/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
:format(webp)/nginx/o/2018/08/12/11178373t1h2870.jpg)
Tallinna ringkonnakohus jättis neljapäeval tuntud ekskohtuniku Leo Kunmani kaebuse rahuldamata, mistõttu pöördub ta vähem saadud pensioni osas riigikohtusse.
Endine kohtunik jätkab vähem saadud pensioni tõttu kohtuvaidlust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunman kinnitas BNS-ile, et õigluse jalule seadmiseks peab ta nüüd igal juhul riigikohtusse pöörduma.
Kunmanil tekkis 2013. aastal õigus riikliku vanaduspensioni saamiseks, kuna ta oli jõudnud pensioniikka ja tal oli olemas nõutav Eestis omandatud pensionistaaž.
Kunman jätkas aga töötamist ja esitas 2018. aastal avalduse edasilükatud vanaduspensioni saamiseks, mille sotsiaalkindlustusamet (SKA) ka rahuldas.
Seejärel esitas Kunman avalduse määrata talle pension tagasiulatuvalt 2013. aastast ehk ajast, mil tal tekkis pensioniõigus, kuid SKA keeldus sellest.
Taotluse ajastus on oluline
Riikliku pensionikindlustuse seaduse kohaselt tuleneb vanaduspensioni saamiseks täiendav tingimus ehk nõue esitada SKA-le pensioniavaldus ning seaduse järgi määratakse riiklik pension selle taotlemise päevast.
«Kaebaja juriidilist kvalifikatsiooni arvestades saab temalt eeldada võimekust asjakohaste õigusaktidega omal käel tutvuda või pöörduda õigeaegselt SKA poole selgituste saamiseks, et teha enda jaoks soodsaim valik,» märkis ringkonnakohus.
Vanaduspension määratakse pensioniikka jõudmise päevast, kui pensioniavaldus on esitatud kolme kuu jooksul pensioniikka jõudmise päevast arvates. Antud juhul ei võimaldanud seadus seetõttu määrata Kunmanile vanaduspensioni tagasiulatuvalt ehk 2013. aastast, sest avaldus ei olnud esitatud õigeaegselt ehk kolme kuu jooksul.
Kohtu hinnangul on nõue esitada vanaduspensionile tekkinud õiguse korral pensioniavaldus ning selle nõudega seonduv piirang, mille kohaselt ei maksta vanaduspensioni tagasiulatuvalt rohkem kui kolme kuu eest, eesmärgipärane ja antud asjaoludel ka proportsionaalne.
Ringkonnakohus selgitas, et nõue esitada vanaduspensioni saamiseks avaldus arvestab isiku vabadusega otsustada ise ajahetke üle, millal ta soovib vanaduspensionile jääda.
Näiteks võib isik valida edasilükatud vanaduspensioni või hoopis ennetähtaegse vanaduspensioni. Inimeste puhul, kellel on samaaegselt õigus mitmele pensionile või mitmele erinevale pensionilisale, mida ei määrata samaaegselt, arvestab see regulatsioon ka tema vabadust ise määrata, millist liiki pensioni ta soovib saada.
Nõue esitada pensioniavaldus on vajalik ka praktilistel põhjustel, sest vanaduspensioni õiges suuruses välja arvutamine ja maksmine ei ole võimalik üksnes riiklikesse registritesse kantud andmete põhjal.
Kohtu hinnangul kompenseerib seda, et Kunmanile ei maksta õigel ajal esitamata jäetud taotluse tõttu pensioni alates vanaduspensioniikka jõudmisest, asjaolu, et talle on määratud suurendatud vanaduspension kooskõlas riikliku vanaduspensioni seadusega.
Otsustus, kas saada edaspidigi edasilükatud ja vastavalt suurendatud vanaduspensioni või taotleda selle asemel kohtuniku vanaduspensioni (mis on keskmisest vanaduspensionist märkimisväärselt suurem), ei ole Kunmanile riigi poolt peale surutud, vaid tema enda valik.
Nõue esitada vanaduspensioni saamiseks avaldus, samuti piirang maksta vanaduspensioni tagasiulatuvalt rohkem kui kolm kuud, on kehtinud alates 2002. aasta 1. juunist.
Tallinna halduskohus jättis 22. jaanuari otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus küll nõustus Kunmaniga, et õigus pensionile kui rahaliselt hinnatav õigus kuulub olemuslikult omandipõhiõiguse kaitsealasse, kuid kui ta oleks järginud seaduses sätestatud nõudeid (pensioniavalduse õigeaegse esitamise kohustust), oleks talle pension temale sobival ajal määratud.
Seega pole riik võtnud Kunmanilt õigust pensioni saada või vähendanud seda toimetulekut mittevõimaldava määrani. Kaebaja jäi ilma teatud hüvitise osast enda tegevuse tõttu.