Naiste kriisikodu psühholoog: oluline on vahet teha peretülil ja perevägivallal

Ohvriabi kriisitelefonile helistajate mured on erinevad, aga sageli on ajendiks perevägivald. Foto: Marko Saarm

MTÜ Tallinna naiste kriisikodu juhatuse liige ja psühholoog Ülle Kalvik ütleb, et koduvägivalla all kannatanud naistel on väga keeruline tuge leida just siis, kui nad elavad väikelinnas, kuna kõik arvavad kõiki tundvat.

Ülle Kalvik ütles, et kriisikodu poole on pöördumisi aastas keskmiselt üle 500. «Osa neist naistest on vajanud majutust, ent suurem osa vajab nõu ja tuge oma olukorras selgusele jõudmisel ja abi vägivallaringist väljumisel,» selgitas Kalvik. 

Psühholoog kinnitas, et kõige levinum ja kõige raskemini tuvastatav on vaimne vägivald. Naise halvustamine ja alandamine kasvab järk-järgult ning eneseteadvus surutakse aina rohkem alla. 

«Mida rohkem naine alla annab, seda tugevamaks muutub surve,» ütles psühholoog ja lisas, et vaimse vägivallaga kaasnevad tavaliselt ka teised vormid, sealhulgas füüsiline vägivald. «Löömist on põhjendatud sellega, et naine ei saanud ju jutust aru,» tõi ta näiteks. Naine on süüdi lisaks eelmainitud vormidele ka majandusliku ja seksuaalse vägivalla puhul, isegi joomises süüdistatakse naist, selgitas Kalvik.

«On loomulik, et üks naine otsib kaaslast, vajab lähedust, armastust ja turvatunnet. «Unelmate mees» oli algul nii hooliv, ta vaatas ette ja taha ega lasknud kedagi väljavalitu lähedale,» rääkis Kalvik ja lisas, et selline mees valvab naise tegevust, ta kontrollib ja korraldab naise elu. «Niisuguses käitumises ei näe armunud naine midagi halba. Tasapisi hakkab aga mehe ettemääratus teda ahistama – ta ei tohi ilma kokkulepeteta kodust välja minna ega oma sõprade või klassikaaslastega kohtuda või telefoni teel juttu ajada,» selgitas Kalvik, kuidas koduvägivald algul välja näeb. 

Ta lisas, et teadlikkus oma olukorrast tuleb naisteni eri teed pidi ja eri ajaga. «Need, kes on pidanud lapsest peale elama vägivaldsete suhetega peres, on eluks kaasa saanud moondunud peremudeli,» ütles ta.

Kriisikodu praktikas on Kalviku sõnul aga eriti ohus haritud, kenad, asjalikud naised, kes ei osanud aimatagi, et kõige lähedasem inimene võib nendega nii alandavalt käituda. «Nad usuvad, et nemad ise on ausad ja peavad sõna, siis on loomulik oodata seda ka oma partnerilt,» rääkis psühholoog ning tõdes, et see ei pruugi nii olla. «Seltskonnas aktiivsed ja end hästi ülal pidavad mehed on tihti ka lugupeetud ja head töötajad,» ütles Kalvik ning lisas, et sellist tüüpi meeste puhul ei usu keegi, et kodus on sellel inimesel hoopis teine nägu.

«Eriti raske on tuge leida väikelinnas või alevikus elaval naisel, sest kõik arvavad kõiki tundvat ja otsuseid tehakse läbi subjektiivsete kogemuste. Seeläbi võib naisest kui ohvrist saada hoopis süüdlane,» märkis Kalvik.

Psühholoog tõdes, et naistega töötamise käigus saadud praktika näitab, et aeg, millal naisele kohale jõuab, et suhe on vägivaldne, on erinev, kuid Kalviku hinnangul on see aastatega lühenenud. «Kui meie tegevuse algusaastatel olid naised enne abi otsimist kannatanud aastakümneid, siis viimastel aastatel see aeg üle kümne aasta tavaliselt ei ole kestnud,» selgitas ta. 

Küsimusele, kui paljud naised lähevad kriisikodust tagasi oma koju, vastas Kalvik, et ligi kolmandik naisi pöördub tagasi ning põhjuseid on selleks mitu. «Millises peres ei esineks konflikte? Vahel ongi tegemist omavaheliste suhete selgitamisega. Oluline on vahet teha peretülil ja perevägivallal,» ütles Kalvik. 

Peretüli on, kui kahel inimesel tekivad erinevad arusaamad ja arvamused, see on  riid kahe võrdse partneri vahel ning ühiste seisukohtade väljaselgitamine. Perevägivald on aga võimu kasutamine, mille puhul üks osapool dikteerib teisele, kuidas tuleb elada, olla ja suhelda. «Vägivald võib vallanduda ka ilma eelneva tülitsemiseta ja vägivallatseja võib tahtlikult absurdsete süüdistustega õigustada vägivalla kasutamist,» ütles Kalvik. Ta lisas, et perevägivald on ühelt poolelt teisele suunatud alandamine, ähvardamine, terroriseerimine, peksmine ja vägistamine. 

Naised pöörduvad tagasi koju vägivaldse elukaaslase juurde ka seepärast, kuna kardetakse, et mees maksab kätte või on juba ähvardanud lapsed ära võtta. «Naine võib karta, et teda ei usuta nagunii, sest mees on teistega väga meeldiv ja sõbralik,» rääkis psühholoog. Ta lisas, et enamasti kardetakse, et ei tulda üksi toime või soovitakse, et lastel oleks isa. «Naine kui ohver tunneb hoopis ennast süüdi, tal on tekkinud olukorra pärast häbi, pealegi teenib tihti mees rohkem ja naine on temast majanduslikult sõltuv. Naine loodab, et mees muutub,» ütles Kalvik. Tema sõnul vägivaldne mees end tavaliselt süüdi ei tunnista. 

Psühholoog tunnistas, et vägivaldsest suhtest väljatulek on pikaldane ja väga individuaalne. «Selleks ongi koolitatud vastavad spetsialistid, kes aitavad naisel mõista end ja kujunenud olukorda.»