Ka noored peavad end tähelepanelikult jälgima: läbipõlemine ohustab kõiki

Maailm on valikutest ja ahvatlustest tulvil. Igale poole tahaks jõuda ja kõike proovida. Kuni ühel hetkel on kohustusi liiga palju ja üksi enam edasi minna ei oska. Kindlasti annab aga töö või õppimise kõrvalt tasakaalu ja meelerahu hoida.

«Nii Eestis kui ka maailmas on vaimse tervise probleemid noorte seas laialt levinud, puudutades elu jooksul mõningail andmeil iga teist kuni neljandat inimest,» räägib Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise (ENVTL) eestvedaja ja Peaasi.ee koolitaja, Tartu Ülikooli doktorant Merle Purre ning lisab, et noorte oskused emotsioonide ja stressiga toime tulla vajavad täiendamist.

Koolides noortele vaimsest tervisest rääkimas käies on tunda, et noored küll teadvustavad vaimse tervise teema olulisust ja oskavad tihti ära tunda märke endal või lähedastel, ent teadlikkus abist, ravivõimalustest ja nendeni pääsemisest vajavad tema sõnul olulist arendamist.

ENVTL on Purre ütlust mööda ühendus kõigile, kel südamel noorte vaimne tervis ja heaolu. Ta toob organisatsiooni helesinise unistusena välja selle, et iga noor Eestis saaks üles kasvada vaimset tervist toetavas keskkonnas. Liikmete seas on palju noori, kes soovivad parandada meie haridusmaastikku, õpivad psühholoogiat või huvituvad noorsootööst. Sugugi vähem oluline pole see, et ühendav ja sütitav jõud on ka noorte endi kogemused.

Samas tõdeb Purre, et ükski arutelu ei saa katta auku, mis on tekkinud riikliku vaimse tervise poliitika puudumisest, sellest tulenevalt puudub paljudes koolides näiteks psühholoog või sotsiaalpedagoog. Ta usub, et suur kasu oleks sellest, kui õppekavas oleks emotsioonide märkamise, nimetamise ja nendega toimetuleku ning suhtlusoskuste arendamine. On tore, et selliseid algatusi juba kasutatakse (nt Kiusamisvaba Kool või Vaikuseminutid), ent niisugused programmid võiksid Purre arvates olla süsteemsed, igas koolis.

Karjäärinõustaja ja tööõnnespetsialist Tiina Saar-Veelmaa räägib valikute paljususest, millega tänapäeva noored vastamisi seisavad, ja märgib, et on suur oht siht silme eest kaotada. Ta toob välja saksa eksistentsiaalfilosoofi Karl Jaspersi juba eelmisel sajandil öeldud mõtte, et selles pöörases maailmas ei saa me loota välisele, vaid peame välja arendama oma sisemise juhtimise süsteemi. Kahjuks enesejuhtimist ja enesehoiu oskusi Saar-Veelmaa teada enamikus koolides ei õpetata ja läbivat karjääriõpetust ei ole.

Toetav keskkond on võti

Vaimse tervise probleemide tekke mõjutajad saab laias laastus jaotada kaheks: geenid ja keskkond. Purre selgitab, et suguvõsas võib olla kalduvus teatud terviseprobleemidele, ent keskkonnast sõltub, kas need ilmnevad. Näiteks kui geenidega on saadud kaasa soodumus mõne probleemi avaldumiseks, siis toetav keskkond, nii füüsiline kui ka sotsiaalne, võib haiguse avaldumise ära hoida. Ja vastupidi: kui eelsoodumust ei ole, aga ümbritsev keskkond ei ole toetav, võib vaimse tervise probleem siiski tekkida. 

Sotsiaalmeedias nähtavad sõprade parimad hetked ja töödeldud pildid võivad tegelikkusest luua kõverpeeglipildi, muremõtted ja ebakindlus ei pruugi veebisuhtluskeskkonda jõuda. Foto: Shutterstock

Samuti ei tasu Purre sõnul ignoreerida sotsiaalmeedia mõju noorte enesehinnangu ja kehakuvandi kujunemisele. Ta selgitab, et sealne kõverpeegel moodustub sõprade parimatest hetkedest ja töödeldud piltidest ning sinna ei jõua raskused, muremõtted või ebakindlus, mis on osaks tegelikust igapäevaelust. Nii on muserdavad mõttemustrid ja ennast materdavad võrdlused lihtsad tekkima. Ka see, et peamine suhtlus ei toimu enam silmast silma, vaid veebis, toob kaasa seni olemata mõjusid. Üks näide on kiusamine, mis ei toimu enam vaid kooliseinte vahel, vaid käib Purre ütlust mööda ohvriga kaasas igal sammul.

Kui maapind kaob jalge alt

Saar-Veelmaa rõhutab, et läbipõlemise puhul tasub vahet teha ajutisel pingeseisundil ja püsival väljapääsmatul olukorral, mis viib enamasti läbipõlemiseni. Oma tunnete paremaks mõistmiseks innustab ta otsima lisainfot Peaasi.ee lehelt ja täitma stressiküsimustik. Samuti soovitab noortel end tähelepanelikult jälgida ja toob välja läbipõlemisele viitavad märgid: uni on häiritud; enam ei suuda muremõtetest vabaks lasta; ei taha kooli või tööle minna; meeleolu on kehv ja elamine ei paku rõõmu; haarame nn dopingu järele, milleks võivad olla liialdamised toidu, alkoholi, meelelahutusega; vajame lõõgastumiseks mõnuaineid.

