Sajaga edasi: Eesti kultuur Helsingis ja New Yorgis

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul said Helsingi tuntuimad maamärgid kaela sinimustvalged sallid. Foto: Foto: Järvi Lipasti / Tuglas Seura

​Artiklisari «Sajaga edasi» seekordne usutlus Eesti kultuuriesindajatega viib meid üle lahe ja üle ookeani. Sõna saavad Eesti kultuurinõunik Helsingis Anu Kippasto ja kultuurireferent New Yorgis Jaanika Peerna.

Millised on peamised väljakutsed teie töös Eesti kultuuri tutvustamisel? Mis teeb rõõmu?

Anu: Üks suuremaid väljakutseid on olnud tekidada huvi Eesti kultuuri vastu ajakirjanike seas. Soome meedia on väga sõltumatu, eriti puudutab see suuri väljaandeid. Väljakutseks pole mitte see, et Eestit ei teata, vaid mida Eestist teatakse. Iga tore kultuurisündmus lisab midagi positiivset meie kuvandile. Helsingis on suurema nähtavuse saavutamine ja konkurents muu kultuurieluga kindlasti keerulisem kui väikelinnades, kus ka meediahuvi on suurem. Mõnel festivalil Eestile peakülalise staatuse saamine võib aega võtta mitu aastat.

Jaanika: New York on immigrantidele toetuv suurlinn – ühest küljest avatud ja magnetiks kõikidele maailma eri paikade kultuuriilmingutele, teisalt tihedalt parimaid tegijaid täis ja seega on võitlus nähtaval olemise eest karm. Tuleb õigeid hetki tabada, näha võimalusi seal, kus neid esialgu ei tundu olevat, tekitada seoseid pisut tuntu ja veel tundmatu vahele. Minu ametikoht kultuuriesindajana on vaid poole koormusega – see tähendab, et lisaks sellele ametile jagan end iga nädal veel kahe teise tööposti vahel, mis on paiguti eriti suureks väljakutseks, kuna siinsed võimalused ei oota ja  liiguvad kellegi teise rüppe, kui piisavalt kiiresti ei reageeri.

Rõõmu on aga küllaga. Iga hetk, kui meie kultuur on kellegi silma säravaks või märjaks  teinud, maailma asju teise nurga alt vaatama julgustanud või tekitanud huvi meie maa loo vastu, on mu töös siiraks õnneallikaks. Ka see, et Eestiga seostuvad paljudel esmalt positiivsed kogemused enamasti kultuurivallas, teeb rõõmu. Minu enda maailmapilt on samuti avardunud. See amet võimaldab mul peale pikki aastaid Eestist eemal elamist olla meie kultuurile palju lähemal ja ühtlasi siinseid enda loodud suhteid ära kasutades ka Eesti loojatele toeks olla.   

Anu: Kord arutasime teiste Eesti kultuuriesindajatega, et tagasiside selles töös on valdavalt positiivne, ei mäleta, et keegi publikust oleks tulnud kritiseerima. Soomes on tõelisi Eesti kultuuri fänne, kes ei puudu pea üheltki ürituselt ja lisaks on ka siinsed usinad meie kultuuri nautijad kohal Eestis toimuvatel festivalidel. Usun, et neist nii mõnigi on rohkem kuulnud näiteks Eesti muusikat kui me ise.

Võimalust mõnikord meie muusikute proovides olla pean lausa privileegiks. Nähes ja kuuldes, kuidas nad tööd teevad, olen saanud neist proovidest tohutut energiat oma igapäevases töös ka rutiinsete või ehk mitte nii põnevate asjade korraldamiseks.

Suurte muusikakollektiivide – ERSO, Eesti Festivaliorkestri, Rahvusooper Estonia, suurte kooride esinemised on alati seotud pikaajaliste ettevalmistuste, keerulise logistika ja finantspoolega. Kui siis sellised esinejad lõpuks lavale tulevad, on hea tunne, kui olen saanud kasvõi pisikestki omapoolset abi anda.

