/nginx/o/2018/11/25/11602724t1h36f0.jpg)
Eile selgus, et Eesti Rahvusringhääling (ERR) lõpetas Raadio 2 saate «Olukorrast riigis» saatejuhi Ahto Lobjakaga töösuhte. Eile Lobjakas ise veel oma lahkumist kommenteerima ei soostunud, kuna tahtis ära oodata rahvusringhäälingu avaliku seisukoha. Eile õhtul tegi Raadio 2 peatoimetaja Kristo Rajasaare oma avalduse, mistõttu oli täna hommikul ka Lobjakas valmis rääkima.
Ahto Lobjakas kinnitas kahtlusi, et ta oli sunnitud raadio saatejuhi kohalt lahkuma oma kriitiliste sõnavõttude pärast uue valitsuse suunas. Avaldame Ahto Lobjaka loal tema Facebooki postituse sisu täies mahus:
«Mind ei vallandatud. Mulle anti valida enesetsensuuri ja lahkumise vahel.
Olen olnud «Olukorrast riigis» saatejuht enam kui neli aastat. Aastatel, mil Reformierakond juhtis valitsust, ei survestatud mind saatejuhina kordagi, ükskõik kui terav oli mu kriitika. Sama võin öelda järgnenud Keskerakonna valitsuse kohta.
Valimiste järel midagi muutus. Hakkasid tulema signaalid, et kriitika loodava koalitsiooni aadressil on liiga terav ja püüab lubamatult mõjutada poliitikat. Kritiseeriti sõnavalikut, soovitati intelligentseid eufemisme ja ümbernurga ütlemisi. Nõuti vähem võitluslikku kajastust, suuremat tähelepanu vääritute isikute ja ideede asemel uue valitsuse programmile. Rõhutati «tasakaalustatuse» tähtsust. Loogiliselt sai viimane vaid tähendada, et EKRE kõrval tuleks kas rassiste, antisemiite ja neonatse leida teistestki erakondadest - või nende puudumisel väärtusteemat üldse mitte puudutada.
Kui jutt jõudis sinnani, et mul oleks endal oma vaimse tervise huvides kasulik paariks kuuks aeg maha võtta -, et minuga ei läheks nii nagu läks läbipõlenud hr X ja hr Y'ga -, sain aru, et lõpp pole kaugel ja selle edasilükkamine üksnes pikendab asjaosaliste kollektiivseid piinu.
Endise Raadio Vaba Euroopa/Vabadusraadio korrespondendina tundus see kõik masendavalt tuttavana postsovetlikest ja muudest poolvabadest ühiskondadest. Riigiajakirjanduses kriitilisi hääli ei taluta. Keegi ei avalda survet otseselt pahast tahtest, aga surve on olemas ja selle selge alltekst on, et üleval tuntakse end närviliselt ja võimu suhtes kaitsetult ja allpool olijailt oodatakse koostööd ja madalat profiili. See on noortes demokraatiates lihtne, aga libe tee, mille alguses on enesetsensuur, lõpus midagi muud kui vaba ühiskond.
Miks asjad ERRis niimoodi on läinud, ei oska ma öelda. Ühte ma samas pean ütlema: kui ma loen ERRi nõukogu ja juhatuse esimeeste viimaste nädalate pikemaid tekste, siis kumab nendest läbi soov leevendada ühiskonna pingeid ja ravida lõhesid. See on tore, aga sel pole mingit pistmist vaba ajakirjanduse kui väärtuse ja institutsiooniga, mida need inimesed on palgatud kaitsma. Vastupidi, selliseid tekste saab tänastes oludes vaid lugeda kui katset endale ja teistele õigustada kohanemist kompromissidega - võimu kasuks, ajakirjanduse arvelt.
Ma usun, et siin leidub ka seletus sellele, miks ERR ei näi julgevat kaitsta oma inimesi. Minu otsene ülemus saatejuhina, Raadio 2 peatoimetaja Kristo Rajasaare - kellele mul pole mitte midagi ette heita - märgib oma eilses avalduses, et ma sattusin viimastel nädalatel rünnaku alla. R2 on alati minu poolel olnud, aga ERR kui institutsioon, mida esindab juhatus, on rünnakute suhtes võtnud kas neutraalse positsiooni või teinud ründajaile järeleandmisi. See viimane on vaid vähesel määral minu probleem, kes ma pole ajakirjanik ja mõõgaga elades olen alati arvestanud mõõga läbi surmaga, nagu ütleb inglise kõnekäänd. See on aga väga suurel määral Eesti rahvusringhäälingu ja kõigi tema ajakirjanike probleem.
Saatuse irooniana on mus endas mitu kuud süvenenud tüdimus ja väsimus järjest agressiivsemast päevapoliitikast. Neli aastat on pikk aeg, et sellist saadet värskelt teha ja mul oligi plaan lahkuda juuni alguses. Aga enne kui ma jõudsin seda öelda, jõuti saatesse jäämine mulle võimatuks teha.
