Riho Terras: Trump on äge, sest ta on ettearvamatu

Endine kaitseväe juhataja, praegune Isamaa eurovalimiste esinumber Riho Terras arvas täna saates «Teel Euroopasse», et miljardit Trumpi käest ei saa, aga rohkem raha võiks saada küll. Laia spektri kõneluses tulid jutuks nii aktuaalse poliitika ja julgeolekuteemad, aga ka isiklikumad teemad.

Mis vägi see on, mis endisi kaitseväe juhatajaid poliitikasse veab?

Ei oska öelda, eks ma püüdsin selle väe vastu võidelda, ja ega ma ei arvanud, et minust nii kiiresti poliitik saab. Aga nii ta läks. See pakkumine tehti ootamatult ning kõiki poolt- ja vastuargumente kaaludes sain toetust perelt ja sõpradelt, kes arvasid, et peaks proovima. Euroopa Parlamendis toimuv on äraütlemata oluline. Kui Isamaa ei peaks seda kohta saama, siis on Euroopa kõige suuremas fraktsioonis eestlane puudu, ja see oleks halb.

Kui Jüri Luik või Urmas Reinsalu teevad teist kõvema tulemuse, siis nemad ei lähe, aga Tunne Kelam ilmselt läheks.

Ma ei pea iseenesestmõistetavaks, et ma sinna saan, ega arva, et mu populaarsus on suur: ei ole sugugi, inimesed ei tunne mind. Mul oli juhus, kus mu kõrval istuv noor daam seletas mulle, et ta tunneb Riho Terrast. Aga kaitseväe juhatajad on valmis oma rahvusvahelise kogemusega poliitikutööd tegema, ja tegelikult on ju tänuväärne, kui inimesed, kes on ühes valdkonnas midagi saavutanud, tahavad poliitikas kaasa lüüa.

Kui teid ei valita, jääte poliitikasse? Jääte Milremisse?

Jään igal juhul edasi töötama Milremis, kui mind ei valita.

Kaitseväe juhatajana olete harjunud andma käske, mis on täitmiseks. Kuidas te sellest harjumusest vabaks saate, poliitikas käivad asjad teisiti?

See on müüt. Inimeste juhtimine on tegelikult tsiviilis ja sõjaväes ühesugune. Käsku andes peab olema veendunud, et inimesed sellest aru saavad ja seda täidavad. Dialoog on oluline. Erinevus on ehk selles, et kui kaitseväe juhataja on otsuse ära teinud, siis pole see vaidlustamiseks.

Me ei tunne teid poliitikuna…

Ausalt öeldes ma ei tunne ise ka.

… aga olge hea, sõnastage, missugused on teie tugevused poliitikuna.

Ma püüan olla rahulik – mis mul alati välja ei tule; esitada oma arvamust – poliitikuna on see miinus, mitte pluss, olen ma aru saanud. Aga mul ei ole põhjust keerutada.

Mida te silmas pidasite sellega, et teil rahulik olemine välja ei tule?

Ma olen emotsionaalne inimene ja teinekord ikka kihvatab, aga tähtis on osata andeks paluda ja mõista oma vigu. Ma olen pigem alalhoidliku maailmavaatega ja arvan, et kõiki asju ei pea jooksujalu muutma. Moodsatest ja vahvatest ideedest tuleb valida kõige terasemad terad ja nendega edasi töötada. Olen kristlik konservatiiv ja seetõttu oli Isamaa minu jaoks ainuke valik.

Missugune oli teie kõige raskem hetk kaitseväe juhatajana?

Istuda mõni päev tagasi haavata saanud ja jalad kaotanud kaitseväelase voodi ääre peale ja talle silma vaadata. Sama raske on seista kõnepuldis ja lugeda nekroloogi hukkunud kaitseväelasele.

Täna on Euroopa päev, aga oleme pikka aega seda päeva tundnud võidupühana. Tänagi siirdub osa eestimaalasi lilleega pronkssõduri juurde. Kuivõrd mõistate neid, näiteks Yana Toomi, kes alustas päeva kalmistul punaste nelkidega?

Lilli ma pronkssõdurile ei viiks ja Le Peni külla ei kutsuks. Mõistan, et vene keelt kõnelevad Eesti inimesed soovivad endale ühendavat pidepunkti. Kui see poleks poliitiliselt laetud teema ja kusagilt juhitud, siis on see täiesti normaalne. Selle vastu võidelda oleks ebamõistlik. Aga neist, kes ülistavad Nõukogude Liitu ja miljonite inimeste represseerimist, ma aru ei saa.

