Jüri Luik: «Iga Eesti ministrit vaadeldakse Eesti riigi esindajana»

Isamaa kaitseminister Jüri Luik ütles täna saates «Otse Postimehest», et kõigepealt peaks lõpetama igasugused käemärgid, millel on meie liitlastele negatiivne tähendus: «On selge, et riigi rahvusvaheline maine sõltub otseselt sellest, kuidas ministrid tegutsevad ja väljenduvad.» Liitlassuhete kahjustada saamise märke tema sõnul ei ole, kõik võivad rahulikult magada.    

Ma tean, te ei kõnele meelsasti sisepoliitikast, kuid käes on ajastu, mil sisepoliitikat julgeolekupoliitikast lahutada ei saa.

Nii see paraku on.

Jäite Jüri Ratase uude valitsusse raske südamega. Kuidas on südamega lood praegu: on see läinud kergemaks või raskemaks?

Selliseid hinnanguid anda nüüd, kus ma olen valitsuse liige, ei oleks ehk sobilik. Aga õige on see, et mul ei olnud plaani selle valitsusega ühineda, ma ei osalenud koalitsiooniläbirääkimistel, kuid viimasel hetkel, kui oli juba sada protsenti kindel, et see valitsus sünnib, siis otsustasin: et kaitsta Eesti riigikaitse huve ja Eesti sidet liitlastega – meie riigikaitse koosneb kahest komponendist: iseseisev riigikaitse ja kollektiivkaitse, Kevadtormil on kohal palju liitlasi –, on oluline tagada liitlastele stabiilne kontakt, olgu valitsus Eestis milline tahes.

Kes teid ikkagi ümber veenis ja kuidas see käis?

Ma ei tahaks hakata seda tausta detailselt selgitama, sest otsuse langetab ju alati inimene ise. Aga tõepoolest, oli rida inimesi, kes arvasid, et minu jätkamine oleks Eesti rahvuslikes huvides, et ma tagan mingisuguse stabiilsuse. Ma loodan, et seda õnnestub teha. Sellelgi suvel on tulemas hiiglaslikud sõjaväeõppused, meie riiki saabuvad nii Briti kui ka Ameerika väed. See on temaatika, mida ma väga hästi tunnen ja kus ma saan Eestile toeks ja abiks olla.

Mis oleks juhtunud, kui kaitseministeerium oleks läinud EKRE kätte?

Ma arvan, on väga hea, et kaitseministeerium on praegu Isamaa käes, kuna on võimalik tagada järjepidevus, ja on hea, et järjepidevust on võimalik tagada kaitsepoliitikaga tegelevate isikute kaudu. Ma ei räägi siin kaugeltki ainult endast, vaid ka välisluurest, kaitseväest, kaitseliidust – need asutused on strateegilise tähtsusega. Usun, et suudan neid hoida natuke kaugemal meeletutest sisepoliitilistest tormidest.

Mulle tundub, käes on ajajärk, mil väljend «ametnike riik» on omandamas uusi, positiivseid tähendusi. Missugune roll võiks tippamentnikel kantsleritel, asekantsleritel olla praegu Eesti riigi järjepidevuse hoidmisel?

Eesti riigiametnikel on seaduse järgi erakordselt suur roll riigi stabiilsuse tagamisel. Eelmisel valimisperioodil vahetus ju neli kaitseministrit (Sven Mikser, Hannes Hanso, Margus Tsahkna, Jüri Luik – VK). Ainult professionaalsed ametnikud suudavad tagada järjepidevuse, ja see ongi nende ülesanne. Kantslereid ja asekantslereid nimetatakse ka seaduse järgi valitsusametnikeks, neile on antud väga suured volitused. Mida tormilisem on igapäevapoliitika, seda olulisem on nende töö professionaalsus.

Olete öelnud, et EKRE retoorika muutumise lootusele on rajatud selle koalitsiooni loomise loogika. Seni ei paista sellest ühtegi märki – kas vigane oli see loogika või on asi milleski muus?

