Filmiarvustus «La Llorona needus»: soov üle õla vaadata on garanteeritud

Kaader filmist «La Llorona needus». Foto: tootja

Kui kuulete südantlõhestavalt nutva naise häält, siis mida teete? Kas liigute selle poole – sest nii oleks ju inimlik – või jääte paigale, kuna maas põlvitava nutja piirjooni mahendav hämarus muudab kogu stseeni pigem kurjakuulutavaks. Kuidas käituda, kui teis võitlevad uudishimu ja soov aidata ning mingi seletamatu eelaimus, mis käsib põgeneda, nii kuidas jalad võtavad?

La Llorona – nii film kui ka samanimeline tegelaskuju – mängib oskuslikult inimese emotsioonidega. Nad haaravad ohvri õnge temas peituva kaastunde, empaatiavõime ja uudishimu kaudu, kuid õpetavad samas, et kõik ei pruugi alati olla nii, nagu meie meeled on harjunud tunnistama. Ükskõik kuidas peategelased ka ei püüaks neid tabanud ebatavalisi juhtumeid reaalsuse raamidesse sobitada, varem või hiljem peavad nad oma tõekspidamised ümber hindama – ja mida rutem, seda parem –, sest nende elu on ohus. Kas usaldada teadmisi või südant? Kas meil on julgust tunnistada üleloomulike jõudude olemasolu ja midagi ette võtta, kui meie teed peaksid kord nendega ristuma? Ja kui see juhtub, siis kuidas leida nende eest kaitset, kui nad on pahatahtlikud? Kas otsida seda kodunt või kirikust, kas põgeneda hämarusest valguse poole või vastupidi – just nimelt, sest nagu selgub, võib La Llorona rünnata ka läbi akna, millest paistab tuppa päevavalgus, murdes niiviisi isegi arusaama, et päevavalgel võib end turvaliselt tunda. Nende ning mitme teise probleemiga peavad filmitegelased pidevalt maadlema.

17. sajandi Mehhiko... stseen kaunist pereidüllist, kus mees, naine ja kaks poisslast kätest kinni hoides päikesepaistelisel lagendikul tantsivad. Korraga stseen muutub ning noorem perepoeg avastab end ühtäkki lagendikult üksinda. Ta hõikab teisi nimepidi ning liigub mööda rada üha enam hämarduvasse metsa... kuni korraga satub peale emale, kes uputab tema vanemat venda metsast läbivoolavasse jõkke. Kohkunud poiss püüab põgeneda, aga ema on kiirem... Sellega tagasipõige minevikku lõppeb. Ometi laotab see lahti La Llorona valusa ja võika loo: jutustuse kaunist naisest, kes tappis armukadedushoos kättemaksuks oma mõlemad lapsed, sest tema laste isa oli leidnud uue kallima. Kui naine oma tegu viimaks mõistis, tabas teda sedavõrd suur kahetsus, et ta uputas end samasse jõkke, kus leidsid oma otsa tema lapsedki. Sellega aga lugu ei lõpe, sest naisel lasub nüüd needus, mis takistab tal siitilmast täielikult lahkuda ja rahu saada. Nüüd võib La Lloronas vaid aimata endist kaunitari.