Kuidas võiks need 9. mai kaks tähendust kokku saada nii, et see kellelegi enam haiget ei teeks?

Aeg annab arutust. Ainult tulevikku vaatamine annab lahenduse. Kohtusin Jõhvi inimestega, praegu on 30 protsenti sealsetest elanikest eestlased. Kui mina seal elasin, oli see protsent 10-12. Praegu peab noortest inimestest ennast eestlaseks 47 protsenti. See annab lootust, et lõhe on vaikselt kadumas. Välismaal olen kohanud palju Eesti vene keelt kõnelevaid inimesi, kes defineerivad end eestlasena, ja ega neid Venemaalgi venelaseks peeta. Riik peaks integratsiooni igal juhul investeerima. Aga see ei saa käia nii, et süüdistame ainult eestlasi, et nad ei taha venelastega rääkida. Ka venelane peab tahtma muutuda.

Kui Andrus Ansip 2007 pronkssõduri teisaldas, võttis ta üle suure osa IRL-i agendast. Teisaldamine käis ööpimeduse varjus. Mis nõu oleksite tollal Ansipile andnud, mida ise teisiti teinud?

Ma olin sel ajal Iraagis ja ei saanud seda otse jälgida. Minu hinnangul võeti pronkssõdur maha liiga hilja. Pronkssõdurit hakati kasutama ühiskonna lõhestamiseks ja teisaldamine lõhestas ühiskonna kapitaalselt. Asi oleks läinud hullemaks ka siis, kui sõdur oleks sinna jäänud, see lillede ja meeleavalduste hulk seal ümber oli õhutatud ja see ägenes kogu aeg. Tänane lahendus toimib.

Veel enne, 2004, teisaldas tollane IRLi peaminister Juhan Parts Lihula samba, mis kujutas saksa mundris meest. Kuidas oleksite teie tollal Partsi asemel toiminud?

Ma ei oska ennast sellesse olukorda panna, aga arvan, et eesti mehed, kes võitlesid saksa mundris Sinimägedel, on väärt austust ja veteranistaatust.

Kuidas oleks Parts 2004, kui liitlassuhted olid alles nii noored, pidanud selgitama Euroopa Liidu ja NATO partneritele seda, mis te praegu ütlesite?

Ausalt ja avatult. 2004 olin ma kaitseatašee Saksamaal ja seal see teema kuidagi minuni ei jõudnud. Ma ei näinud, et liitlased selle peale ärritusid.

Kuidas teile meeldib Vabadussõja monument Vabaduse väljakul, mis on suure osa ajast olnud remondis ja mille rajamise põhiline vedaja oli tollal IRLi kuulunud Jaak Aaviksoo?

See otsus võeti vastu enne Jaagu saamist kaitseministriks. Seal pandi mööda tehnilise lahendusega. See on nii keeruline, et Eestis ei leidunud ettevõtet, kes selle töö teostaks, ja ka maailmas oli neid raske leida. Ma ise tegelesin sellega palju ja teadsin ette, et kui ta saab valmis, siis hakatakse seda remontima. See firma, kes selle tegi, oli petis, õnneks saadi raha tagasi.

Missugune täpselt teie roll oli tollal?

Ma juhtisin seda komisjoni, mis püüdis samba ehitust siis, kui see oli täiesti tuksi läinud, õigele rajale tagasi saada. Mulle meenub ühe tuntud ja eduka eesti ärimehe – selline isa-tüüp, vanem mees –, kes ütles, et härra Terras, ma panen teil selle lambi põlema, pärast arveldame.

Kellest me räägime?

Ma ei hakka nime nimetama. Üks tubli eesti mees, kes ütles, suudab need elektritööd ära teha, ja see toimib siiani.

2011 ilmus Diplomaatias Aaviksoo tekst «Infokonfliktid ja enesekaitse», mille põhitees oli, et nõnda nagu perekonnal on õigus albumisse panna ilusaid hetki kajastavad pildid, jättes jäädvustamata näiteks koduvägivalla, on ka riigil õigus valida pilte, mida maailmale edastada, sest «keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me ise seda ei taha». Kuidas teie seda mõistate?