Mina ei olnud selle koalitsiooni rajajate hulgas. Mis puudutab EKRE retoorikat, siis kõige olulisem roll on siin EKRE-l endal. EKRE esimees Mart Helme on öelnud, et nad ei kavatse oma retoorikat muuta. Kuidas see hakkab pikemas perspektiivis välja nägema, on mul raske hinnata. On selge, et riigi rahvusvaheline maine sõltub otseselt sellest, kuidas ministrid tegutsevad ja väljenduvad. Valitsuse käes on täitevvõim, täitevvõimu käes on suured ressursid ja tähtsad ülesanded. Iga Eesti ministrit vaadeldakse Eesti riigi esindajana.

Minul on tohutu aukartus selle ameti ees, mida ma pean. On suur au, et mulle on selline amet usaldatud, ja ma lähene sellele pigem ettevaatliku rahulikkusega, kui võtaksin mingeid riske või püüaks piiri peal käia kas retoorikas, käitumises või mõnel muul viisil.

Minister Marti Kuusiku juhtum ja EKRE sellega seotud väljaütlemised on ajendanud meeletul hulgal uudiseid ingliskeelses meedias. Missugune on selle mõju Eesti mainele ja liitlassuhetele?

Esimene etapp oleks kõik sellised märkide näitamised lõpetada. Kui meil on vähimgi kahtlus, et need märgid tähendavad midagi negatiivset meie liitlastele, näiteks Ameerika Ühendriikidele, siis tuleks sellest igal juhul loobuda. Kahtlemata on see Eesti rahvusvahelist prestiiži mõjutanud.

Mismoodi ikkagi peaks peaminister Jüri Ratas suutma meie partneritele ja liitlastele toimunut selgitada?

Eks sellele küsimusele vastab Jüri Ratas ise. Oluline on meeles pidada, et koalitsioonis on ju veel parteisid: kaks parteid, mis kuuluvad Eesti ja Euroopa poliitika peavoolu, Isamaa kuulub Euroopa Rahvaparteisse, Keskerakond ALDEsse.

Oluline on mõelda riiklikult ja riigiõiguslikult. Ministrid annavad vande. Vande mõte on see, et kõik annavad täpselt ühesuguse vande. Kui me püüame seda vannet mingisuguste märkidega nüansseerida, siis see ei ole Eesti põhiseaduse vaimu kohane. Siinkohal mõtlen ka Oudekki Loone rusikanäitamist. Peaksime lähtuma riigiõiguslikest printsiipidest ja ka tavadest.

Kuivõrd ikkagi mõistab Jüri Ratas selle valitsuse peaminister olles oma vastutust Eesti riigi ja Euroopa ees?

Ma olen kindel, et ta mõistab seda väga hästi.

Jüri Ratas ütles Kevadtormil: «Eesti on kaitstud ja Eesti inimesed saavad elada rahulikult ja rahus, sest meil on endal väga tublid, maailma parimad võitlejad ja sõdurid ning meil on ka tugevad liitlased.» Kuidas on juhtunud, et liitlased on Eesti kaitsevõime ehitamisel peaministri mõtetes asetunud viimasele kohale?

See on nüüd küll repliigist kinnihaaramine. Tavaliselt me räägimegi sellest, et meil on iseseisev kaitsevõime – see lähtub meist endist ja seda me saame kõige tugevamalt arendada –, teine osa on liitlased, kes tulevad meile appi ja annavad tuge selles keerulises geopoliitilises olukorras, kus me asume. Ma alustan ka tavaliselt iseseisvast, esmasest kaitsevõimest – mis tagab selle, et liitlased meile üldse appi jõuaksid. Meil on siin praegu üks Briti pataljon, aga sellest ei piisa kaugeltki.

