Eestis juhtunud ja on nagu ikka – osa inimesi on valitsuse poolel ja osa inimesi on opositsiooni poolel. Tavaline «ärimudel».
Teise teie esitatud variandi kohaselt saavad kolm kohta Andrus Ansip, Urmas Paet, Marina Kaljurand ja neljanda Raimond Kaljulaid. Sellise ennustuse täitumise taga peitub siis milline sõnum?
See tähendaks 4:2 võitu praeguse valitsuse üle. Kui need valimised kujunevad valitsuskoalitsiooni jaoks selgeks umbusaldushääletuseks või protestivalimisteks, siis loomulikult kasvab kahanevate toetusnumbrite taustal võimalus, et see valitsuskoalitsioon laguneb ja me tuleme tagasi konstruktiivse poliitika juurde.
Teie Euroopa Parlamenti kandideerimise üks eesmärke on siis oma tulemusega näidata ja seda teie endi sõnul «koledale koalitsioonile» koht kätte?
See on üks minu eesmärkidest. Nendel valimistel on tohutult suur siseriiklik tähendus. Ja see, mida me näeme pärast 26. mai südaööd, on väga oluline Eesti sisepoliitilisele suunale. Samavõrra oluline on ka Euroopas toimuv. Tänagi on meil Eestis külas üks Prantsuse äärmuslik poliitik (Prantsuse Rahvusrinde juht Marine Le Pen – toim).
Väga populaarne poliitik!
Ta ei ole siiamaani suutnud kuidagi oma populaarsust Prantsusmaa poliitikas ellu rakendada ja see on väga hea. Siin on veel ka mitmed Euroopa paremäärmusliku poliitika esindajad, kes näevad ennast selgelt tuleviku Euroopas ühtse tugeva löögirusikana ja nende soov on Euroopat väga tugevasti pöörata. Millises suunas täpselt, sellest ei saa mitte keegi ja ilmselt ka nad ise päris täpselt aru. Nad saavad aru, et neile see tänane pilt üldse ei meeldi ja nad tahavad seda lõhkuda.
Kui ma elaksin Prantsusmaal või Saksamaal või mõnes teises suuremas läänepoolses riigis, siis ma ilmselt selle pärast nii väga ei muretsekski. Aga Eesti ja teiste väikeriikide jaoks on Euroopa ühise ruumi püsimine elulise tähtsusega. On ülimalt vastutustundetu, et Eestis on leidunud mõned poliitikud, kes on siia importinud võõra paremradikaalse ideoloogia. Väga kahetsusväärne, et mõnel Eesti peavoolupoliitikul ei jätkunud sisemist jõudu ja otsusekindlust mitte teha nendega koostööd. See seab Eesti huvid väga suurde ohtu.
Riigikogu valimistel saite te 7303 häält, võimalik, et pooled neist olid vene valijate hääled. Värske Kanatar Emori arvamusküsitluse kohaselt toetas Marina Kaljuranda 14,8, Andrus Ansipit 13,7, Yana Toomi 9,4 ja Raimond Kaljulaidi 6,9 protsenti. Euroopa Parlamenti pääsemiseks peate te vähem kui kahe nädalaga oma populaarsuse kasvatama kahekordseks.
Mitte päris kahekordistama. Väga palju sõltub sellest, kelle toetajad tulevad valima. Muidugi on Andrus Ansipil ja Urmas Paedal täna see toetus olemas, muidugi on Marina Kaljurannal täna see toetus olemas. Minu ja minu toetajate asi on järelejäänud vähem kui kahe nädala jooksul viia inimesteni teadmine, et iga hääl on väga suure kaaluga.
Millise nipiga see teie toetuse kasvatamine võimalik on?
Mina ja minu toetajad oleme tänaseks oma valimiskampaaniast ära teinud ühe kolmandiku, kas kolmandikku on veel ees. Telereklaamid lähevad täna eetrisse, raadioreklaamid lähevad sellel nädalal eetrisse, suur osa internetimahust on veel ees. Väga palju asju, mida me selles kampaanias alles tulevad.