See on üks laiapindse riigikaitse teemadest ja see defineeriti valitsuse tasandil kui valdkond, millega tuleb tegeleda. See on meie ideede ja riigi olemuslik kaitse. On kolm tegutsemissuunda: üks on see, et me ise usume, et oleme tublid ja riik on väärt kaitsmist ning kodanikud usaldavavad riiki; teine on see, et seletame seda oma liitlastele ja tõestame, et see on nii; ja kolmas on võitlus vastase propagandaga, see on kõige raskem ja Eesti-suguse väikeriigi jaoks peaaegu teostamatu ülesanne. Aga valetada ei tohi.

Nii et kui tõtt räägitakse viisil, et osa tõtt jäetakse rääkimata, siis see ei ole valetamine?

No peab ikkagi tõtt rääkima.

Olete oma sõnul alati hinnanud isamaalisi väärtusi. Palun, sõnastage, missugused need on.

Eesti keel, eesti rahvus, Eesti iseolemine, aga seda Euroopa osana. Gustav Suits. Seesama, et saagem eurooplasteks, aga jäägem eestlasteks (täpsemini «Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks» – VK) Eesti iseolemine ei ole enesestmõistetav, paljud meist suuremad rahvad ei ole seda saavutanud. Meie oleme selle kätte võidelnud ja peame pingutama, et see nii jääks.

Olete rõhutanud, et Euroopa kuulub kristlikku kultuuriruumi. Samas on Euroopa alati väärtustanud mitmekesisust. Mismoodi peaks Euroopa kohtlema mittekristliku taustaga eurooplasi?

Võrdselt kodanikuõigusi tagades. Ükskõik milline religioon, kui seda praktiseeritakse teisi solvamata, ei tee midagi halba. Iraagis tuli mul tihti šiia ja sunniidi moslemitega asju ajada. Kui ma ütlesin, et kahjuks ma praegu ei saa, mul on paast, siis läks neil minu mõistmine palju kergemaks. Kõik usud on alati Eestis teretulnud olnud, usuvabadus on ju absoluutne, ja nii on olnud ka Euroopas. Ma ei näe, et siin peaks midagi muutuma, kui see pole vaenulik, ohtlik või terrorile osutav.

Kuidas selgitada, et rändeteema osutus nii kuumaks Eestis, mille rändepoliitika on olnud nii konservatiivne ja Eesti pole rände sihtriigina atraktiivne olnud?

See on hirm, inimeste hirm teadmatuse ees.

Kuidas on see hirm tekkinud?

Sellele ei pööratud tähelepanu. Euroopa Liidu establishment ei analüüsinud maailmas toimuvat adekvaatselt ega üritanud leida lahendusi kriisi ärahoidmiseks. Euroopa jaoks tuli Süüria ja Liibüa konflikt ootamatult. Venemaa suutis kiiresti reageerida ja isegi Ameerika paika panna. Euroopat ei kutsutud lõpuks ise läbirääkimistele ja Mogherini pidi hardalt paluma, et teda ka laua taha võetaks.

Aga küsimus käis eelkõige Eesti kohta.

Tekkisid miljonilised põgenikevood, millest sõjapõgenikud olid ainult väike osa, suur oli majanduspõgenike hulk. See tekitas kõigis Euroopa kodanikes hirmu, sealhulgas Eesti kodanikes. Selle hirmu baasil tekkisid täiesti loomulikud tunded.

Kas nad tekkisid ise, või aitas mõni poliitiline jõud sellele kaasa?

Poliitilised jõud ei suutnud ära hoida ja ennetada.

Keegi ei õhutanud?

Pärast ikka õhutati. Kui põhiliini süsteemid hakkavad tegema otsuseid, mis ei ole arusaadavad, siis annab see võimaluse äärte peal tormi tekitada.

Kui me ei oleks praegu NATO ja EL-i liikmed, siis kus me omadega praegu oleksime?

Mul on ingliskeelne väljend keelel, mida ma ei tahaks välja öelda. No väga pahasti oleks. Nii EL kui ka NATO on Eesti jaoks väga olulised julgeolekuelemendid: NATO sõjalise ja EL majanduse poole pealt.

Uue valitsuse esimesed sammud ja EKRE ministrite väljaütlemised on jõudnud jõuliselt välismeediasse. Mismoodi selgitaksite teie kolleegidele europarlamendis neid «hea tuju märke» ja presidendi iseloomustamist «emotsionaalselt ülesköetud naisena»?