See Briti pataljon on Tapal ainuüksi selle pärast, et me oleme olnud Euroopaga ühises väärtusruumis. Kuidas selgitada brittidele ja teistele liitlastele seda, miks nad nüüd veel peaksid siin olema, kui ühised väärtused on löögi all?

Seda kõike ei saa käsitleda nii dramaatilistes toonides. Mul ei ole mingeid märke liitlastelt, et riigikaitsekoostöö oleks kuidagi kahjustatud ja meie pikaajalised liitlassuhted Suurbritanniaga.

Millel ikkagi peaks põhinema lootus, et meile tullakse appi võimalikus konfrontatsioonis Venemaaga, kui valitsus enam Euroopa väärtusi ei tunnusta?

Mingeid kaitsekoostöö kahjustamise märke ei ole.

Kuivõrd mõistate muret NATO artikkel 5 pärast seoses valitsuse esimeste sammudega?

Inimesed, kes sellest räägivad, ei tea midagi artiklist 5. Võin üsnagi julgelt öelda, et Eesti demokraatia ei ole ohus, selle eesti hoolitsevad muu hulgas ka valitsuse liikmed. Meie liitlassuhted ei ole ohus. Me oleme NATO liikmesriik, oleme Washingtoni leppele alla kirjutanud. Ma usun, et võime rahulikult magada.

Ikkagi, Eesti valitsuse esimesed sammud on juba jõudnud Euroopasse väga võimsalt. Millal jõuab kätte see hetk, mil liitlastel ütleb närv üles ja nad ütlevad: kuulge, minge lihtsalt metsa?

Eesti riigi prestiiž on loomulikult Eesti valitsuse vastutusel, ja vastutustunnet peab meil kõigil olema. Väga oluline on lähtuda euroopalikest printsiipidest ja väärtustest, need väärtused meile kõigile teada.

Üks partei on selgelt öelnud, et ta ei jaga neid väärtusi – kuidas teie valitsuse liikmena saate neid veenda?

Eelkõige on see loomulikult nende endi vastutus, olulisel määral peaministri vastutus. Ministrid ei saa kogu aeg vabandada selle pärast, mida keegi ütleb. Ma loodan, et kõik ministrid arvestavad sellega, kui olulist rolli nad rahvusvahelises mõttes täidavad. Seda rolli ei saa kellelegi delegeerida. Vastutus on erakordselt suur ja tähtis.

Kes võiks Eestis kehastada neid väärtusi, millest valitsus on eemaldumas?

Neid peab esindama valitsus, aga ka riigikogu, president, ka meedia. Oluline on, et meedia täidaks oma kohust, töötaks ausalt ja kindlalt. Meedia on väga oluline demokraatia element.

Kuidas mõistavad meie liitlased seda, et nii EKRE kui ka Isamaa on avaldanud sümpaatiat Ungari arengute suhtes?

Ma ei ole kindel, et te leiate tsitaadi, kus Isamaa on sellist sümpaatiat avaldanud. Oluline aspekt siin on, kui palju peaks Euroopa Liit sekkuma riikide asjadesse, riike kuidagi karistada – on olnud juttu eelarvepiirangutest, ligipääsu piiramisest ELi ühisele eelarvele. Euroopa Liidu kooshoidmine – vaatame Brexitit, aga ka laiemat kriitikat ELi suhtes  paljude riikide ja parteide poolt üle kogu Euroopa – on keeruline teema. Paljud rahvad ei taha, et neid Brüsselist õpetatakse. On neid, kes ütlevad, et Brüssel peaks võtma aktiivsema rolli – aga siis peaks see ka olema võrdne. Siis peaks võrdselt hindama Lääne- ja Ida-Euroopa riike. On teised, kes ütlevad, et demokraatia teemad on eelkõige rahvuslikud teemad.

Isamaa seisukoht selles küsimuses on teada, aga missugune on teie isiklik seisukoht?

