/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)
/nginx/o/2011/12/07/867936t1h9e78.jpg)
Iraagis põgenikelaagris elavatel voodihaigetel iraani opositsionääridel on iga päev arvel – laagri sulgemise kuupäev on ähvardavalt lähedal ja ravimite kohale toomist takistab blokaad. See ei takistanud aga Eestit neile vastamisega venitamast.
Eesti pelgab ravida voodihaigeid iraanlasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rohkem kui kolm kuud tagasi palus Iraagis Ashrafi põgenikelaagris elavaid iraani opositsionääre läänes esindav Iraani Rahvuslik Vastupanunõukogu (NCRI) Eestilt, et too võtaks vastu viis raskelt haiget inimest ja nende hooldaja.
NCRI esindaja Elaheh Azimfari sõnul olid nemad huvitatud vaid võimalusest ravida oma inimesi siinses haiglas. Organisatsioon oli valmis tasuma kõik nende siin viibimisega seotud kulud ja lisaks, kui seda peaks küsitama, andma ka kinnituse, et need inimesed lahkuvad Eestist pärast ravi lõppu.
Azimfari sõnul on kõigil kuuel mehel kaitse all oleva isiku kaart ehk neid on küsitlenud nii USA luureteenistused pärast 2003. aasta invasiooni kui ka Iraagi võimud 2009. aastal. Keegi pole leidnud neil mingit seost kuritegevuse või terrorismiga.
NCRI esindaja rõhutas, et nad saavad aru Eesti soovimatusest võtta vastu rohkelt pagulasi, arvestades siinset väikest rahvaarvu ja niigi suurt mitte-eestlaste hulka. Sellest tulnud tema sõnul ka valmisolek kinnitada, et need inimesed siit lahkuvad.
Ainus, mida läinuks vaja, olnuks ravi, mida raskelt haiged inimesed praegu ei saa, kuna kohalikud võimud neid Ashrafist mujale Iraagi haiglatesse ei lase ja piiravad ka medikamentide toomist laagrisse.
Kelami ja Herkeli sammud
Eesti välis- ja siseministeeriumiga viis iraani opositsionääride esindaja kokku Tunne Kelam, kes koos teiste riikide kolleegidega europarlamendis Ashrafi küsimusega tegeleb. Lisaks haigete seisundile muutis küsimuse veelgi kiireloomulisemaks asjaolu, et Iraagi valitsus on hoolimata ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide vastasseisust teatanud, et paneb Ashrafi selle aasta lõpus kinni.
Üleeile tuli Azimfar taas Tallinna, et uurida, kui kaugel nende palvega tegelemine on. Helistanud teda kursis hoida lubanud siseministeeriumi ametnikule, kuulis ta ootamatult, et juba möödunud nädalal oli otsustatud vastata palvele eitavalt.
Samamoodi üleeile ja pooljuhuslikult kuulis otsusest ka Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam (IRL).
«Mingit ametlikku infot tegelikult ei ole siiani, välja arvatud see, mille minu kontor Brüsselis eile (üleeile – toim) sai,» rääkis ta. «Siseministeeriumi vastava ala ametnik helistas minu kontorisse ja küsis: kas te olete kuulnud, et vastus on eitav.»
Alles üleeile sai otsusest teada ka riigikogus selle teemaga tegelnud Isamaa ja Res Publica Liidu saadik Andres Herkel.
«Parlamendiliikmeteni, kes on seda küsimust tõstatanud, pidanuks see jõudma otseteed ja kiirelt, mitte nii, et saame seda nurga tagant teada,» lausus ta. «See otsus pole meie arvates mõistlik, aga sellega on ka arusaamatult viivitatud.»
Kelami sõnul on tähendusrikas ka see, et otsus langetati 1. detsembril ehk päeval, mil Brüsselis olid koos välisministrid, kes arutlesid ka selle küsimuse üle. «Pole mingeid põhimõttelisi vastunäidustusi, miks ELi riigid ei võiks neid inimesi vastu võtta,» lausus ta.
«Catherine Ashton (Euroopa Liidu välispoliitika juht – toim) tegi avalduse, kus väljendas oma sügavat muret ja kus on antud soovitus liikmesriikidele, et nad võiksid neid inimesi vastu võtta.»
Siseministeerium ei toeta
Välisministeeriumi pressiesindaja Mariann Sudakov vastas küsimusele, milline roll on selles loos nende majal, et ELi välisministrid arutasid Ashrafi põgenikelaagriga seonduvat 1. detsembri kohtumisel.
«Ashton väljendas ELi välisministrite kohtumisel arvamust, et olukorrale tuleb leida lahendus ennekõike koostöös ÜROga. Kui EL peaks selles küsimuses midagi otsustama, siis on oluline see, et oleksime oma seisukohtades ja võimalikus edasises tegevuses ühtsed,» jätkas pressiesindaja.
«Seega, EL tegeleb lahenduse otsimisega koostöös ÜROga. Oluline on siin ELi riikide võimalikult üksmeelne käitumine,» lisas ta.