Igasuguste märkide näitamine, olgu see siis Oudekki Loone näidanud no pasarán  või teised, ei aita kindlasti kaasa valitsus eesmärkide saavutamisele ja tekitavad kahju. Argumendid, et need tähendavad ühte, teist või kolmandat, ei anna midagi, sest inimesed saavad ise hinnata, missuguses kontekstis neid näidatakse. Aga eks see ole tavaline poliitiline võitlus: kaotajad püüavad teha kõik, et võitjaid märgistada. Kui koalitsioon ei suuda end tagasi hoida ja annab iga päev sellele diskussioonile hagu juurde, siis on see valitsusele halb. Usun, et asi rahuneb maha. EKRE valijad ei ole kõik parempopulistid, vaid inimesed, keda ei ole aastaid kõnetatud. Poliitilised parteid on olnud liiga ühesugused, pole kinni peetud traditsioonilistest väärtusruumidest. See on üleeuroopaline tendents.

Kui oleksite ikka veel kaitseväe juhataja, kuidas selgitaksite liitlasvägede pataljonile Tapal, et me oleme endiselt liitlastega ühises väärtusruumis?

Ainult ajakirjanduse baasil ei saa anda hinnanguid valitsusele, mis ei ole veel vist nädalatki ametis olnud (valitsus andis ametivande 29.04 – VK).

Kas ajakirjandus on midagi valesti esitanud?

Üle reageerinud, jah, kindlasti.

Olete märganud, et ingliskeelne meedia käsitleb seda veel palju otsekohesemalt?

Jaa, muidugi. Ma elan ju otsaga Hollandis ja olen kursis ka sealse meediaga. Nad võtavad selle südamest ja tänulikult vastu, et mitte ainult nendel pole jama, vaid isegi sellises tublis riigis nagu Eesti on jama. Hurraa, Eesti on meil kogu aeg hambus olnud, pole kuidagi suutnud seda Eesti edukat kuvandit tagasi Ida-Euroopasse suruda, ja nüüd on see võimalus.

Miks ikkagi peaksid liitlased tahtma on vägesid siin hoida ja neid juurde tuua, kui ühe valitsuspartei esindajad flirdivad profašisistlke ja antisemiitlike ideedega?

Ja kommunistlikega. Radikaalsus ja populism ei ole hea. Aga koalitsioonileping ju sellest ei räägi. Anname sellele valitsusele aega. Poliitiline süsteem põhineb kokkulepetel. Praegu on kaitseministri ja välisministri koht Isamaa käes, ja keegi ei ütle ju, et Jüri Luik hakkab midagi ekstreemset tegema. Jüri Luike Eesti liitlased usaldavad.

Helir-Valdor Seedri kõrval kandideerib Isamaa juhiks ka Illimar Lepik von Wiren, kel küll mingeid šansse pole, aga kes on leidnud, et EKRE seisukohad, õõnestavad Eesti demokraatiat. Kuivõrd teda mõistate?

Et ta kandideerib, on äge. Demokraatia on see, kui eri arvamustel on võimalik esile tulla. Üldkogu näitab, kuidas tal läheb. Ise olen partei sisearuteludest eemale hoidnud, aga olen veendunud, et Isamaa seisab nendesamade väärtuste eest, mille eest seisis ERSP või Isamaaliit, ka Res Publica. Ega põhisuund ei ole muutunud. Konservatiivsus tähendab selle hoidmist, mis on hea, ja vaikselt, ilma tormita muutuda. Sotsiaaldemokraatlikud ideed on ka ajaloos olnud väga olulised ja ma pean õigeks Winston Churchilli ütlemist, et kui sa pole 20aastaselt sotsialist, siis pole sul südant, ja kui sa pole 40aastasena konservatiiv, siis pole sul mõistust. Konservatiivid on vajalikud, et ei tehtaks hullusi.

Konservatiivsus seob ju Isamaad ja EKREt, erinevus on retoorikas.

Ei, soovis lammutada. Konservatiivne põhijoon on mitte lammutada.

Nii et EKRE ei ole konservatiivne, sest nad lammutavad?

Lammutavad päris põhjalikult, ja sellel ei ole tulevikku. Konservatiivsus tähendab alalhoidlikkust, väärtuste hoidmist ja uuesse respektiga suhtumises. Euroopa Liidu sünni juures olid ju kristlikud konservatiivid, kes tegid midagi uut, sest vana ei töötanud – et saavutada rahu ja rikkust. Kindlasti ei saa öelda, et EKRE Euroopa Liidu suunaline poliitika on konstruktiivne. EL on andnud Eestile tuge ja toetab meid sellisena, nagu ta on – rahvusriikide liiduna. Bürokraatia pole mõistlik, ja seda tuleb aeglaselt vähendada.