Nende valimiste puhul on küsimus aktiivsuses. Kui me täna näeme mõne poliitilise jõu puhul väga suurt toetusnumbrit, siis see ei pruugi veel tähendada, et kõik need inimesed valimispäeval välja tulevad ja hääletavad. Juba mitmetel valimistel me näeme, et poliitiline olukord on niivõrd turbulentne ja valimistulemused ja uuringute tulemused võivad olla kaks erinevat asja. Riigikogu valimiste eel näitas osa küsitlusi Reformierakonnale teist kohta või nappi esikohta, aga just viimastel valimiseelsetel nädalatel võtsid nad väga tugevasti järele. Minu kampaaniameeskonna analüüs ütleb, et see mandaat on võimalik saada.
Mainisite tele- ja raadioreklaame. Olete raha kogunud või võtsite pangalaenu?
Pangalaenu ei ole tulnud võtta ja varem olen ma kõiki oma kampaaniaid rahastanud ise. Sel korral on tulnud küsida abi ka teistelt ja see on hästi õnnestunud. On inimesi, kes muretsevad Eestis ja Euroopas toimuva pärast ning osa neist on valmis ka panustama selleks, et oleks tänasele valitsusele alternatiiv.
Indrek Tarand sai üksikkandidaadina 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel peaaegu 26 protsenti ehk ligi 100 000 häält. Seda tulemust ei ole täna enam võimalik korrata?
Seda tulemust ei olegi vaja tingimata korrata. Tarand sai tõesti kahe inimese jagu hääli aga parlamenti läks ikkagi üksinda. Pikemas perspektiivis, kui britid lahkuvad Euroopa Liidust, saab Eesti juurde seitsmenda mandaadi. Aga ma annan endale aru, et valimiskünnisest ülehüppamiseks tuleb järgnevate päevade jooksul pingutada, sest oleks ju väga kurb, kui ma jääksin näiteks EKRE-le alla vaid viie-kuue häälega.
Kas te olete vahel kahetsenud ka, et hakkasite populaarse keskerakondlasena jonnima ja lõite partei ukse enda selja taga kinni?
Ei ole kordagi kahetsenud. Ma rääkisin pärast juhatusest väljaastumist siinsamas Postimehe otsestuudios, et koalitsioon koos EKREga on meie majandusele kahjulik , kahjustab meie liitlassuhteid ning lõhestab meie ühiskonda. Kõik see toimubki. Sel nädalal ilmus Helsingin Sanomates väga ränk artikkel Eesti kohta, maailma meedia kirjutab Eesti kohta väga hulle asju. See kahjustab meie võimekust tõmmata Eestisse investeeringuid ja meie ettevõtjate ekspordiplaane. Selle kõige eest maksavad lõpuks Eesti inimesed oma sissetulekutest, oma palkadest ja pensionitest.
Ühiskond on lõhestunud. See, mis Eestis täna toimub, on pretsedenditu. Inimesed tunnevad esimest korda iseseisvuse ajal valitsuse ametisse astumise järel suurt hirmu ja ebakindlust. Väga paljudel inimestel ei ole enam turvatunnet.
Keskerakonnas lõhet ei tekkinud, aga tekkis populaarsuskriis – vähemalt seda näitavad viimaste kuude arvamusuuringud.
Teatud lõhe on ka. Keskerakond on võimu jaganud üsna rahvuspõhiselt. Eestlased on võtnud riigi ja sellesse mängu ei võetud ühtegi vene nimega poliitikut, samal ajal võtsid vene emakeelega poliitikud pealinna. Kui ma vaatan linnaosade vanemate valikuid, siis ilmselt erakonna esimehe sõna Tallinna asjades enam üldse ei maksa.
EKRE on nagu need mõned liigid looduses, kes pärast paaritumist oma partneri ära söövad. Nendega koalitsiooni tegemine tähendab, et kõik teised krõmpsutatakse pulbriks ja nemad on kõige uhkem väät, mis kompostihunnikust välja kasvab.
Keskerakonna toetuse langus peaks olema väga raske uudis nende inimeste jaoks, kes ei ole otseselt ministrid või riigikogu tähtsate komisjonide esimehed. Tallinna linnavolikogu Keskerakonna fraktsioon võiks teha «paariks loe», sest pooltel nendel inimestel pärast järgmisi kohalikke valimisi sinna volikogu majja enam asja ei ole. Selle tõttu võivad ühel hetkel Keskerakonnas tekkida väga suured pinged.
