:format(webp)/nginx/o/2019/05/10/12152364t1h8f3c.jpg)
Mis on väliseesti meedia? Kus ja kellele selline kooslus eksisteerib? Enamus kodueestlasi vist sellest fenomenist palju ei teagi ning paraku ka osa nooremaid väljaspool Eestit elavaid inimesi pole kunagi kuulnud, et mitmel pool maailmas ilmuvad regulaarsed eestikeelsed väljaanded, mis katavad geograafiliselt küllaltki ulatusliku lugejaskonda nii Euroopas, Austraalias kui Ameerikas. Ja nii juba aastakümneid.
Paraku ei halasta aeg neile eestikeelsetele väljaannetele. Peamised murekohad on rahaprobleem ja eesti keeles lugeda oskavate lugejate puudus. Nii sulgevad väljaannete toimetused üksteisele järel uksi.
Kui Hugo Salasoo ja Vello Salo koostatud kogumik «Väliseesti perioodika 1944–1975», mis ilmus Roomas 1976. aastal, loetleb ühtekokku üles enam kui 500 erinevatel aegadel ilmunud trükist, siis sama kümnendi lõpuks ilmus Eestist väljaspool vaid 14 eestikeelset väljaannet.
Tänaseks on neis alles jäänud vaid 5 ajalehte ning paar ebaregulaarselt ilmuvat ajakirja.
Käesoleva aasta alguses sulgesime lõplikult kaks paberlehte. Ilmumise lõpetasid Austraalias, Sydneys, aastast 1949 ilmunud Meie Kodu ja Rootsi pealinnas ilmuv Eesti Päevaleht. Tõsi, neist viimane jätkab veel tegevust veebiversioonis.
Millised väljaanded ja kus siis veel ilmuvad? Näiteks Põhja-Ameerikas ilmub endiselt ja koguni kaks eestikeelset nädalalehte: Eesti Elu Torontos, Kanadas ja Vaba Eesti Sõna New Yorgis, USAs. Neist kahest on Eesti Elu eelisolukorras, sest esiteks on tänu omalaadsele ärimudelile selle väljaande finantsiline tagala rohkem turvatud. Ja ka seepärast, et ainuüksi Toronto linnas on eesti keeles lugejaid rohkem kui üle kogu Ameerika mandri laialipillutatud eestlaskonnas USA-s. Kuid ka Vaba Eesti Sõna rühib reipalt nädalalehena edasi ning tähistab sel aastal oma ilmuma hakkamise 70. aastapäeva.
Ka Saksamaal ilmub kuus korda aastas vanim väliseesti ajaleht Eesti Rada, mis alustas tegevust 1945. aasta sügisel Augsburgi põgenikelaagris. Mõtelge, kõigest mõned kuud pärast suure sõja lõppu!
Inglismaal ilmub endiselt kord kuus ja 1947. aastast tegevust alustanud ajaleht Eesti Hääl. Ning Peterburis, pooleldi eesti ja venekeelne Peterburi Teataja, mis asutati 1908. aastal tollese suurearvulise ja aktiivse Peterburi eestlaskonna vajadustest lähtuvalt ning taastati uuesti 1999. aastal.
Loetavad on jätkuvalt veel ka kaks veebipõhist väljaannet. Neist üks on Estonian World Review Torontos, mis ühe mehe entusiasmil põhinedes vahendab siiani maailmale ja mitmes keeles eesti uudiseid. Teine neist on aga nooremale ja üleilmsele lugejale orienteeritud ning pikemate käsitlustega ja läbivalt ingliskeelne Estonian World.
Ajakirjadest on ainsa korrapärase väljaandena alles 1957. aastal Rootsis ilmumist alustanud ajakiri Rahvuslik Kontakt, mida annab välja Rootsi Eestlaste Liit. ajakirja ülesanne on pärast kohaliku eestikeelse nädalalehe hinguseleminekut katta kohaliku diasporaa vajadusi.
Tänavuse suure üleilmse eestlaste kokkusaamispeo, ESTO 2019 raames saavad taas kokku ka väliseesti meedia võtmeisikud. Telliskivi loomelinnakus toimuval Võrgustike kohtumisel, 1. juulil kell 13, arutletakse ESTO teemat Meie tulevik laiendades ka väliseesti meedia tuleviku võimalikkuse üle.
Milleks on meil vaja väliseesti ajakirjandust? Millises vormis see jätkab ja kellele? Kui vaid mõelda, millise globaalse haardega on isegi nüüdseks kokku kuivanud väliseesti meedia ning milline kasutegur Eestile oleks selline elujõuline meediavõrgustik üle maailma, siis tundub küll, et küsimuse KAS? asemel peaksime keskenduma küsimusele KUIDAS?
Kõik kaasamõtlejad ja huvilised on teretulnud!
/nginx/o/2013/07/31/1934596t1ha08b.jpg)