Meesteta küla: naised rabavad kodus, mehed välismaal

Mustla kanged naised Anu Ristjõe (vasakul) tütar Delisa Lotte (punase mütsiga) ja poeg Ernst Robertiga (suurem poiss) ja Kristel Lannajärv poeg Artemiga (lutiga). Foto: Liis Treimann

Postimees üritas leida Eestimaalt ühe tõelise meesteta küla, kus naised lastega kodus ja mehed piiri taga tööl, aga päris niisugust ei õnnestunud tuvastada. Ilmselt oleks keeruline leida ka mõnda küla või asulat, kust mitte keegi väljaspool Eestit tööl ei käi. Ja kui mitte oma külast, siis tuttavate-sugulaste seast on ikka keegi kodumaa tolmu jalgelt pühkinud ja raja taga töö- ja/või elukoha leidnud. Meie «meesteta küla» otsingud viisid reporter Anneli Ammase lõpuks Viljandimaale Tarvastu valda Mustla alevikku, kus mehed käivad kodus pigem külas kui elavad seal.

Põhjus on lihtne – mehed saavad välismaal rohkem palka. Ja nagu Anu Ristjõe (pildil taamal vasakul) teab: töötingimusedki on paremad. Tema Soome firma leival abikaasal jookseb palk ja toiduraha ka siis, kui mees kodus hinge tõmbab. Ent pole head ilma halvata, nagu teab Kristel Lannajärv (pildil paremal) – kui mees on ära, peab naine ka tema töödega hakkama saama. Ja mõnikord ei jaksa mees kodus üldse midagi teha.

Kui palju Tarvastu vallast mehi välismaal tööl käib, vallavanem Alar Karu täpselt öelda ei oska. Kuid neid on tema kinnitusel üsna palju.

«Mul endalgi on kaks sugulast Soomes tööl – üks firmajuht, teine tööline,» nendib Karu. «Kas just igast kümnendast perest, aga sadakond inimest võib küll olla,» leiab ta. Tarvastus elab ligikaudu 1650 peret, maksumaksjaid on 1800 ringis.

Valla maksumaksjate sekka need sada (enamasti pereisa) ei kuulu: kes töötab ametlikult Soome või mõne teise riigi firmas ja maksab makse teises riigis; kes töötab mustalt ja ei maksa kusagil makse. Eestis töötavate maksumaksjate rahast peab vald üleval nii koole kui lasteaedu, kus käivad ka nende sadakonna pere lapsed.

Vallavanem vaatab valla rahakotti ja muidugi kahetseb, et osa võimalikku maksutulu vallale n-ö kaotsi läheb, aga ta ei võta seda ka kui katastroofi. «Tore, kui pered elavad siin ning mehed raha koju toovad ja selle siin ära kulutavad,» sõnab Karu.

Ta vaatab lootusrikkalt tulevikku: kui noor pere otsustab mõnda aega välismaal raha teenida, et siin kodu üles ehitada ja loodetavasti ühel hetkel Eestis paikseks jääda, ei ole ju midagi hullu lahti.

Hoopis nukram statistika näitab, kuidas valla elanike arv aasta-aastalt väheneb. Kui 1992. aastal elas Tarvastu vallas 4900 inimest, siis nüüd on alles vaid 3800. «Vähenemist näeb hästi koolide pealt – kui mullu tellisime 550 jõulupakki, siis tänavu vaid 490,» piltlikustab Tarvastu sotsiaalnõunik Irma Väre. «Või teine näide: 2005. aastal sündis meie vallas 45 last, aga tuleval aastal läheb kooli vaid 25, see tähendab, et 20 on kuhugi kadunud – kas Soome või mujale Eestisse. See on karuteene neile, kes siia alles jäävad.»

Omaette valus teema on üksi või vanavanemate-tuttavate hoole alla jäetud lapsed. «Meil on kolm-neli peret, kus teismelised on omapäi jäänud ja neil on koolis probleemid tekkinud,» tõdeb Väre.

Mängu kipuvad tulema alkohol ja sigaretid. Kui jamad suureks kasvavad, kutsutakse vanemad välismaalt kooli või vallamajja lapse saatuse üle aru pidama. Kui muud võimalust pole, viiakse ka laps Soome kaasa.
Viljandimaa Suure-Jaani valla sotsiaalnõunik Aave Toomsalu toob näite poisist, kes samamoodi üksi koju jäeti. Kui teismelisel noormehel koolis käimises lüngad tekkisid, viis ema poja Soome, aga ega lapsel võõrkeelses koolis paremini minema hakanud. Aasta pärast tõi ema poja koju tagasi, aga nüüd oli terve aasta kaotatud. Sotsiaalnõunik muretseb, mis lapsest nii lõpuks saab.

Tarvastu sotsiaalnõunik mõistab, et inimesed tahavad paremini elada ja otsivad kohti, kus rohkem palka saab. «Oleme emotsionaalselt kurvad, kui inimesed lahkuvad, aga nad pürgivad parema elu poole ja usun küll, et ühel hetkel hakkavad koju tagasi tulema. Kas on ilmtingimata parem, kui terve elu Mustlas elada? Miks mitte vahepeal maailmas ära käia ja siis tagasi tulla,» usub noor sotsiaalnõunik.