Kogenud poliitiku ja kogenud endise keskerakondlasena oskate te kindlasti öelda, kust läheb selle partei esimehe ja peaministri Jüri Ratase taluvuse piir, kui ta vaatab otsa erakonna reitingule ja saab aru, et nii enam edasi minna ei saa?
Ma arvan, et seda piiri ei tule tema puhul kunagi kätte. Ta läks oma isikliku ametikoha ja kolleegide ametikohtade puhul selgelt mängima «panga peale». Mis oleks saanud, kui keegi oleks Ratasele öelnud, et kuue kuu pärast kukub Eesti peale meteoriit, kui sa peaministri koha vastu võtad, aga kui sa lepid mõne tagasihoidlikuma positsiooniga, siis ei kuku? Siis oleks Keskerakond tulnud kokku ja arutanud kuidas Eesti inimestele öelda, et meteoriiditabamus ei olegi halb asi, et see on väga hea asi.
Tänaseks on kõik Eesti suuremad erakonnad teinud läbi põlvkonnavahetuse. Kuidas see põlvkondade vahetus on neil läinud. Reformierakonnas anti ühel hetkel võim üle Taavi Rõivasele ja see ei mõjunud Reformierakonnale kuigi hästi. Sotsiaaldemokraatidel võttis ühel hetkel uus põlvkond võimu üle. Isamaa juht Mart Laar andis võimu üle järgmisele põlvkonnale, kus on Isamaa täna? Villu Reiljan loobus oma kriminaalasjade ja muude asjade tõttu Rahvaliidu juhi kohast ja tuli uus põlvkond. Kus nad praegu on?
Nüüd me näeme seda Keskerakonnas – uus põlvkond sai talu kätte, aga põllud on söötis ja kraavid on sisse langenud, valitseb üldine rahulolematus ning lapsed lähevad ära linna. See on näide sellest, et poliitikute põlvkond, kes tuli pärast 1990ndate aastate tugeva poliitilise visiooniga reformimeelseid liidreid ja kasvas välja nende tagatubadest, ei ole ennast väga õigustanud. Võib-olla on aeg küps järgmiseks edasiminekuks. Vahest on ülejärmine põlvkond rohkem küps ja rohkemate mõtetega.
Me oleme siis jõudnud «Tõde ja õiguse» teise köiteni?
Me oleme jõudnud üldisema kriisini meie erakonnademokraatias. Tänuväärseks erandiks on vahest Reformierakond, kes pärast ajutist segaduste aega on hakanud jälle ülespoole liikuma. Teiste juhivahetuse läbi teinud erakondade käsi pole väga hästi käinud.
Kui juhtub ime ja te pääsete Euroopa Parlamenti, siis millega ja kellega te seal tegelema hakkate?
Mõeldes Euroopa tuleviku peale järgmisel viiel või kümnel aastal, siis ongi kaks suurt teemat. Esiteks populismilaine tagasitõrjumine, et Euroopas ei tekiks inimestel nõrkust ja nad peaksid oma töökoha säilitamiseks hakkama otsima ühisosa holokausti eitajatega. Sellele vastuseismine on tähtis. Euroopa on oma 500 miljoni elanikuga üsna jõukas piirkond, aga me näeme, et majanduslik dünaamilisus ja paindlikkus on hakanud kaduma, Euroopa upub bürokraatiasse ega suuda kiiresti kasvavate piirkondadega enam sammu pidada. Sellega tuleb tegeleda, tuleb rohkem raha suunata teadus- ja arendustegevusse, uute tehnoloogiate kasutuselevõttu energeetika- ja transpordisektoris. Kui Euroopa ei võta ennast kokku ega suuda tegeleda majandusküsimuste ning ka majandusliku ebavõrdsuse küsimustega liikmesriikide vahel ja nende sees, siis ongi meie olukord raske. Frustratsioon, mida osa Euroopa ja ka Eesti inimestest tunnevad, on reaalne. Populistide pakutud lahendused ei ole reaalsed.
