Andrus Ansip: Jüri Ratasel pole põhimõtteid

Reformierakonna esinumber, praegune Euroopa Komisjoni asepresident Andrus Ansip süüdistab EKRE esiletõusus sotse ja Jüri Ratase eelmist valitsust, Reformierakonnal ta mingit rolli ei näe. Oma toolist kümne küünega kinni hoidva Ratase kohta oli Ansipil täna saates «Teel Euroopasse» öelda väga karme sõnu.

Mõni nädal tagasi Keskturu kanti sattudes vaatas mulle sügavalt silma majasuurune Ansip, mis te arvate, mis mulle meenus?

Ei oska ära arvata, aga tahaks loota, te teile meenus näiteks korras riigirahandus.

Tegelikult meenus mulle Hiid-Ansip «Tujurikkujast», kes tappis ära Hiid-Haloneni. Kuivõrd te mõistate tolle klipi tegijate loogikat ja mõtet?

Ma ei mäleta seda enam nii selgelt, aga mäletan, et oli hea klipp.

No tolleks ajaks olite te peaminister olnud seitse aastat ja võtnud poliitikas juba üle-elusuurused mõõtmed. Praegu olete ametikohal, millest kõrgemat on ühe eestlase jaoks keeruline välja mõelda – kas Euroopa Komisjoni asepresidendi koht jääb teie karjääri tipphetkeks, pärast mida saab tulla ainult langus? Europarlament on ikkagi samm tagasi, või kuidas?

Ma ise endast nii heal arvamusel ei ole kui Hiid-Ansipi klipi tegijad või teie sõnade järgi kõlab. Mingis mõttes on iga päev elus järjekordne tipp ja ma usun, et minu hääbumise periood ei veel saabunud. Minus on veel küllalt energiat ja ma ei lähe Euroopa Parlamenti vaikselt hääbuma.

No aga teil võib seal ju igav hakata. Palju vähem mõjuvõimu.

Ma ei arva, et Euroopa Parlamendil oleks vähe võimu.

Ühel MEPil.

Ei ole ka nii. Seal on praegu 751 saadikut ja võib-olla tulevikus, kui Brexit juhtub – aga ei tea, kas meie silmad seda üldse näevad –, 705, ja nad on kõik võrdsed. Ega siis ühestainsast saadikust nii palju ei sõltu.

Seda ma räägingi.

On väga mõjukaid europarlamendi saadikuid, iga saadik peaks pürgima selle poole, et tema mõjuvõim oleks suur. Mul on ju õnnestunud lühikest aega europarlamendi saadik olla, kui ma peaministriametist loobusin.

Paar kuud.

Jah. Võtsin valimistest osa ja osutusin valituks, enne kui minust sai volinik. Europarlamendi liikmena olin aktiivsuse edetabelis koguni seitsmendal kohal.

Tegelikult te tegite tookord ju lihtsalt aega parajaks ja selleks ka kandideerisite, voliniku koha saamiseks te seda vajalikuks ei pidanud. see oli siis, kui tahtsite Siim Kallasega kohti vahetada.

Nii oli. Aga Euroopa Komisjoni volinikule tuleb kasuks, kui tal on rahva mandaat.

Tuleb, aga sellega te kohtade vahetamist plaanides ei arvestanud.

Kui see plaan oli, siis ei olnud ju Euroopa Parlamendi valimisi.

Siis oli mandaadist ka ükskõik.

Kui mandaati pole võimalik küsida, siis ei saa seda ju küsida. Aga Euroopa Komisjoni asepresidendil on viisakas küsida, mida rahvas su viimasest viiest aastast arvab.

Eestis võiks teid teoreetiliselt huvitada veel vaid presidendi amet. Kui võimalus tuleb, kas kandideerite?

Ei, kindlasti mitte. Olen olnud täitevvõimu juht üheksa aasta jooksul ja vaevalt tahab selline inimene endale esindusfunktsioone. Olen endast kõik andnud Eesti kõige kõrgemal poliitilisel tasemel ja praegu peaks olema nooremate inimeste kord.

