"Novaja Gazeta − kõige Vene-sõbralikum väljaanne üldse"

Dmitri Muratov: "Meie töö mõte on ühiskonna kontroll võimu tegevuse üle. Just seetõttu on meie peamine töömeetod uurimine. Leian, et aitame väga oma kodumaad Venemaad, kui paljastame korruptsioonitehinguid. Töötame sõjaliste konfliktide piirkonnas − püüdes, et oleks rahu." Foto: Kaupo Kikkas

Täna selgus, et Novaja Gazeta juht Dmitri Muratov pälvis koos Filipiinide-Ameerika ajakirjaniku Maria Ressaga Nobeli rahupreemia. Sel puhul avaldame intervjuu Muratoviga, mille tegi Postimehe ajakirjanik Teet Korsten 2015. aasta alguses ja mis ilmus algselt sama aasta 12. jaanuaril Ida-Viru ajalehes Põhjarannik.

 

Intervjuust Vene ainsa suurema sõltumatu ajalehe Novaja Gazeta peatoimetaja Dmitri Muratoviga võib saada aimu, miks tema juhitavasse lehte tööle tulla on selline tung − ehkki "raha saab vähe, on palju õudust". Mitte ainult et ajakirjaniku töö kirjutava pressi lipulaevas on intellektuaalselt niivõrd rahuldust pakkuv − peatoimetaja arvab, et noored tunnevad tungi kodanikuühiskonnale Venes kaasa aidata. 

 

Kuidas te oma legendaarset ajalehte Novaja Gazeta lühidalt tutvustate?

 

Novaja Gazeta on 21aastane. Seal töötavad minu arvates suurepärased "suled" − inimesed, kes tegelikult jätkavad Vene kirjanduse traditsiooni. Meie elukutsest püütakse eemaldada talendi mõistet, öeldakse, et see on ebavajalik; meil nimetatakse praegu kõike sõnaga "projekt". Aga meie leiame, et peaks säilitama suurepärase, hiilgava vene keele. Mitte ilmaaegu ei anta meie kaastööliste raamatuid välja üle maailma. Ma ei armasta sõna "missioon", sest seal, kus on missioon, on ka messias, ja kus on messias, seal on ka kummardamine, aga meie töö eesmärk on − ajal, kui suurem osa Vene meediast teenindab riiki − ühiskonna teenimine.

 

Meie töö mõte on ühiskonna kontroll võimu tegevuse üle. Just seetõttu on meie peamine töömeetod uurimine. Leian, et aitame väga oma kodumaad Venemaad, kui paljastame korruptsioonitehinguid. "Korruptsioon, see on apartheid," ütles üks meie aktsionär Lebedev, pidades silmas inimestelt tuleviku ära võtmist. Töötame sõjaliste konfliktide piirkonnas − püüdes, et oleks rahu. Meil on patsifistlik rock`n`roll-teadvus. Lennoni laul "Imagine" on meile väga oluline − seda enam, et oleme kaotanud kaheksa oma kaastöölist.

 

Võite te nad siinkohal nimetada?

 

Aastal 2000 kaotasime absoluutselt geniaalse noormehe, erireportaažide osakonna toimetaja Igor Domnikovi. 2003 kaotasime parlamendisaadiku, korruptsiooni vastu riigivõimuorganites võitlemise komisjoni liikme, minu parima sõbra ja asetäitja Juri Štšekotšihhini; ta oli väga tuntud ka Baltimaades (suri kahtlastel asjaoludel, viis aastat pärast tema surma algatati kriminaalasi tapmise paragrahvi alusel, kuid see lõpetati aasta hiljem tulemusteta − T.K.).

 

Oktoobris 2006 tapeti Anna Politkovskaja. 2009 tapeti ajakirjanik Anastassia Baburova ja meie advokaat Stanislav Markelov neonatside poolt, sest nad olid antifašistid. 2009 hukkus Natalja Estemirova, kes töötas Anjaga [Politkovskajaga] sageli Tšetšeenias teise nime all, aga pärast tegi tööd meie juures juba oma nime all. Nende portreed ripuvad meil toimetuses suures ümmarguses saalis, kus toimuvad igapäevased planeerimiskoosolekud ja välkkoosolekud. Iga meie ajakirjanik mäletab neid inimesi. Olen rahul, et osa nende järgi on nimetatud tänavad ja pargid.

 

Mul on kodus raamaturiiulil aukohal Anna Politkovskaja raamat "Putini Venemaa". Kuidas ikkagi teie töötajatele on mõjunud, et nad on pidanud nii palju kolleege kaotama?