Möödunud aastal oli Eesti fookusmaaks lisaks Londoni raamatumessile ka Turu raamatumessil. Kaua ja põhjalikult ettevalmistatud Eesti kirjanduse programm ja meie väga hästi sujunud koostöö Turu messi, Eesti Instituudi Soome esinduse, Soome Eesti-seltside Liidu ja Tuglase Seltsiga oli puhas rõõm.

Kuidas said teist kultuuriesindajad, ning kuidas olete kultuuriesindajana sisse elanud?

Anu: Õpetasin pikalt Ungaris eesti keelt. Keeleõpetaja on samas ka kultuuriõpetaja – mul oli paar semestrit isegi aine „Eesti kultuur“. Sellelt töölt läksin sujuvalt kultuuriesindajaks Eesti Instituudi Budapesti esindusse. Pärast paariaastast Eestis töötamist tundsin, et kultuurinõuniku töö Soomes oleks hea uus väljakutse just seetõttu, et uuesti tegeleda Eesti kultuuri tutvustamisega välismaal, seekord kodule lähemal ja Eestit paremini, aga teistmoodi tundvas riigis.

Jaanika: 20 aastat ja pisut peale olen elanud peamiselt New Yorgis, siin kunstnikuna joonistades, performance’eid tehes, kaasaegse kunsti muuseumides haridusprojekte vedades, näitusi kureerides ning olen ka ühe vahva noore mehe üles kasvatanud. Kogu siinoldud aja olen Eesti loojaid püüdnud aidata neid nõustades, siia kutsudes, öömaja andes ja üritusi korraldades. Kui 2017. aasta suvel New Yorgi kultuuriesindaja koht uut tegijat ootas, siis otsustasin mitme inimese taganttõukamise toel avalduse sisse anda. Oluliseks positiivseks faktoriks oli, et see töökoht polnud täiskohaga – mul oli soov ka oma loominguga jätkata ning mitte oma galeriste, kes mu töid esindavad, kurvastada. Lisaks veel Dia kunstimuuseumi haridusprojektide ots, mis minu loomingulise tegevuse pikenduseks on olnud juba pea 15 aastat.

See poolteist aastat kultuuriesindaja ametis on olnud kõva õppimise aeg ja asjad ei jooksnud praktilisel tasandil kohe paika nii sujuvalt kui oleks soovinud. Püüan hoida meeles selle ameti loomingulist osa ning istutada seda järjest enam oma igapäevasesse ellu, sest muudmoodi minu loomuomadusi arvestades ma seda ametit pidada ei oska.

Anu, oleme soomlastega ju vennasrahvad. Kas Soomes on Eesti kultuuri pigem lihtne või keeruline tutvustada?

Anu: Erialainimeste ja tulevaste partneritega on esimese kontakti loomine kerge, enamikel on teadmised Eestis toimuvast olemas. Küll aga arvan, et sugulasrahvaks olemine ei mõjuta enam niivõrd kahe maa suhteid. See tähendab, et oma festivali külaliseks, galeriis eksponeeritavaks kunstnikuks jne ei valita eestlast mitte seetõttu, et oleme hõimlased, vaid ikka meie loomingu headuse ja uudsuse tõttu.

Küll aga usun, et Eesti 100. aastapäeva tähistamine möödunud aastal Soomes, ja vastupidi, 2017. aastal Soome 100. aastapäeva tähistamine Eestis toimus nii mitmes linnas, maakonnas, klubis ja seltsis ning meediaväljaannetes nii ulatuslikult just meie sugulasrahvaks olemise tõttu.

Milline on huvi Eesti kultuuri vastu soomlaste seas täna?

Anu: Nii nagu huvi Eesti vastu on muutunud, on ka huvi Eesti kultuuri vastu muutunud ja kogu aeg muutumas. Võrreldes vanema põlvakonna estofiilidega, kes pea iga eesti kultuuri osa vastu huvi tunnevad ja erinevate žanrite  üritustel osalevad, on nooremate huvi kitsam ja spetsiifilisem. Ja kui ikka miskit väga huvitab, saab ju seda kerge vaevaga Eestisse nautima minna.

Soomlased, kel on maailmakuulsad rahvuslikud disainerid ja disain, on tasapisi leidmas teed Eesti disaini juurde. Just praegu, terve aprillikuu on olnud avatud eesti disaini pop-up pood Helsingi kesklinnas Kämpis, kus oma tooteparemikku müüvad 13 Eesti disainerit. Aprillis tutvustas siin oma loomingut samuti pop-upi vormis Lilli Jahilo.