Rein Taagepera kirjutab täna, et naise peksmisel on tugev konservatiivne alus. vaadakem või Vargamäe Andrest. Kuidas sellesse suhtuda?

See on erakordselt halb mõte. Vägivaldsusel ei ole mingit tulevikku, see pole mingi konservatiivsuse näide, ja naisterahva löömine ei kõlba kuskile.

Mis võiks olla Brexiti õppetund Euroopa Liidule?

Kõikides riikides on toetuse Euroopa Liidule oluliselt suurenenud. EL-i liikmed näitasid, et astuvad välja ühe väikeriigi eest, Iirimaa huvide eest, järelikult toimib. Kui otsused tehakse nii piiri peal nagu Ühendkuningriigis, siis ei tule lahendus kergelt. Mina ei tea, kuidas see läheb, aga see on halb Euroopale ja halb Ühendkuningriigile.

Kui suur võiks olla võimalus, et Eestigi rahvahääletab kord EList väljaastumise küsimuses?

Ja see lõpeks nii nagu brittide esimene rahvahääletus. Ma ei teadnudki enne, et Ühendkuningriigis oli referendum juba 1979. aastal ja 67 protsenti arvas, et Euroopa Liidus tuleb edasi püsida. See tendents on seal kogu aeg olnud.

Kas kooseluseaduse asjus kas rahva käest küsima?

Seda teemat poleks pidanud üldse puutuma, see oleks ühiskonda kõige vähem lõhestanud.

Kooseluseadust poleks pidanud üldse olema?

Seda teemat poleks üldse pidanud tõstatama, jah. See ei ole ju oluline teema. Kellele see oluline on?

Nendele inimestele, keda see puudutab.

Kas nende õigused olid kuidagi vähem hoitud kui teiste omad?

Muidu poleks sellest ju üldse juttu tulnud.

Mina ei tunne niimoodi, aga ma ei tea ka seda teemat nii täpselt.

Olete viidanud, et üks Euroopa ebamugavatest tõdedest on see, millele osutab Trump: kaitsekulutused on liiga väikesed. Eesti kaitsekulud on juba üle 2% SKT-st, 2,5 protsendi peaks jõudma, kuhu peaks see raha minema?

Eesti kaitsekulutused on väikesed, aga ükski riik palju rohkem ei kannata. Ükskõik, kui palju me sinna ka raha paneme, nt 10 protsenti – ikka on asju, mida me selle raha eest teha ei saa. Probleem pole ka mitte eelkõige protsendis, vaid inimestes. Me ei suuda kaitseväkke värvata nii palju inimesi, kui me tahaks. Plahvatuslikult pole seda võimalik suurendada. Õhutõrjesüsteem on järgmine asi, mida peame tegema, ja see on erakordselt kallis. Seda võib teha koos Läti ja Leeduga.

Kuidas te mõistate Saksamaa otsust hoida kaitsekulud madalad, lubaduse kohaselt poolteise protsendini alles 2025?

Kui võrdleme Saksamaa, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi kaitsekulusid, siis konventsionaalse relvastuse suhtes on nad üsna sarnased. Prantslastel ja brittidel on tuumarelv, mida sakslased ei tohi omada, ja see on väga kallis võime, mis võtab suure osa eelarvest.

Prantsusmaa teatas eelmisel aastal plaanist suurendada kaitsekulutusi 40 protsenti, 2025 ikkagi oleks alla kahe protsendi. Sellelgi on ajalooline põhjus, milline?

Eks see on rahudividendi väljavõtmine. Pärast maailmasõda kontrollisid protsesse ameeriklased, siis olid kartused, mis kadusid alles Euroopa Liidu, söe- ja teraseühenduse tekkimisega. Veel sada aastat tagasi sõdisid Euroopa riigid omavahel. Sakslased olid külma sõja ajal ju hambuni relvastatud, aga siis tekkis arvamus, et ohtu ei ole, ja see oli vale arvamus. Nüüd on hakatud aru saama, et ohud on olemas. Eksistentsiaalne oht meile lähtub Venemaalt, kes on valmis kasutama sõjalist jõudu poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Ka Saksamaale on see kohale jõudnud.

Kui hästi mõistate Trumpi julgeolekupoliitikat?