 

Pärast Anja tapmist tahtsin Novaja Gazeta peatoimetajana kinni panna. Olen valitud peatoimetaja − meil toimuvad kord kahe aasta jooksul peatoimetaja valimised, mind valis kollektiiv enamushäältega. Meil on 120 töötajat − sh korrespondentide võrk, inimesed, kes töötavad regioonides. Tahtsin lehe kinni panna, sest töö on ajakirjanikele ohtlik. Ja lehe kaastöötajad ei toetanud mind. Nad ütlesid, et juba Anja, Juri ja Igori mälestuse pärast ei tohi lehte kinni panna.

 

Me püüame neid kindlustada, püüame kindlustada nende elusid, püüame, et neil oleksid lahingupiirkonnas uued kuulivestid ja kiivrid. Meil on reegel, mille järgi inimesed peavad ajalehe juhtkonnale millestki ohtlikust kohe teada andma. On reeglid, mida ma ei paljasta, sest need pole avalikud. Minu imetluseks tahavad ajalehte, kus on tõesti ohtlik töötada, aina tulla üha uued ja uued stažöörid, majandus- ja ajakirjandusteaduskondade lõpetajad. Me võtame inimesi väga harva, me hoiatame neid, et raha saab vähe, aga palju on õudust. Ent järelikult on inimestel vajadus töötada kodanikuühiskonna heaks.

 

Eestis on nimetatud ajakirjanike hukkumist raske mõista − ma ei tea nimetada kedagi, kes oleks hukkunud oma ajakirjanikutöö tõttu. Teine asi on, et meie väljaannetel pole sageli ressurssi uuriva ajakirjanduse jaoks. Kuidas on teil see korraldatud?

 

Tänapäevane uurimine on IT-tehnoloogiate sünergia, kus saad kõrvutada erisuguseid andmebaase, leida kasusaajaid erisugustes offshore-firmades, saad tänu eriprogrammidele jälile peidetud arvetel oleva raha tegelikule omanikule. Aga see on ka väga peen töö inimestega. Me ei anna kunagi oma allikaid välja. Miks meid usaldatakse ja miks inimesed jagavad meiega oma infot? Me ei osta informatsiooni, see peab olema aus tehing − kui meie otsime tõde, pead sinagi meile sellest lähtuvalt infot andma, mitte omakasust.

 

See on ka töö nendega, keda me hakkame süüdistama. Meie ajakirjaniku käitumiskoodeksi järgi, mis on euroopalik, saadame asjaosalisele enne loo avaldamist järelepärimise: "Kas see on tõsi? Kas vastab tõele? Kas on nii?" See on väga raske, sel hetkel hakatakse uurimisosakonna töötajaile survet avaldama, inimesed ei taha järelepärimistele vastata. Aga me peame need välja saatma, see on avatud positsioon. Me tegutseme nii ja meil on õnnestunud väga palju hullumeelseid uurimisi, kus oleme päevavalgele toonud tegelikud huvid, mis olid maetud rohkearvuliste sõnade alla hoolest kodumaa eest.

 

Näiteks hiljuti avaldasime pealkirja "Rahajuhe" all materjali, mis kõneleb sellest, et South Streami gaasijuhtme ehitus oli juba ära jäetud, aga üks Gazpromi ettevõte ostis maatüki, kust trass oleks pidanud läbi minema, kuus korda kallima hinnaga selle maa tegelikust hinnast − 122 miljoni dollari eest. Meist said rahvusvahelise ajakirjanike uurimisalliansi liikmed ja meil on seal üks juhtivamaid kohti. Näiteks oli meil uurimine seoses Läti pankadega või kuidas Moldova kaudu viidi libalepingute abil Venemaalt välja 2 miljardit dollarit. Meid aitavad nende maade ajakirjanikud, aga pärast nad pöörduvad meie poole ja meie aitame neid. Selline informatsiooniline internatsionaal!

 

Kui palju on Novaja Gazetal tellijaid?

 

Me ei loe tellijaid, vaid auditooriumi. On ajalehe paberversioon, mis ilmub kolm korda nädalas − esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel − ning selle iga numbrit loeb ligikaudu 1,1-1,2 miljonit inimest. Me anname välja 12 ajalehte eri regioonides: Novaja Gazeta Vladivostokis, Novosibirskis, Samaras, Nižni Novgorodis, Peterburis, Jekaterinburgis jt miljonilinnades. Samuti ilmub Novaja Gazeta Saksamaal, Iisraelis, Kasahstanis.

 

Veel on portaal, millel on väga suur kasv. Meil on umbes 18-19 miljonit klikki kuus. Portaal pole tasuline, see pole lugejatelt raha võtmiseks, vaid peab teenima reklaamilt. Me jälgime ka reklaami, ei saa näiteks seksteenust, kahtlaseid ravimeid või järeletehtud käekellasid reklaamida. See on väga soliidne auditoorium − meid loeb Vene intelligents, Vene intellektuaalid, meid loeb keskklass, meid loeb 27 protsenti neist, kes langetavad otsuseid. Oleme oma auditooriumi üle uhked ja väga rahul, et see kasvab − vaatamata militariseeruvale teadvusele. See tuleb demilitariseerida ja selleks oleme me väga hea ressurss.