Demokraatlik areng on väga oluline kõigis riikides, kaasa arvatud Ungaris. Siin ei saa teha mingeid hinnaalandusi. Ma oleksin ettevaatlik selliste mehhanismide loomisel, mille abil sekkuks Brüssel ametnike kaudu suveräänsete riikide asjadesse. Euroopa Liidu Komisjoni inimesed ei ole valitud, neil on oma hinnangud ja seisukohad, ja eks need oli ju ka poliitilised. Ma olen märganud erinevat suhtumist Lääne- ja Ida-Euroopasse.

Kuidas suhtute Euroopa sõjaväe loomise ideesse?

Suhteliselt skeptiliselt. Meie oponent on eelkõige Venemaa, hiigelsuur riik massiivse armeega. Selle jõu heidutamiseks ei piisa Euroopa Liidu riikide armeedest, need on väikesed, Euroopa ei kuluta kaitsele piisavalt. Heidutada on Venemaad võimalik ainult transantlantilise koostöö kaudu, mis tähendabki NATOt. Selle loomine on ebatõenäoline ja põhjustab eksiarvamusi, eriti inimestes, kes teemat ei tunne. Selleks pole ei poliitilisi, majanduslikke ega sõjalisi eeldusi.

Kuidas edeneb julgeolekukoostöö Trumpiga ja tema administratsiooniga?

Meie suhted Trumpiga on head. Toimus ju Eesti presidendi külaskäik Valgesse Majja (2018 aprillis – VK), mul oli huvitav kogemus teda seal saata. Trump teadis detailselt, milline on Balti riikide roll NATOs. Vaadakem seda, mida Trumpi administratsioon on Euroopas teinud: Euroopasse on toodud uut sõjatehnikat, eriti Poolasse, st kaugele Ida-Euroopasse, meile väga lähedale. On suurendatud märkimisväärselt sõjalist abi Ida-Euroopale, kaasa arvatud Balti riikidele. Ameeriklased osalevad suurte jõududega õppustel Balti riikides. Me oleme täiesti õigel teel.

Kuivõrd te mõistate Eero Epnerit, kes on kirjutanud, et Isamaa, mis kunagi seisis vabaduste eest kompromissitumalt kui kes tahes, on legitimeerinud poliitilise jõu, mille põhiline eesmärk on nende vabaduste piiramine?

Epneri artiklit peab vaatama tervikuna, see oli sümpaatne artikkel. Minu jaoks algab Isamaa lugu Mart Laarist, Lennart Merist. Loomulikult peab Isamaa täitma neid ülesandeid, mida ta omal ajal täitis. Loomulikult on ajad muutunud, olukorrad on teistsugused, aga euroopalikke väärtusi peab ta kandma ka täna.

Siiski, Isamaa on liberaalselt väärtusplatvormilt ühemõtteliselt maha astunud, miks on see nii läinud?

Oluline on siin liberaalse demokraatia teema. Liberalism on tänases Euroopas mitmeti mõistetav, aga liberaalne demokraatia on selge mõiste. Ei ole võimalik, et riigis oleks illiberaalne demokraatia, ma pole absoluutselt nõus Ungari liidritega.

Aga just sinna me oleme ju teel?

Ma arvan, et Eesti demokraatiat on võimalik kaitsta ja hoida, see on meie kõigi ühine ülesanne.

Olete öelnud Eesti peaks kaitsekulutusi suurendama 2,5 protsendi peale SKTst, olete arvanud. Missugustesse valdkondadesse tahate selle raha panna?

Esiteks on oluline säilitada kulutuste praegune tase. Juba praegu kulutame üle kahe protsendi. Kulutame eelkõige liitlaste vastuvõtule ja kaitseinvesteeringutele, laskemoona ostmiseks. Meie jaoks oleks oluline, et need investeeringud suureneksid: eelkõige kulutaksin seda raha õhutõrjele, rannikukaitsele.