Voliniku koha peaks saama Kadri Simson, kuidas ta võiks sel kohal hakkama saada?

Küllap ta saab hakkama. Kadri Simson on võimekas inimene. Iga volinik peab arvestama sellega, et tema ametiaeg kestab viis aastat ja selle ajaga peab ta end täielikult realiseerima. Mõnel õnnestub saada ka teise perioodi mandaat, aga siis ei ole tavaliselt võimalik jätkata samade teemadega. Kõik volinikud peavad end viie aastaga maksimaalselt teostama ja minul on see päris hästi välja kukkunud. Ei ole kahetsustunnet.

Millal võiks eestlasest saada Euroopa Komisjoni president?

Põhimõtteliselt on see alati võimalik. Eestist on olnud kolm volinikku järjest meesterahvad. Euroopas pööratakse väga suurt tähelepanu soolisele tasakaalule. Otsus saata Eestist Kadri Simson on ka soolises mõttes ainuõige.

Kes võiks olla järgmine Euroopa Komisjoni president?

Ma ei taha selle üle spekuleerida. Kandidaate ju teame: Manfred Weber Euroopa Rahvaparteist, Frans Timmermans, mu hea kolleeg, esindamas sotsialiste ja demokraate, aga miks mitte ka Margarethe Vestager.

Keda teie eelistate?

Kuna ma kuulun ALDE gruppi, siis eelistan loomulikult Vestagerit. Ta on end konkurentsivolinikuna näidanud tugevast küljest.

Kellega te volinikest kõige paremini läbi saate?

Mul on kõigiga head suhted. Istume kõrvuti Valdis Dombrovskisega, kellega töötasime koos ka siis, kui mina olin Eesti ja tema Läti peaminister, meil oli täielik usaldus, kriisi ajal pidime kooskõlastama kõike, kaasa arvatud aktsiisitõuse.

Sinna me täna ei jõua.

Asjata.

Te olete sellest nii palju rääkinud ja see teema on kõik ära tüüdanud.

See teema ei saa kedagi ära tüüdata enne, kui probleemile on leitud lahendus. Lihtsalt öelda, et räägime nüüd millestki muust…

Meil on see juba pähe kulunud nagu see Eesti kõige madalam võlakoormus Euroopas, ärme täna sinna lähe.

Te küsisite, kellega on kõige lähedasemad suhted: kui kedagi välja tuua, siis Valdis Dombrovskis.

Aga ALDEst?

Mul on kõigi ALDE volinikega sama head suhted. Tooksin Vestageri kõrval esile ka Vera Jourová, kes on justiitsvolinikuna olnud väga efektiivne ja suure tõenäosusega jätkab. Cecilia Malmström, tema enam ei kandideeri ja naaseb Rootsi poliitikasse, aga tema sobiks isikuomadustelt väga hästi ka Euroopa Komisjoni presidendiks.

Pöörame korra Eesti poliitikasse. Kuivõrd te tunnete RE pikaaegse juhi ja peaministrina vastutust selle eest, mis praegu Eesti poliitikas toimub?

Ma ei julge seda vastutust kuidagi endale võtta. Olen olnud kriitiline Jüri Ratase eelmise valitsuse suhtes ja ka selle uue valitsuse suhtes. Ma tunnen vastutust. Ma ei saa pealt vaadata, kui asjad lähevad allamäge. Eelmine valitsus ei käitunud vastutustundlikult. Möödunud aastal kasvas majandus Eestis nominaalselt 9% ja samal ajal oli keskvalitsuse defitsiit pool protsenti.

Ma pean silmas hoopis midagi muud. See, et EKRE sai võimalikuks, on RE ajalooline teene. EKRE poolt hääletanuid ei kõnetanud teie kunagi, ja paljud neist ei salli Reformierakond silmaotsaski.

Ma ei ole teiega nõus. See teie väide vastab tõele vaid osaliselt, kõige väiksemas osas.

