/nginx/o/2011/12/05/865012t1hda66.jpg)
Kui Sulev Nõmmikul läks öösel kõht tühjaks, võis ta ükskõik mis kell äratada ükskõik mis maanurgas asuva poemehe. Sest kui Kärna Ärnil on nälg, tuleb talle head-paremat kätte anda. Või kui autol sai bensiin otsa, pidas Nõmmik kinni möödasõitva veoauto ja mure oligi murtud, mis siis, et veoki kütus tema autole ei sobinud! Autoga kiirust ületanud Nõmmikule (või ka bussijuhile, kelle masinas suurmees istus) ei kirjutatud aga kunagi trahvi.
Äsja lettidele jõudnud raamatusse «Sulev Nõmmik: «Kui näeme, siis teretame»» koondatud sõprade-kolleegide meenutustest ei jää muljet, nagu oleks Nõmmik kuulsust kurjasti ära kasutanud. Talle lihtsalt meeldis suhelda, ja kui kaasmaalased tahtsid teda aidata, siis mis sai tal selle vastu olla.
Anekdootlikke lugusid Sulev Nõmmikust teavad rääkida paljud. Aga millised olid naljamehe salajasemad mõtted, seda teavad vähesed. Veel vähesemad teadsid Nõmmiku põlvnemise lugu. Just see, kui kinnine oli see kõigile teada-tuntud mees, ongi äsja ilmunud raamatu suurim üllatus.
Saladusi, mida mees otsustas endaga hauda viia, pole suutnud lahti muukida ka Nõmmikust raamatu koostanud Gerda Kordemets ja Anne Tuuling. Kuid huvitavat lugemist on vaatamata sellele ohtra pildimaterjaliga raamatus küllaga.
Näiteks kõigile Nõmmiku talendi austajatele muudavad raamatu väärtuslikuks teismelise Nõmmiku kirjad emale – Hiiumaal sõjapaos kirjutatud read näitavad töökat, abivalmit ja terava pilguga, uudishimulikku ja heasüdamlikku noormeest. Sellisena mäletatakse Nõmmikut ka eakamana. Samas pole raamatus mööda mindud Nõmmiku negatiivsemast poolest, sealhulgas alkoholiga seotud pingetest.
Raamatut «Sulev Nõmmik: «Kui näeme, siis teretame»» on kohati raske lugeda. Sest üleminekud Nõmmiku intervjuudes välja öeldud mõtetelt sõprade-kolleegide mälestustele, sekka autorite enda järeldusi nõuavad lugejalt süvenemisvõimet ja aega.
Gerda Kordemets ja Anne Tuuling on teinud ära tohutu töö, vestelnud kümnete inimestega, tulemuseks põnevast isiksusest põnev raamat, kus lisaks emale kirjutatud kirjadele on peidus veel üks hindamatu pärl – Nõmmiku mälestused poisipõlvest, oma esimesest armastusest. 1990. aasta Loomingu 7. numbris küll esmakordselt ära trükitud 25-leheküljeline tekst, kus autor kirjavahemärkidena vaid komasid tunnistab, on nii detailitäpne ja ilmekas, et selle põhjal võiks üks ühele vändata kauni ja hingekriipiva lühimängufilmi.
Juba selle teksti lugemiseks, rääkimata Uduvere vanamehe tuttavatele, kuid tänases päevas hoopis uuena mõjuvatele pajatustele, tasub aega võtta.
/nginx/o/2014/11/25/3552393t1h8c98.jpg)