Ekspert: kui mees ähvardab «molli anda», naine aga kaasale panniga äsada, siis see pole veel perevägivald

Peretüli või lähisuhtevägivald? Foto: Corbis/Scanpix

Kui koju tulnud mees nõuab vihaselt «eit, raisk, kus mu õlled on» ja naine põrutab vastu «ole vait, muidu saad panniga», siis seda ei saa veel perevägivallaks pidada, selgitas psühhoterapeut Kait Sinisalu.

Seekordses Kuku raadio saates «Kaks ühes» oli muu hulgas juttu sellest, kuidas saaks ühis- ja kogukond toetada vägivalla ohvreid, kelle mure on nii suur, et nad ise abi otsida ei julge.

Saatekülaline Kait Sinisalu rõhutas, et peretüli ei ole perevägivald. «Mulle tundub, et seda vahet ei mõista paljud, ka need spetsialistid, kes peaksid sellest aru saama. Et tülitsevad võrdsed osapooled ja võivad tülitseda väga tõsiselt. Võib isegi löömiseks minna, aga seda nimetatakse situatsiooniliseks vägivallaks, » selgitas Sinisalu. Tegemist on olukorraga, kus inimesel lihtsalt vihalained löövad üle pea ja ta ei tule oma emotsiooniga toime.

Sinisalu tõi näiteks olukorra, kus mees tuleb õhtul koju ja käratab «Eit, raisk, kus mu õlled on?! Tahad molli saada või?!» ning naine põrutab vastu «Vanamees, suu kinni, või saad panniga pähe!».

«See on ilmselgelt düsfunktsionaalne suhe. Võib-olla neile ka sobib niimoodi suhelda, aga meil ei ole tegemist vägivaldse suhtega, sellepärast, et need kaks on võrdsed inimesed,» selgitas psühhoterapeut.

Vägivaldse peresuhte kohta tõi Sinisalu näite, kus mees tuleb koju ja kõigest pööritab silmi külmkapi poole, kus peaksid tema õlled olema, aga tema partner juba tardub hirmust. «Nii et vägivaldses suhtes me räägime ikkagi sellest, et ühel inimesel on võim ja kontroll teise inimese üle. Need ei ole võrdsed suhted,» rõhutas Sinisalu.

Ta märkis, et lähisuhtevägivalla raskust ei saa hinnata selle järgi, kas ja kui palju on olnud füüsilisi vigastusi. «Füüsiliste vigastustega on jäämäe tipp ainult. Meie jaoks, nii jõhkralt kui see ka ei kõla, on kõige lihtsamad lood, kus inimene on saanud peksa, on saanud vigastada, on läinud EMO-sse, fikseerinud vigastused ja öelnud ausalt, kust ta need sai. Siis on võimalik õiguskaitseorganitel vägivallatsejad ka süüdi mõista. Aga neid lugusid on, võrreldes teistega, kus (vägivald – toim.) on varjatud, väga suure saladuskatte all, üpris vähe.»

Aga kuidas saaks kõrvaline inimene otsustada, kas arvatava perevägivalla korral peaks sekkuma või abi kutsuma? Sinisalu märkis, et tasaste naabrite puhul ei saagi seda otsustada. Aga kui on kuulda lapsenuttu ja tundub, et see on paaniline, valuline, siis saab küsida, kas lapsel on midagi viga ja sealt saab juba edasi mõelda, kuidas toimida.

Samas pole välistatud, et lõpuks pööravad nii vägivallatseja kui ka ohver vägivallast teataja enda vastu.

«Päris kindlasti see ei ole pere siseasi, ja need inimesed, kes seda väidavad, on väga-väga rumalad ja ignorantsed inimesed,» sõnas Sinisalu.

Sageli küsitakse ohvrilt, miks ta ära ei läinud või arvatakse, et kui ta abi ei otsi, on see tema enda otsus. Sinisalu mõistab sellist mõtteviisi, kuna psüühiliselt on võõrasse vägivallasuhtesse raske laskuda.

«Mida teadlikum on ühiskond, seda vähem meil ohvrisüüdistamist on, seda selgem on see, et see on lubamatu,» rõhutas psühhoterapeut.

Aga miks ikkagi ohver pahatihti ei lähe vägivallatseja juurest ära? «Vägivaldse mentaliteediga inimestel on sageli psühhopaatlikud ja nartsissistlikud jooned. Ehk siis tegelikult on need inimesed kavalad ja väga manipulatiivsed ning planeerivad. Nad ei võta isiklikku vastutust, vaid vastutus ja süü asuvad väljaspool neid. Kõigi nende tegudel on õigustus ja nendel on privileegid,» iseloomustas Sinisalu.