Alustame sellest, mis vastab tõele.

Oma väite põhjendamiseks pean naasma aktsiiside ja piirikaubanduse juurde.

See on kõik juba olnud.

Suur osa valijaid toetab EKRE-t protestiks aktsiisipoliitika vastu. Võru-, Põlva- ja Valgamaal kaotasid sotsiaaldemokraadid 50%, ja see tuleb just piirikaubandusest, sellest et õlleaktsiisi tõsteti ühe ropsuga.

Kas te ära ei tüdine selle väite kordamisest? Õlleaktsiis ei saa olla EKRE esiletõusmise põhjus. See väide on absurdne.

See ei ole absurdne!

See on absurdne, ja teie ise teete selle lõputu korrutamisega veel eriti absurdseks.

Kõige enam kannatasid õlleaktsiisi tõstmise pärast piirkonnad Läti piiril, sest seal pandi kinni 50 külapoodi. See hävitas maaelu. Need inimesed protestisid sotside vastu ja andsid oma hääle EKRE-le.

Te möönsite enne, et osa mu väitest on tõsi. Missugune osa?

Alati on Eestis olnud inimesi, kes naudivad mingite märkide näitamist. On olnud Euroopa Liidu vastaseid ja nemad on leidnud EKRE-s väljundi. Aga suurem osa on ikka sotside vastu protestijad. Ja nüüd on nad uuesti pettunud, sest nad protestisid ka Isamaa ja Keskerakonna vastu, ja nüüd on nad samas pundis, kes kogu selle jaburduse kokku keerasid.

See koalitsioon ei püsi mitte õlleaktsiisil ega vihal sotside vastu, vaid suuresti vihal Reformierakonna vastu. Pikalt opositsioonis istunud Keskerakond maksab teile mõnuga kätte.

Ma poleks kunagi arvanud, et teist saab Keskerakonna või EKRE advokaat.

Ma lihtsalt esitan mõeldavaid argumente.

Viha Reformierakonna vastu on selles seletuses täiesti liigne. Piisab täiesti Jüri Ratase ihast säilitada peaministri koht.

Kas ikka piisab?

Pole vahet, kas viha sotside või RE vastu, Ratase peaministritool on selle koalitsiooni moodustamise ajend ja põhjus.

Kas see valitsus saab koos püsida ainult võimuihal?

Ma ei tea, kas püsib koos.

Te muid argumente ei näe?

Ma ei näe muid argumente kui see, et Ratas soovis säilitada peaministritooli ja lootis, et sellest sünnib kasu ka tema erakonnale, aga arvamusküsitlused näitavad risti vastupidist. Ma ei näe, et see valitsus võiks kaua püsida, see oli täielik valearvestus.

Kaua püsib?

Ma ei taha hakata posijaks. Jüri Ratas on öelnud, et oleme jõudnud ajajärku, kus meil enam ei ole punaseid jooni. Punased jooned tähendavad põhimõtteid. Kas me oleme jõudnud põhimõttelageduse aega? Jüri Ratasel pole põhimõtteid, aga valijatel on. Usaldamatus praeguse valitsuse vastu ei ole kellegi, mõne erakonna initsieeritud, see on konflikt põhimõttelageduse ja rahva vahel, kes siiski hindab põhimõtteid. Missugused saavad olema järgmised valimised, kui enam põhimõtteid pole? Eile ütles Yana Toom «Esimeses stuudios», et need on ainult sõnad, ootame teod ära. Poliitiku jaoks sõna ongi tegu.

Reformierakond võitis valimised. Kaja Kallasel valitsust moodustada ei õnnestunud. Kuivõrd on Kallas siin RE ajaloolise ülbuse ohver? Ta sööb suppi, mille teie keetsite.

Ilu on vaataja silmades. Kellegi meelest oli Reformierakonnal ülbuse kuvand, aga rahvas ometi valis ja hindas RE arukust.

RE võitiski ka nüüd valimised, aga ei moodustanud valitsust. Kuidas nii?