 

Eesti peale te pole laienemise koha pealt mõelnud? 

 

Sellele peavad mõtlema investorid, kes elavad Eestis. Kui nad teevad meile ettepaneku, hakkame sellega tutvuma.

 

Võib öelda, et sõltumatut televisiooni Venemaal enam praktiliselt pole. Miks ikkagi lastakse teil tegutseda? 

 

Ma tean, kuidas sellele vastata. See küsimus pole mulle! Samasugune küsimus: öelge palun, miks teid pole siiani tapetud? Täitsa kindel, et ma ei lõpeta elu enesetapuga ja samuti ei hakka me ennast ise sulgema. Kui meid süüdistatakse, et oleme viies kolonn ja Vene-vastane väljaanne, leian ma, et oleme kõige Vene-sõbralikum väljaanne − oleme oma maa, Venemaa poolt. Oleme selle vastu, et ta sõdiks, et tema eelarve oleks militaareelarve, et vähendataks tervishoiu- või haridusrahasid. Oleme inimeste poolt, me oleme humanistid.

 

Kas praegu on teie inimesi ka Ukraina lahingutsoonides? 

 

Kui tähistame toimetusega uut aastat, anname kaheteistkümnele töötajale, kes olid sõjas mürskude ja kuulide all, kõige ohtlikumates olukordades − Pavel Kanõgin oli pantvang −, käekellad, kus on lakooniline tekst: "Töö eest sõjas!"

 

Mida tundsite, kui nägite näitleja Mihhail Poretšenkovi, tekstiga "Press" kiiver peas, kuulipildujast täristamas?

 

Esiteks teie koolitasite Tallinnas Poretšenkovi välja − ta lõpetas siin Nõukogude armee kõrgema poliit-ehituskooli. Teiseks ütlen otse, et tema pole see hirmus kurjus − talle anti selline kiiver ja vahest ta ei teadnudki, mis sinna on kirjutatud. Kurjus on riiklikus propagandas ja reaalsetes tapjates. Lisaks ei liigu ajakirjanik lahingupiirkonnas kiivriga "Press", sest ta tapetakse selles ühtede või teiste poolt.

 

Kas te saate oma kolleegiks nimetada inimest, kes töötab praeguses Vene riiklikus televisioonis? 

 

Meil on reegel, meie ajaleht on väga institutsionaalne − me ei kritiseeri kolleege kunagi, kui kolleegid pole esmalt meid rünnanud. Seetõttu ma ei hakka arutama või hukka mõistma neid, kes leiavad, et nad toovad nõnda kodumaale kasu. Ma leian, et nad toovad kahju. Aga see on nende elu, nemad lähevad kas põrgu või paradiisi.

 

Kas meil on alust karta suurt sõda?

 

Kui hukkuvad mu kaasmaalased-dessantväelased "õppustel" − kas see on suur või väike sõda? Või kui kukub lennuk − me ametlikult veel ei tea, kes selle alla tulistas, aga kindlalt saame öelda, et see tulistati alla sõja pärast. Uut tüüpi hübriidsõdades võib juhtuda midagi sellist, mida me isegi ei suuda eeldada, mis puudutab kogu Euroopat ja Venemaad. See võib olla ökokatastroof, keemiarelv, meil on tegemist kahe riigiga, mis on täis aatomielektrijaamu. Meie võimu tohutu viga oli, et nad lõhkusid slaavi hapra suurepärase maailma. Kui on kontsentreeritud relvad ja vihkamine, ei tea me, milleni see viib.

 

Aga minu asi pole futuroloogiaga tegeleda. Meil on fototoimetuse juhataja, silmapaistev fotoreporter Juri Kozõrev, kes on pälvinud kuus World Press Photo auhinda − see on nagu kuus Nobeli preemiat fotoajakirjanduse vallas. Ta on töötanud Liibanonis, Liibüas, Iraagis, Iraanis, Afganistanis, Tšetšeenias, Gruusias − ta on töötanud kõikides sõdades, mis üldse on viimasel ajal olnud. Ta pildistab Leica kaameraga, mille fookuskaugus on 50 millimeetrit, aga mitte selliste teleskoopobjektiividega, millega saad kaugusest foto teha. Ta just nimelt asub sündmuse vahetus läheduses.

 

Sama on meie ülesanne: olla kogu aeg sündmuste keskel, mitte tohutus kauguses. Me pole kommentaatorid, me ei kommenteeri ega aruta suuri politoloogilisi probleeme. Selleks on Fukuyama, las tema tegeleb futuroloogiaga. Meie ajakirjanike ülesanne on viibida sündmuste vahetus läheduses, et neid teistele vahendada.