Ma soovin edu oma järglasele saatejuhi kohal (kes võiks vähesegi soolise tasakaalu huvides sellistes saadetes olla naissoost). Ja tunnustan ja tänan Andrust tema väga pika meele eest, teadmises, et vähemalt seni kuni tema jääb oma kohale, arutab «Olukorrast riigis» olukorda riigis - ja mitte seda, kas rongid väljuvad õigel ajal või mitte.
Ma olen aru saanud, et minu viimane saade läheb eetrisse 2. juunil.»
Endised peatoimetajad kritiseerivad
Lobjaka lahkuma survestamist kritiseerivad teravalt ka Postimehe kunagised peatoimetajad Lauri Hussar ja Marko Mihkelson.
Lauri Hussari hinnangul on viimane nädal olnud sõltumatu Eesti ajakirjanduse jaoks üks halvimaid viimase 28 aasta jooksul, kuna ajakirjanduslikku tooni ja stiili ettekäändeks tuues on sunnitud lahkuma kaks tippajakirjanikku, Vilja Kiisler ja Ahto Lobjakas.
«Teen üle paarikümne aasta Eesti ajakirjanduses töötanud inimesena Eesti Vabariigi presidendile ettepaneku kutsuda kokku sõnavabaduse kaitseks ümarlaud, kuhu kuuluksid meediaettevõtete juhid ja omanikud, aga ka tegevajakirjanikud, kodanikuühiskonna esindajad, meediaeksperdid ja poliitiliste jõudude esindajad,» ütles ta ja hoiatas, et ajakirjanduse vaigistamise hoiatavad näited Euroopas ei tohi Eestis korduda. Hussar kinnitas, et edastas oma avalduse presidendi kantseleile.
Marko Mihkelsoni sõnul ei nõustunud ta enamjaolt Ahto Lobjaka seisukohtadega, kuid austas alati tema õigust asjadest risti vastupidi arvata. Praegu Eestis toimuv on tema hinnangul aga väga veider.
«Vilja Kiisleri lahkumine Postimehest arvamusloo pärast, mis mulle kui endisele Postimehe peatoimetajale näis üpris süütu, on samuti kummaline ja kohatu ajakirjandusvabaduse poolest maailmas kõrgel kohal olevale riigile. Kas toimetuste enesetsensuur on tõesti käivitunud veel enne, kui IKE valitsus on oma ametivande andnud?» küsib Mihkelson.
Margus Tsahkna: Vilja Kiisler ja Ahto Lobjakas on kujundlikult nagu Eesti ja Läti NATOle
Erakonda Eesti 200 kuuluv endine kaitseminister Margus Tsahkna leiab, et ajakirjanikud Vilja Kiisler ja Ahto Lobjakas on kujundlikult nagu Eesti ja Läti NATOle.
Tsahkna ütles, et sōnavabadusega on nii, et kas seda on või ei ole, nagu on ka Eesti riigi iseseisvuse ja vabadusega.
«Eesti julgeolek põhineb iseseisval totaalkaitsel ja liitlassuhetel, mis kokku moodustavad usutava heidutuse. NATO on heidutus ja artikkel 5 on see, mis tagab ka kõige väiksema liikmesriigi vastase ründe puhul kollektiivkaitse tingimusetu käivituse. Solidaarsus väärtuste, nagu vabadus ja demokraatia, kaitseks. Ka kōige suurem liitlane teisel pool ookeani peab reageerima, vastasel juhul kukub kogu süsteem kokku ning sellega koos ka väärtused,» märkis Tsahkna.
Tema sõnul sobib sama liitlassuhetele ning heidutuspõhimõttele põhinev mudel suurepäraselt ka sõna- ja meediavabaduse kaitsemehhanismiks. «Võib öelda, et Vilja Kiisler oli oma sõnakasutuses järsk ja Lobjakas liberaalne, kuid kui nüüd teised ajakirjanikud ja ühiskond laiemalt seda vaikides pealt vaatavad, siis on sõnavabaduse kollektiivkaitse ja heidutus kokku kukkunud,» nentis ta.
Tsahkna tõdes, et kui NATO liitlased ütleksid Eesti ja Läti vastase agressiooni puhul, et ise nad norisid Putiniga tüli, olles kriitilised viimase agressiivse välispoliitika ning ebademokraatliku valitsemise suhtes, puuduks neil hiljem nii moraalne kui ka sisuline alus oma väärtuse eest seismiseks.
«Sama kehtib ka sõnavabaduse kohta. Kui Kiisleri ja Lobjaka juhtumeid vaikides pealt vaadata ning isiklikku hirmu tunda, ei jää need juhtumid viimasteks. Seega, tegu ei ole vaid meediaettevõtete sisemiste teemadega vaid sõnavabadusega laiemalt. Seda kas on või ei ole. Vaikides alistumine tähendab, et varsti koputatakse juba järgmiste julgete ustele,» ütles Tsahkna.
Tema sõnul tuleks võtta Postimehe endise peatoimetaja Lauri Hussari ettepanekut kutsuda kokku sõnavabaduse ümarlaud tuleks võtta väga tõsiselt, kuna president on eelkõige ühiskonna moraalne majakas ning parim institutsioon selleks.
/nginx/o/2018/11/07/11554891t1h33f7.jpg)