RE ei tulnud selle peale, et peaminister on nii klammerdunud oma tooli külge, et ta muid funktsioone endal ette ei kujuta. See on põhjus, miks see koalitsioon tekkis. Koalitsioonileping on nii üldsõnaline, et seal ei ole midagi. Tavaliselt annab leping kindlustunde, et juhtuma hakkavad need ja need asjad. Praegu pole mingit ettenähtavust, ainult see, et tahame olla võimul.

Mida teie oleksite Kaja Kallase asemel teistmoodi teinud?

Kui mina oleksin Reformierakonna esimees, siis poleks RE üldse opositsiooni läinudki.

Mida oleks teie teinud, et Reformierakond oleks nüüd saanud valitsuse moodustada?

Kui mina oleksin Reformierakonna esimees, siis poleks RE üldse opositsiooni läinudki.

See pole vastus küsimusele.

Selles olukorras, kus üks inimene oli oma ametisse nii kiindunud, oleks Kaja Kallas võinud kas või käte peal seista, ta poleks ikkagi suutnud KE esimehe tungi jääda Stenbocki majja vaigistada suutnud.

Aga teie?

See on oletamine ja ei vii meid kuhugi. See on nagu oletamine, et mis oleks maailmast saanud, kui Lembitul oleks olnud kuulipilduja. Küllap ma oleksin üritanud lahti hoida kanaleid opositsioonierakondadega. Ei meeldinud mulle peaministrina, et RE liikmed suhtlesid tihedalt KE ja sotside juhtidega – sest ma olen emotsionaalne inimene –, aga ma sain aru, et sellised suhted on vajalikud ja neid tuleb hoida.

Kas teie juhitav RE oleks võinud moodustada koalitsiooni EKRE-ga?

Paljud EKRE valijad on sümpaatsed inimesed. Just need, kes on protestinud eelmise valitsuse lolluse vastu.

Ärme sinna lähe.

Aga miks ei lähe?

Sest me juba olime seal.

Jah. Minu jaoks ei ole sümpaatsed need inimesed, kes toodavad pealkirju nagu Politicos, et Eestist võib saada õpikunäide, kuidas riigi maine visatakse prügikasti. Nendega ma ei oleks koostööle läinud.

Aga küsimus oli, kas oleksite teinud koostööd EKRE-ga.

Selle EKRE-ga, praeguste juhtidega? Ei. Mitte mingil juhul.

Aga on olnud aeg, kus RE-s oli konservatiivne tiib tugev, see flirtis kohalike valimiste ajal jõuliselt EKREga. Kummas tiivas teie siis olite, kas Kallase või Michali omas?

Ma ei arva, et need tiivad on olemas olnud ja et EKRE on olnud kogu aeg selline, nagu ta praegu on. Agressiivset retoorikat on nad kasutanud pikka aega, ja mida aeg edasi, seda vastuvõetamatumad on nad mulle olnud.

Kummal poolel teie olite tookord?

Ma ei taha sobituda sellesse šablooni. Mina ei oleks praegu nõus EKRE-ga koalitsiooni looma.

Aga kohalike valimiste aegu?

Kas siis juba kohtunike pead lendasid? Kas siis nimetati arste mõrtsukateks? Aga kui meid siin kaitstakse vähemuste pealetungi eest, siis mina küll ei tunne, et geid või juudid mind kuidagi ohustaks. EKRE on öelnud, et tahab saada ainuparteiks ja ma loodan, et seda aega ei saabu kunagi. See, mida EKRE juhid väljendavad, ei ole see, mida EKRE-st on oodanud need sada tuhat valijat. Enamik on ikka need, kes protestisid eelmise valitsuse erakordselt nõmeda aktsiisipoliitika vastu.

Saite ära öelda, aga see on nüüd viimane kord.

Kui provotseerite, tulen selle juurde tagasi.

Paremäärmuslased on Euroopa Parlamendis koondumas, missugune võiks selle mõju olla Eestile ja Euroopale?