Müüginumbrites ehk see ei kajastu, aga möödunud aastal Turu raamatumessi ajal ja Facebooki rühmituse Juhlin Viroa lukemalla („Tähistan Eesti juubelit lugedes“) tundus, et Eesti kirjandust loetakse ja tuntakse Soomes üllatavalt palju.

Mis on 2019. aasta põnevamad projektid ja suuremad sihid?

Jaanika: Julgen välja öelda, et 2019. aasta on maailmakuulsa arhitekti Louis Kahni ja Eesti omavahelise suhte rahvusvaheliselt kuuldavaks ning nähtavaks saamise aasta. Seda kõike on vaikselt ja järjepidavalt ette valmistanud pisike grupp inimesi Eestis, kes koonduvad Eesti Louis Kahni Sihtasutuse katuse alla. Olen selle teemaga kursis olnud pikemat aega ja omal moel seda ka siin USA idakaldal edendanud juba palju varem kui kultuuriesindajana ametisse astusin. Nüüd on käes aeg, mil Louis Kahni kodumaa USA teab ka tema sünnimaad Eestit, ning saab aimu arhitektuurist, mis Kahni pisikese lapsena Kuressaares ümbritses.

Just praegu on ÜROs Eesti Julgeolekunõukogu kampaania raames väljas  Heie Treieri kureeritud Arne Maasiku fotode näitus “Louis Kahn. Saarelt Saarele”, mis peagi liigub siit edasi Kahni kodulinna Philadelphiasse, sealsesse arhitektuurikeskusesse. Septembriks ja oktoobriks planeerin koostöös mitmete partneritega New Yorgis Kahni ja Eesti suhet veel laialdasemalt avavaid üritusi, kus Arne Maasiku fotode näitusega on kavas väiksemad peatuskohad USA idakaldal. Kui see kõik, mille kallal hetkel hoolega tegutsen õnnestub, siis olen oma eesmärgi täitnud.

Lisaks eelmainitule on loomulikult ka mitmeid teisi vahvaid projekte käsil: maikuine Mari Kalkuni esimene kontserttuur USAs,  sügisene New Yorgi Balti Filmifestival ja ansambli Heinavanker esmakordne kontsert New Yorgis Metropolitani Kunstimuuseumis, kui nimetada vaid mõnda.     

Anu: Läbi kogu aasta saab Soome publik erinevates linnades Eesti kunstiga tutvuda: lisaks eelmise aasta lõpus Helsingi Taidehallis eksponeeritud Alice Kase, Neeme Külma ja Jass Kaselaane näitusele, saab Joensuu kunstimuuseumis näha Holger Looduse töid. Sügisel on oodata mitut kunstinäitust: Anu Põder Poris, Holger Loodus Turus ja Adamson-Eric Järvenpääl. Ka kaugemas perspektiivis on sihiks kaasa aidata kahe maa kunstisuhete veelgi tihedamale koostööle, näiteks Kumu kunstimuuseumi projektide kaudu.

Juba lõppenud traditsioonilised Eesti teatri nädalad tõid uusi suundi Soome teatripubliku ette. Kui siiani on olnud esindatud pigem traditsioonilisem teater, siis sel aastal oli laval näiteks Workshop Juhan Ulfsaki, Eero Epneri ja Mart Kangro esituses.

Läbivalt on sihikul koostöö noortega, potentsiaalsete tulevaste oma ala professionaalidega. Sel aastal tahaks kaasa aidata sellele, et noortel laulutudengitel oleks võimalus vaatlejatena osa saada maailmakuulsast Mirjam Helini nimelisest laulukonkursist. Jätkub filmitudengite osalemine Soome ühel suurimal filmifestivalil „Armastus ja anarhia“.

Juuni lõpul toimuva ülemaailmse eestlaste kokkutulek ESTO 2019 kava algab Helsingist. Loodetavasti saavad sellest lisaks siinsele eestlaskonnale osa ja hoogu ka Soome praegused ja tulevased Eesti sõbrad.