Ester Põldma: laulurahva hirmud ja armud

Laulupidu. Foto: Sander Ilvest

Hea koori tunneb alati selle järgi ära, et ollakse võimelised iseennastki heas mõttes üllatama ning laulma nõnda, et endalgi tõusevad ihukarvad püsti, kirjutab kümnendat korda laulupeol osalev koorilaulja ja keeletoimetaja Ester Põldma.

Igaühel võiks olla mõni pääsetee, mis sunnib argirutiinist välja astuma ja midagi looma, et ilmavaatest sõltumata teha koos seda, mis annab hingerahu ja viib uuele meeletasandile. Olgu selleks näiteks käsitöö, rahvatants või koorilaul. See aasta on õnnelik aasta ja vähemalt nimetatud kolme võimalust on ideaalne ühitada tänavu kesksuvel meie kõigi juubelilaulu- ja tantsupeol «Minu arm».

Tavaliselt siiski kõigiks kolmeks aega ei jää ja tuleb valida. Minul polnud seda keeruline teha, kuna mäletan end laulvat juba lapsepõlvest – olgu siis perepidudel, kus ikka keegi sugulastest viisi üles ja akordioni sülle võttis, või koolis koorilaulutunnis ja ansamblis. Ja kui suutsin õigesti kokku lugeda, siis õigupoolest on seekordne ka mulle isiklikult juubelilaulupidu. Lähen laulupeorongkäiku kümnendat korda. Tõenäoliselt seepärast, et kindlalt ju praegu veel keegi neist ligi 20 000 lauljast ei tea, kas tema koor on piisavalt hästi läbinud kaks ettelaulmisvooru. Nii mõnigi kord on tulnud koorikaugetele inimestele seletada, et lihtsalt niisama soovist laulukaare alla saada ei piisa. Peab pingutama ja väga tõsiselt pingutama, sest tahtjaid on mõnevõrra rohkem kui neid, kellele langeb osaks õnn iga viie aasta tagant sinna mahtuda.

Pahameeleavaldusi on ka seekord kostnud Tallinnast ja Tartust kaugemale jäävatelt kollektiividelt, et laulupeoaasta on neile väga raske: repertuaar on keeruline, lauljaid napib ja mis seal salata, vähe on ka dirigente, kes oma vabast ajast küllaltki sümboolse tasu eest on nõus materjalist läbi närima ja seda lauljatele selgeks õpetama. Samas võin öelda oma kogemustest, et kui selle pika ja kohati piinarikka protsessi tulemusel suudab koor end kokku võtta ja ettelaulmisel ennast ületada, siis on rõõmu kõigil rohkem kui üheks päevaks. Enamasti on inimesed ju ikka ühise ürituse nimel valmis kulutama nii oma aega ja kui vaja, siis natuke ka raha. Eriti kui sellest tõotab sündida midagi argielust kõrgemale tõstvat ja rahulolu tekitavat.

Imeline, millise energia ja entusiasmiga üldjuhid iga kord lauljate ette on astunud, eriti kui arvestada, et päevast päeva ja õhtust õhtusse peavad nad nii juhatama kui kuulama aina neidsamu lugusid ja laule.

Võib mõelda küll, mis need tühipaljad punktid ikka näitavad, aga kooriseltskonnad ja dirigendidki isekeskis võrdlevad neid usinasti. See on ka mõistetav, sest tavakooridel ei ole kuigi palju mõõduvõtmiskohti, kus teada saada, kas ollakse õigel rajal ja konkurentsivõimeline. Olude sunnil sain sel aastal võimaluse ettelaulmise kadalipp läbida kahe kooriga. Pean tunnistama, et see oli huvitav kogemus: kooriliikmed, dirigendid, sisekliima ja lauljavõimed on ikka pisut erinevad, aga ühe korralikult toimiva koori tunneb alati selle järgi ära, et ollakse võimelised iseennastki heas mõttes üllatama. Laulma nii, et endalgi tõusevad ihukarvad püsti.

Jah, koorilaul on nii meeskonnatöö kui veel meeskonnatöö olla saab. Igast üksikust sõltub palju ja parim tulemus sünnib siis, kui tabad end laval faustlikult soovimas ilusat hetke veel viibida. Niisugune hetk ei saa sündida kunagi ilma pühendunud lauljateta, aga veel enam ei juhtu see ilma kindlameelselt osava juhita.

Pool aastat on laulupeo tippjuhid mööda Eestit ringi tiirutanud nagu popartistid ja eks neid ole ka niiviisi vastu võetud – marulise aplausi ja rõõmuhõisetega. Imeline, millise energia ja entusiasmiga üldjuhid iga kord lauljate ette on astunud, eriti kui arvestada, et päevast päeva ja õhtust õhtusse peavad nad nii juhatama kui ka kuulama aina neidsamu lugusid ja laule. Aga eks me kõik tea, et see ongi see ühise asja ajamine ja energiavahetus. Kujutlusvõime ja kogemused lasevad vaid aimata, kui vägevalt sündiv kogu rahvast haarab. Nii neid, kes kaare all, kui neidki, kes väljaspool seda.

Nagu mainisin, on keerulisem olukord kindlasti linnadest kaugemale jäävates kohtades, kus vähesed dirigendid on tööga üle koormatud eriti suure laulupeo eel. On ju needsamad dirigendid harilikult ka koolis lauluõpetajad ja seetõttu on neil vaja peoks ette valmistada ka lastekollektiivid. Arvestades rahvamasse, mis laulukaare alla peo suures finaalis peavad ära mahtuma (ega eriti mahu), oleks võib-olla kõigi suhtes ausam, kui laululapsed jääksid enamjaolt siiski koolinoorte pidu ootama ja kasvaks-laulaks end sujuvalt suurele peole.

Saaks lauluõpetajate koormus aastati ühtlasemalt jaotatud, jääks rõõm ühele asjale keskendumisest ning iga viimne kui laulja naudiks laulukaare all ühesolemist ega peaks üleva tunde asemel ühel varbal seisma ja võitlema hingamisvõimaluse eest. Et saaksime pidupäevalt kaasa ainult jagatud armu, mitte hirme ja arme.

*Postimees alustab 150. üldlaulupeole pühendatud arvamuslugude sarja, kus sõna saavad need, kellele laulupidu on kallis.