Paremäärmuslus ei ole praegu tugevam kui viis aastat tagasi. Viis aastat tagasi hakkasid populaarseks saama isekusele kutsuvad loosungid: America first, saaks euroliidust välja jne. Aga pärast Brexitit on toetus EL-i kuulumisele kõigis liikmesriikides kasvanud. Alternative für Deutschland, Le Pen, Salvini – kõik nad on sattunud isolatsiooni.

Aga praegu on sellised jõud ühinemas, mis selle löögirusika mõju võiks olla?

Loodan, et seda löögirusikat ei sünni. Sellest kaotaksid kõik, eriti väiksed liikmesriigid. Kui võidab isekus, siis väikesed on need viimased ja kaotavad. Ega äärmusparempoolsed pole eriti suutelised koostööd tegema.

Le Pen tuleb Eestisse. Kaja Kallas teatas üliettevaatlikult, et see tekitab küsimusi. Mis teie oleksite tema asemel öelnud?

Loomulikult tekitab see küsimusi ja neile on juba mingil määral ka vastuseid antud. Eestis käis Macroni En Marche’i delegatsioon ja kohtus Kaja Kallasega. Ka Jüri Ratas oli valmis kohtuma, aga delegatsioon ei nõustunud kohtuma nendega, kes on paremäärmuslased võimule aidanud. Ma saan aru, et Le Peniga peaminister ei kohtu, aga kui siseminister kohtub, saadab see Euroopale sõnumi, ja sellel on negatiivsed järelmid.

Kaja Kallas on tunnistanud, et tal on Macroni suhtes vastakad tunded. Missugused on teil?

Ega ei saa ju võtta mustvalgelt. Üldiselt on Macron mulle sümpaatne. Prantsusmaa suhtumine ühtse digituru loomisse muutus kardinaalselt, kui temast sai president. Sajaprotsendilist vaadete kattumist ei ole mõtet oodata.

Missugused on need Euroopa Liidu ees seisvad suur ülesanded, millega peaks tegelema lähema 5-10 aasta jooksul?

Ühtsuse säilitamine on see kõige suurem ülesanne. Isekusest kaotaks kõik, ka suured. On valdkondi, milles ka Euroopa suured ei ole võimelised võistlema Hiinaga, Ameerika Ühendriikidega. Võtame näiteks superarvutite loomise. Suurriigil on see viis miljardit eurot olemas, et ehitada uue põlvkonna superarvuti, aga on lahendamatu ülesanne leida selle ehitamiseks vajalikud inimesed igal liikmesriigil eraldi. Küberturvalisus, tehisintellekti loomine, kvantumarvutid, täpselt sama lugu. Koostöö süvendamisest võidavad kõik. Väikestele on EL-i kõige rohkem vaja.

Rändekriis on Euroopa Liidu ühtsust ja kajanud vastu ka Eestis – missugune võiks olla ELi uus, positiivne narratiiv?

Seesama minu juhitud ühtse turu loomne on osa sellest. Ühtne turg loodi juba 1993, kõik on sellest võitnud. Viimase nelja aastaga oleme jõudnud selleni, et oleme saanud selle ühtse turu ka digitaalsena moodustatud. Vastu võetud otsused tuleb nüüd ellu viia.

Kuivõrd peaks maksuküsimusi rohkem Euroopa Liidu tasemel otsustama – või pigem vähem?

Praegu ei ole maksuküsimused europarlamendi pädevuses ja see peakski nii jääma.

Missuguseks peaks kujunema Euroopa Liidu ühine seisukoht Hiina investeeringute asjus?

Me ei saa Hiinat vaadelda arengumaana, nagu nad ise end defineerivad. Tegemist on suuruselt maailma teise majandusega. EL-is on ranged riigiabireeglid. Seni on kolmandatest riikidest antud abisse suhtutud nii, et kui valitsused annavad oma ettevõtetele toetusi, siis parem ongi, saame kaubad odavamalt kätte. Nii ei saa käituda, meil peavad ühtsed reeglid olema.