Trump on äge, sest ta on ettearvamatu. Isegi Putini jaoks ettearvamatu, mis suurenda oluliselt tema julgeolekuväärtust.

Selle mõju Eesti julgeolekule?

Ära torgi, sest Trump on ettearvamatu. Euroopa julgeolekule on toetus võrreldes Obama ajaga suurenenud. Trumpi surve Euroopa riikidele on võib-olla ebaviisakas, aga saavutanud tulemuse. Isegi Hollandis ja Belgias kaalutakse julgeolekukulutuste suurendamist.

Kuidas Trumpi käest see miljard Eesti kaitsevõime jaoks kätte saada?

Miljard on ilmselt ebarealistlik, aga rohkem raha saaks, sest Ameerika saab aru, et oleme valmis ise ennast kaitsma, aga meil on asju, mida me raha pärast ei suuda teha: lennukeid osta, ka laevad on väga kallis lõbu.

Olete arvanud, et kõik Euroopa Liidu liikmesriigid võiksid kuuluda NATOsse. Kuivõrd mõistate Soomet, mis NATO-sse ei kuulu?

Nad peaksid, jah, kuuluma NATO-sse.

Kas saate aru, miks nad ei kuulu?

See on rahva otsus. Nad on teinud ajaloos õigeid otsuseid, säilitades oma iseseisvuse siis, kui meie seda ei suutnud. Aga ma usun, et Soomele endale oleks kasulikum NATO-sse kuuluda.

Missugused võiksid olla Eesti ideaalsed suhted Venemaaga, eeldusel, et geopoliitiline asenda ja riikide juhid on need, mis praegu?

Kui riigijuhid jäävad neiks, kes nad on, ei evi ma mingit lootust. Kagebiidist Putin kasutab meid lihtsalt ära. Pole lootustki, et riikide suhe paraneb. Ta ei näe Eestit nii suveräänse riigina nagu teisi Euroopa riike. Aga Putin kõigub ja mis edasi tuleb, ei tea keegi. Sanktsioonid on Putinile mõju avaldanud ja nendest kinnihoidmine on Eesti julgeolekule väga tähtis.

Kui suur on teie kampaania eelarve ja kust raha tuleb?

Isamaa hoiab mind detailidest eemal, mõned ärimehed on toetanud.

Kas lapsepõlvesõber Parvel Pruunsild kuulub nende hulka?

Kuulub. Toomas Luman ja Urmas Sõõrumaa kuuluvad.

Margus Linnamäe?

Ei tunne. Ta on vist mu kursavend olnud, aga tema pole mulle öelnud, et ta mind toetaks.

Palju Pruunsild andis?

Ei tea, andis parteile.

Avalikud andmed ütlevad, et räägite vabalt vene, saksa ja inglise keelt. Europarlamendis võib muidugi kõnelda ka eesti keeles, ent kas olete mõelnud näiteks prantsuse keele äraõppimise peale? Kui kiiresti teil uue võõrkeele omandamine käib?

Erakordselt keeruliselt. Prantsuse keelt olen kaks viimast aastat õppinud, aga rääkimisega tuleb veel tegemist teha, aga aru saan ja maha müüa ennast ei lase, taksojuhi suudan ka õigesse kohta suunata.

Olete öelnud, et kodus pole kindral mitte teie, vaid teie abikaasa.

Seda ütlesid ajakirjanikud.

Kuidas siis tegelikult on?

Abikaasa on kodustes asjades igal juhul kindral. Ma usaldan teda, oleme kaua tiimina töötanud. Kodus käib meil kõva kätš poliitilistel teemadel, meie maailmavaade ei ole alati ühesugune.

Kuidas teil huumorimeelega lood on? Seltskonnas anekdoote räägite?

Jaa, aga mitte liiga palju.

Teil on tohutul hulgal teenetemärke, nii eesti- kui ka välismaiseid. Mitut kuube peab korraga kandma, et kõik peale mahuksid?

Ei oska öelda. Nad on väga erinevad. Osa antakse selle eest, et sa oled kaitseväe juhataja, teised on need, mis antakse asja eest – neil on väärtus ja neid ma kannan.

Te käite sageli Valli baaris. Kui sageli ja mis teie lemmikjook on?

Millimallikas loomulikult. Ei ole tegelikult, see ei meeldi mulle, aga kui ma seal käin, siis ma ühe ikka võtan. Ei käi tihti, nooruses käisin tihemini. Inimesel peab ka nõrkusi olema.