Kaitseministeeriumi hanked on pälvinud  hulgaliselt negatiivset meediakajastust. Ka valdkonna spetsialistid on neid pidanud ebaõnnestunuks. Miks on see niimoodi läinud?

Tegelikult pigem vastupidi. Kaitsevägi ise – kaitseväe juhataja Martin Herem kui ka teised kõrgemad ohvitserid – on väga rahul nende hangetega. Ka riigikaitsekomisjonis ollakse nendega rahul. Üle-eelmisel aastal sooritas riik kaitsevaldkonnas 680 riigihanget, neist protestiti kaheksa. Eelmisel aastal tegime tuhat hanget, protestiti üheksa. Avalikkus kuuleb kõige rohkem protestitud hangetest. Lääne suurfirmad, kes siin oma võitlust peavad, on PRis väga osavad, nii et me pistame rinda oma alla suurte spetsialistidega. Vanasti ostsime kasutatud relvastust riikidevaheliste lepetega. Nüüd tahame osta uut tehnikat, ja seda saab vaid vabalt turult. Kasutatud käsirelvi pole mõtet osta. Kõigil on võimalik seda pakkuda, ja on tavaline, et firmad võitlevad nii kohtus kui ka ajalehtede veergudel, ka riigikogus. See käib asja juurde.

Need käsirelvad kippusid ju katsete käigus kätte ära lagunema ja riik pidi tõestama, et see ongi okei?

No päris nii ka ei olnud. See oli väga põhjalikult teostatud hange ja kohus leidis, et kaitseministeerium on käitunud täiesti korrektselt. Olen alati öelnud kõigi firmade esindajatele: kui teil on kahtlusi, et midagi pole nii, nagu te soovite, siis minge vahekohtusse, kas või kohtusse, Eesti on õigusriik. Kui oleme midagi valesti teinud, siis vabandame ja teeme paremini. Aga nii kohus kui ka vahekohus näitavad, et valdavalt oleme kõik õigesti teinud.

Kuivõrd mõistate kriitikuid, kes ütlevad, ei ole ju vahet, kas me kulutame 2 või 2,5 protsenti SKTst, tähtis on, et saame Eesti jaoks parima tulemuse?

Ma kirjutan sellele seisukohale kahe käega alla. Eesti on väga väike riik: meil ei ole võimalik pikka aega saada väga ülekaaluka vastase vastu, nii et me peame suutma esimesest päevast tagada, et kaitsevägi on hästi varustatud ja relvastus töötab laitmatult.

Riho Terras kandideerib europarlamendi valimistel Isamaa nimekirjas, Ants Laaneotsast sai Reformierakonna liige, Tarmo Kõutsist poliitik IRLi ridades. Johannes Kert sai poliitikuks Reformierakonna ridades. Ka Aleksander Einseln on kandideerinud riigikokku. Millest tuleneb endiste kaitseväe juhatajate tõmme poliitika poole?

Esiteks, kaitseväe juhataja on Eesti mõistes ühiskondlik tegelane, kelle ülesanded on seotud valitsuse ja presidendi nõustamisega. Nad on inimesed, kellel on väga hea ühiskondlik tunnetus. Tavaliselt läheb kaitseväe juhataja erru ajal, mil ta on täies elujõus ja igati vormis. Eesti on väike riik, talle sobiva tasemega kohti pole palju. On rahvusvahelise tasemega kohti, aga nende saamine on üsna keeruline. Nii et poliitika on tihtipeale väljund ja ma pean seda positiivseks.

Mis te arvate, kui kaua praegune valitsus ametis püsib?

On palju professionaalsemaid inimesi, kes suudavad seda ennustada, ma loobuksin.

Aga teie enda pikaajaline plaan?

Ma andsin ametivande eelmisel nädala alguses, kuigi nii palju on juhtunud, et tundub, see oli mitu kuud tagasi. Praegu ma keskendun oma tööle.