Selle aasta veebruaris tehtud küsitlus paigutas teid volinike hulgas 18. positsioonile. Miks nii kehv koht?

Küsitlusi võib teha igasuguseid.

Mis koha oleksite ise endale andnud?

Digitaalse arengu teemal panen end esimeseks.

Aga nii üleüldse?

Tabelit on raske teha, no kuidas ta panete pingeritta porgandid, kaalikad ja tomatid.

GDPRi ehk isikuandmete kaitse üldmääruse jõustumine koormas Eesti ettevõtteid uue bürokraatiaga ning raskendas muide ka ajakirjanduse tööd, olete ise rahul?

See on selgelt edulugu. Ettevõtjad kritiseerisid seda tugevalt, aga siis leidsid ise ka, et see on edulugu. Ma olen rahul sellega. Sellest on saanud globaalne standard. Selle asemel, et teha endale selgeks 28 reeglistiku nüansid, saame hakkama ühega. Mingit bürokraatiat pole see kellelegi juurde toonud.

Yana Toom hõõrus teile eile «Esimeses stuudios» teile osavalt nina alla, et rändlustasude teema sai hoo sisse tükk aega enne teid ja teie andsite ainult allkirja, kas tal oli õigus?

No ta käitis tüüpilise opositsioonierakondlasena.

Oli tal õigus või ei?

Lätlased pakkusid kõigepealt viis pluss viis pluss viis. See tähendas, et oleks tähendanud viit kõneminutit viie päeva jooksul aasta jooksul rändlus nagu – mitte tasuta! Viis SMSi viie päeva jooksul terves aastas! Ja lõpuks viis megabaiti viie päeva jooksul aastas. Nalja teete või?

Ma saan aru, te võite sellest rääkida viis tundi. Toomil oli õigus või ei?

Ei olnud. See protsess algas ammu, aga see, kuhu ta jõudis enne, kui meie komisjon hakkas sellega tegelema, oli ikka tagasihoidlik saavutus.

Autoriõiguste direktiiviga internetikogukonnad rahul ei ole ja ega keegi eriti aru ei saa, mida see tähendab. Mis on see essents, mis peaks Eesti seadustesse jõudma?

See direktiiv on selgelt arusaadav ja peaks olema kajastatud ka Eesti seadustes. Digitaalse sisu kaasaskantavuse lubamine tekitas samasuguse möllu, aga praegu pole mingit probleemi.

Miks internetikogukonnad teie peale nii verised on?

Arvan, et ega nad enam ei olegi. Direktiivis on palju häid asju, millega nad nõus on, nt kultuuripärandi kaitse. Aga küsimus on ikkagi rahas: meil on kahte tüüpi platvorme: ühed, mis põhinevad tellijatel ja neil on 2016 212 miljonit tellijat ja ja need tellijad maksid muusikutele 3 miljardit dollarit, muusikud on peaaegu rahul, tahaks rohkem, aga nad teavad, et teenusepakkujad ei suuda kasumit teenida, ja lepivad. Teistel on 900 miljonit kasutajat aastas ja need on toetatud reklaami poolt, ja need tellijad maksavad muusikutele ainult 553 miljonit dollarit, ja loomulikult pole muusikud rahul. Minu ettepanek ei olnud see, mis seaduseks sai, aga sellega, mis seaduseks sai, olen ma rahul – see kaitseb Arvo Pärti, Paavo Järvit ja Jüri Pootsmani, kõiki loojaid.

Üldiselt on nii, et europarlamendi saadikud kaovad Eesti jaoks ära. Teil on nüüd võimalus vanduda, et teiega nii ei lähe.

Jah, ma ei kao ära. Aga ka praegune Eestist lähetatud koosseis pole ära kadunud, ehkki mõne puhul, kes on korduvalt hääletanud Eesti huvide vastu, oleksin ma hea meelega näinud, et ta oleks pigem ära kadunud.