Kui läheb nii, et te ei pääse Euroopa Parlamenti, siis istute üksinda parlamendi akna all ja teie häälel pole kuigi suurt kaalu. Poliitikas, nii nagu ka päriselus, on üksikuks jäämine väga halb.
Ma usun, et Euroopa Parlamendi valimised lõpevad minu jaoks hästi ja siis lõpeb ära see üksi istumise probleem. Ma ei kavatse Eesti poliitikast kuhugi kaduda ja olen siin endiselt aktiivne.
Teil on sellisel juhul kaks võimalust. Esiteks liituda mõne erakonnaga või luua uus partei.
See uue erakonna loomise jutt on väga huvitav. Ma loen ka neid kommentaare. Kindlasti on kusagil Eestis seltskond, kes arutleb, mida poliitiliselt huvitavat võiks teha vene valijaga. Mulle tundub, et Eestis on natukene liiga hoogu mindud nende uute erakondadega. Iga poliitik tahab mingil põhjusel teha oma erakonda ja olla selle erakonna esimees. Me näeme ka Euroopa Parlamendi valimistel erakondi, kellel pole mitte mingisugust lootust. Selliseid sebib jalus nii palju, et neil ei tee enam vahet. Pigem võiks uute erakondade loomise asemel teha koostööd ja päristööd.
Täna teen ma kampaaniat mitmekümne ägeda inimesega ja ma ei tunne ennast kuidagi üksikuna. Meil on üle kogu Eesti tekkinud päris arvukas toetajaskond. Jälgides sotsiaalmeediat, siis on need täpselt sellised inimesed, kellega ma tahaksin koostööd teha: nad tulevad toime, neil on optimismi, nad tahavad teha midagi huvitavat ja ägedat.
Poliitikavaldkond on siiani õnnestunud digipöördest ja tehnoloogilisest pöördest kõrvale jätta. Ikka veel käivad parteide peasekretärid ringi ja kantseldavad, kuidas keegi peab hääletama ja karjatavad riigikogu saadikuid. Kui meil enam taksodispetšerit ilmtingimata vaja ei ole, kas meil siis ikkagi Mihhail Korbi on vaja? Äkki on mõni tehnoloogiline lahendus, mis viiks valitavad ja valijad kokku märksa efektiivsemalt, kui need vanad MTÜd? Tehnoloogiat tundvad noored võiksid tulla mõnel nädalavahetusel Telliskivi loomelinnakus kokku ja esmaspäevaks ei ole meil enam praeguseid vanu erakondi.
Teil on siis kaks võimalust – kas minna turvalisse Reformierakonda või liituda natukene riskantsema erakonnaga Eesti 200?
Neid võimalusi on palju rohkem ja need sõltuvad suures osas Euroopa Parlamendi valimiste tulemustest. Kui ma osutun edukaks, siis on ühed perspektiivid ja kui mitte, siis on teised perspektiivid. Praegu ma tegelen kuni 26. maini oma riigikogu töö kõrvalt maksimaalselt eduka kampaaniaga. Mul ei ole praegu plaani A, B, C või D. Aga ma ajan asju avalikult ja sel hetkel, kui midagi on selgunud, saate te sellest kindlasti teada.
Kui ma oleksin kuu aega tagasi jäänud Keskerakonda, siis ma oleksin tõenäoliselt teinud Yana Toomi ja nurisenud nurgas, et küll see EKRE on ikka paha. Kindlasti oleks mulle pakutud mõni tore koht mõnes toredas komisjonis riigikogus. Kuid mul oli võimalus valida, kas põhimõtted või karjäär. Ma valisin tookord põhimõtted. Karjääri puhul on esimeseks verstapostiks Euroopa Parlamendi valimised ja siis vaatame edasi.
Siis te vaatate kas Reformierakonna või Eesti 200 suunas?
Neid valikuid on väga palju. Lõppude lõpuks, isegi kui sellest asjast midagi välja ei tule, siis ma olen teinud ära kõva töö, et hoiatada Eesti ühiskonda paremäärmusluse eest.
:format(webp)/nginx/o/2018/05/08/7832080t1h865c.jpg)