/nginx/o/2011/12/05/865000t1h381e.jpg)
Kõik, mis liigutab, häälitseb ja köidab kas või hetkeks tähelepanu, tõmbab kui magnet ligi kaamerat. Eriti siis, kui objekt võiks huvitada vaatajat. Ehk teisisõnu – me elame ajal, mis võimaldab hullult palju toota ja töödelda visuaalset informatsiooni. Ja see meeldib meile. Me tahame seda, sest «silmadega üle libistamine» on kiirem ja lihtsam moodus millestki aimu saada, kui lugemine või kuuldu mõtestamine.
Pärast Eesti rockmuusika sünnist pajatava dokumentaalfilmi «Kosmos ’68» vaatamist mõtlesin pikalt, mida sellest arvata.
Õigemini, kuidas arvata. Sest ühest küljest näitab see siinse biit-pop-rock-muusikaajaloo väärtuslikke kaadreid ning tutvustab seda, teisalt aga on sel vältimatu seos hoopis suurema ja kaugemale juuri ajanud protsessiga, kui ekraanilt välja paistab.
Kui Bill Clintonist sai USA president, hõiskas mõni kommentaator, et lõpuks ometi on riigi esimeseks meheks sõjajärgse beibibuumerite põlvkonnaga üles kasvanud inimene, kellel on ka vastav muusikatunnetus. Ka Briti poliitiku Tony Blairi kohta levitati tema noorusest teada fakti, et ta askeldas 1970ndate alguses ringi bändidega.
Tegelikult polegi vaja üle piiri vaadata. Meil endil on ju president, kellel on rockihõnguline muusikamaitse, on peapiiskop, kes koolipäevil meisterdas ise elektrikitarri, ja on kultuuriminister, kes korraldas kunagi rockifestivale.
Pulli ja härja erinevusest
Siin pole midagi imelikku või ebaloomulikku, sest see kuulub vastava põlvkonna juurde, on osa selle maailmatajust. Ometi on siin mõned näiliselt vähetähtsad, kuid ometi olulised nüansid. Ei ole ju päriselt sama, kui öelda: «Minister armastab kuulata rockikõla.» Või: «Suusaliidu sekretär oli poppari tantsutrupis.» Üks lause kergitab, teine aga madaldab. Ja küsimus on, miks on see nii? Või pigem: mida ühed näevad ja tajuvad, teised aga mitte?
Näiteks seda, milline erinevus on pulli ja härja vahel, milline on ühe energia ja milline teise oma. Kuigi füüsiline erinevus on pea märkamatuks jäävalt pisike. Midagi samamoodi näiliselt tühist, aga sisuliselt väga erinevat on ka popp- ja rockmuusika vahel.
Ja mitte kõik ei saa sellest aru. Eriti need, kes kuuluvad elu «pop-poolele». Probleem ise poleks kõne alla võtmist väärt, kui neid teisi, «rockitunnetusega» inimesi, poleks meie keskel üpris palju ja nende arvamusel poleks olulist kaalu.
«Kosmos ’68» algab nagu tõeline rockifilm. 8-millimeetrisele lindile filmitud, à la biitlite «Magical Mystery Tour» road-movie elurõõmsalt teepervel pulli tegevate karvaste (eesti) muusikutega kusagilt 40 aasta tagusest minevikust; siis ekraanile ilmuv tsitaat Hermann Hesse «Stepihundist», mis annab kunstilise sügavuse mõõtme.
Järgneb hulk väga huvitavaid «mitteametlikke» ja «ametlikke» arhiivikaadreid, intervjuusid ammusele ajale tagasi vaatavate muusikutega, kommentaarikatkeid ja üldistusi. See on film 1960ndate noortemuusikalaine kerkimisest Eestis, mis tollal oli Nõukogude Eesti. Mis omakorda tähendas niisugusele läänest eeskuju võtvale muusikale väga erilist ja teistsugust keskkonda võrreldes sellega, mis ümbritses muusikuid ja nende noort publikut teisel pool raudset eesriiet.
Muidugi on sellele osutusi ka filmis «Kosmos ’68», kuid tundub, et need jäävad pidama ühel teataval nivool ja kuuluvad pigem «lõbusate seikluste» valda kõigi oma esinemiskeeldude ja võitlusega normist pikemate juuste vastu.
Probleem on mujal. Aga kindlasti samal ajal seoses ka Nõukogude aja pärandiga. Nimelt ei tee «Kosmos ’68» tegelikult erilist vahet rock- ja popmuusika vahel, kuigi alguskaadrid seda eristamist tõotavad.
Just umbes siis, kui aastal 1968 toimus filmile nime andnud eriline kontsert Kosmose kinos, hargnes läänes 1960ndatel plahvatuslikult paisuva arengu läbi teinud noortemuusika selgesti kahte suunda: meelelahutuslik ja tantsuline popmuusika ning eluhoiakutega seotud rockmuusika.
Õigupoolest tingis selle muutuse muusikapublik.
See, mis varem paistis The Beatlesi ja Rolling Stonesi vahelise kosmeetilise kõlaerinevusena, omandas nüüd suisa maailmavaatelise mõõtme – enam ei soovinud erineva orientatsiooniga kuulajad kujundlikult öeldes kohtuda samas saalis.
Midagi sarnast hakkas toimuma ka (Nõukogude) Eestis. Mitte ainult kitarri kõla ja stiil ei eristanud, vaid ka hoiakud. Ning see erinevus ei olnud tühine.
Pole traditsiooni ega keelt
«Kosmos ’68» näitab hoopis enamat, kui paistab olevat
autorite eesmärk. Jah, film ei tee erilist vahet härjal ja pullil, kuid selle üks põhjusi on näha ekraanilt: tollase ühiskonna eripära oli see, et ta nivelleeris läänepärase noortemuusika üpris ühtmoodi tõrjutuks ja ebasoovitavaks. Sellepärast võibki eemalt vaatajale paista, et näiteks ansamblite Polyphon ja Kooma erinevus polnud nii suur, kui oli tegelikult.
Veel kõneleb «Kosmos ’68» tahtmatult sellest, et meie kultuuriruumis (nagu sageli tavatsetakse öelda) puuduvad ikka veel traditsioon ja «keel», millega rääkida siin kasvanud inimesi mõjutanud rockmuusikast. Vähemalt mitte sellisena pole teda olemas, nagu eksisteerib kunagi raudse kardina taga asunud läänes.
Ei ole sellel teemal siinmail veel ühtegi doktoritööd tehtud, ühiskonnateadlased piirduvad parimal juhul mõne häguse viitega, sest neil pole millelegi toetuda. Vaateväljast puudub üks oluline osa kultuurist, mis aitaks paremini mõista meie maatükil elavaid ja tegutsevaid inimesi.
«Kosmos ’68» annab sellest aru saamisesse oma panuse.
/nginx/o/2013/09/05/2216427t1h04cf.jpg)