Samas on osa ELi riike juba otsustanud Ashrafi asukaid toetada. Esimesena vastas palvele haiged vastu võtta positiivselt Itaalia. Rooma teatas juba juulis, et võtab vastu 40 ravi vajavat Ashrafi elanikku. Kolm nädalat tagasi astus ette Iirimaa, kes teatas, et võtab vastu neli ravi vajavat Ashrafi elanikku.
Siseministeeriumi pressiesindaja vahendas eile kirjalikult sisejulgeoleku ala asekantsleri Erkki Koorti vastust: «Tegu on ministeeriumi otsusega, mis pärineb eelmisest nädalast. Otsus põhineb ministeeriumi analüüsil, kus jõuti kõiki asjaolusid kaaludes mittetoetavale seisukohale. Täpsemalt pole analüüsi sisu võimalik kommenteerida.»
Kelam märkis, et kui Eesti ametnikud püüavad keeldumist põhjendada mingite julgeolekukaalutlustega, siis see väide ei pea paika.
«Euroopa kohus on juba kolm aastat tagasi andnud täiesti ühese seisukoha, et sellel opositsiooniliikumisel (NCRI – toim) pole mitte midagi tegemist terrorismiga. Nad on sellest nimekirjast maha võetud,» rääkis europarlamendi liige.
«Eesti võimud viitavad Ühendriikidele, aga see pole mingi põhjendus. Sama on otsustanud Ameerika kohus. Kohtuotsus on olemas ja USA välisministeeriumile on antud aeg selle rakendamiseks,» jätkas ta.
Allkirjalehed Toompeal
Herkel tõi võrdluse Eesti päevapoliitikast: «Me kardame kuut kaitsetut inimest, kelle elu võib olla tõsiselt hädaohus, ajal, kui meil on elamislubade skandaal, mille puhul ohtu pole kas nähtud või siis tegeletakse tulekahju kustutamisega tagantjärele. See võrdluskoht sunnib mind parlamendiliikmena küll küsima: mis Eesti riigis toimub?»
Riigikogu liige ütles, et praegu on ta teadlik otsusest, ent mitte selle seletusest. Tema sõnul kogutakse praegu riigikogus allkirju välisministrile ja siseministrile adresseeritud kirjale, milles päritakse toimunu kohta aru.
«Olen ise sellele alla kirjutanud ja soovitan kolleegidel ka seda teha,» sõnas Herkel.
Ashrafi põgenikelaagri viimased päevad
Iraagi pealinnast Bagdadist 60 kilomeetrit põhja poole jääv Ashrafi laager, kus elab praegu umbes 3400 Iraani Rahvamudžahiidide Organisatsiooni vastupanuvõitlejat, on seal eksisteerinud ligi kolm kümnendit.
Ajast, kui Bagdadis oli võimul president Saddam Hussein, kes naabermaad vaenates võttis meelsasti vastu nende riigist pagenud opositsionääre.
Aja jooksul kujunes Ashrafist omaette asula, mis meenutas pigem tavalist linna kui põgenikelaagrit. Pärast USA 2003. aasta invasiooni andsid Ashrafi asukad ameeriklastele vabatahtlikult ära oma relvad ja nõustusid laskma kõigi nende elanike tausta kontrollida. Vastukaaluks võtsid ameeriklased üle laagri kaitse.
Iraagist lahkuma valmistuvad USA väed andsid laagri turvamise üle kohalikele julgeolekujõududele. Need aga peatasid Ashrafi asukate läbikäimise välismaailmaga.
Alates tänavuse aasta algusest pole sinna enam lubanud ajakirjanikke ega ka näiteks välisriikide – nende seas USA – parlamendisaadikuid. Lisaks on Iraagi võimud laagrit rünnanud ja takistanud osa kaupade, muu hulgas medikamentide ja kütuse sissevedu.
Selle aasta lõpus on Iraagi võimud lubanud Ashrafi sulgeda. ÜRO ja teised rahvusvahelise kogukonna esindajad on palunud sellega viivitada, andmaks laagrielanikele pagulase staatus, kuid Bagdad on jäänud endale kindlaks.
Iraani opositsionäärid kardavad, et see tähendab veresauna ja opositsionääride üleandmist nüüdseks Bagdadiga soojades suhetes olevale Teheranile.
Eestisse on ravile tulla soovinud
• 34-aastane mees raskete kuulihaavadega, mille sai Iraagi valitsusüksuste aprillikuises rünnakus Ashrafi laagrile
• 43-aastane mees raskete kuulihaavadega, mille sai aprillikuises rünnakus
• 52-aastane mees põlve- ja roidevigastusega, mille sai, kui talle aprillikuise rünnaku käigus Hummeriga otsa sõideti
• 57-aastane mees, kel on silma võrkkesta irdumine
• 53-aastane mees, keda vaevab radikuliit ja parema jala kõverdumine
• 31-aastane mees, kes hooldab mainitud inimesi praegu Ashrafi laagris