Purre lisab, et läbipõlemine on pikaajalise ja ülemäärase stressi tulemusena tekkinud emotsionaalne, füüsiline ning vaimne kurnatus, mida ööuni ei näi leevendavat. Tema sõnul läbipõlenud inimene endale enamasti korralikku ööund ei lubagi, sest see võib tunduda selle aja raiskamisena, mida oleks saanud rakendada töökohustuste täitmiseks. «Tööst saab inimese ainus fookus, surudes kõrvale hobid, enese eest hoolitsemise ja lähedased,» toonitab Purre.

Kurnatuse kõrval väärib märkamist kibestumus, küünilisus ja kergesti ärritumine. Kuhjuvad kohustused tekitavad ärevust ja lootusetus võib kasvada võrdväärseks depressiooni korral kogetavaga. Kui õigel ajal pidurit tõmmata, töökoormust vähendada või puhkust võtta ei õnnestu, on Purre väitel varem või hiljem tõenäoline nii füüsiline kui ka emotsionaalne kokkukukkumine.  

Tasakaal paika

Purre rõhutab, et tööelu teadlikku juhtimist tasub alustada suurema tähelepanu pööramisest töövälisele ajale. Kui päevaplaanis on paiga leidnud töötunnid, tasub mõelda, kuidas kindlustada aeg füüsiliseks tegevuseks. Kui käik jõusaali ei mahu graafikusse ei enne ega pärast tööd, kas saaks liigutamise lülitada igapäevarütmi, sõites tööle hoopis rattaga? Ka tööks vajaliku kütuse saamine väärib investeeringut. Kas kõhutühjus saab leevendatud tervisliku (või vähemasti mitmekesise) toidu poole kätt sirutades või toob mugavus lauale rämpstoidu?

Samuti toonitab Purre, et raskuste tekkimisel on väga kerge end isoleerida, ent just kontakti hoidmine sõprade ja lähedastega võib päästa meid hullemast. «Oma murede tunnistamine ja abi palumine nõuab tihti eneseületust, ent probleemide lahendamisel on kas või ühest toetavast ja usaldusväärsest inimesest mäekõrgune kasu,» paneb ta noortele südamele.  

Saar-Veelmaa selgitab, et enda hoidmise võti peitub unistamises, unistuste usaldamises ja väikestes sammudes. Ta toob näite, et vahel võib noor olla väga heade eeldustega, andekas ja töökas, kuid ei usu endasse, sest tema vanemad pole uskunud ja on olnud liiga nõudlikud või on mõni õpetaja teinud tema unistusi maha. Siis on see inimene justkui haavatud tiivaga lind, kes ei saa lennata. Tuleb tegelda hoopis tiivaga – eneseusu ja julgusega.

Kust saada abi?

Vaimse tervise probleemide ennetus peitub Purre selgituse järgi väga tihti põhiliste alustalade – une, toitumise, füüsilise tegevuse – järjekindlas hoidmises. Ta lisab, et vahel sellest ei piisa ja inimene vajab ravi. Esmatähtis selles on teraapia – kohtumised psühholoogiga, kelle toel tehakse tööd mõtte- ja käitumismustrite, enesekindluse, motivatsiooniga ning õpitakse uusi oskusi toimetulekuks. Vahel on vaja toetavaid ravimeid, näiteks antidepressante. Purre sõnul on oluline meeles pidada, et ravimid on justkui ujumisrõngas, mis hoiab põhja vajumast – püsivaks paranemiseks tuleb ikkagi ujuma õppida. Teraapia ongi loodud just uute oskuste õppimise ja enesearengu tööriistaks.

Noorte vaimse tervise portaalis Peaasi.ee on hulgaliselt nii eesti- kui venekeelset tõenduspõhist infot vaimse tervise probleemide ja nendega toimetuleku kohta. Purre julgustab pöörduma ka Peaasi.ee veebinõustajate poole – kirjutades ennast (või lähedast) puudutava mure kohta, saab juba paari päeva jooksul nõu vaimse tervise spetsialistilt. Noortele, kes õpivad, võib heaks toeks olla koolipsühholoog või õppeasutuses töötavad (üli)õpilasnõustajad.

Ei tasu peljata tervisespetsialisti poole pöördumist. Esimene, kelle vastuvõtule ka vaimse tervise probleemidega minna, võiks olla perearst, kes hindab olukorda ja suunab vajadusel järgmiste spetsialistide juurde. Nüüdsest on meil perearstide teraapiafond, mille toel saab käia psühholoogi juures teraapiasessioonidel. Psühhiaatri vastuvõtule saab ka otse, ilma saatekirjata, kuid järjekord võib tõesti olla pikk. Ootamise ajaks võib toetust või soovitusi saada jällegi Peaasi.ee e-nõustamisest.

Igapäevased soovitused tasakaalu ja meelerahu hoidmiseks

Merle Purre, ENVTLi eestvedaja ja Peaasi.ee koolitaja, Tartu Ülikooli doktorant

• Tehke ühte asja korraga, näiteks süües keskenduge söömisele, mitte mõne sarja vaatamisele või meemide üle muhelemisele.
• Veetke iga päev 15 minutit lihtsalt olles, ilma ühegi ekraani, vestluse või muusikata.  Alustada võib kas või kolmest minutist.
• Planeerige päevakavasse n-ö augud ehk aeg oma vajaduste märkamiseks ja akude laadimiseks.
• Seadke endale realistlikud ootused ja märgake, kui kaldute perfektsionismi.
• Veetke tihti aega sõprade või loomadega.
• Magage piisavalt, sööge korrapäraselt ja mitmekesiselt ning olge füüsiliselt aktiivsed. Trenn ei pea sugugi olema väga intensiivne, piisab igapäevasest jalutamisest või sportlikust hobist.