Moodne kasemahla tegu: mets täis siniseid voolikuid

Kukeseene korjamise masinat pole küll veel leiutatud, kuid kasemahla kogutakse Eestis tööstuslikult ja see voolab puust otseteed siirupivabrikusse.

Tänavu kogutakse mahla 4000 kaselt, aga kasetuka suurust arvestades võiks süsteemi liita veel umbes 6000 puud. Nii paljudelt puudelt mahla n-ö ämbritega kogumine pole muidugi mõeldav. Miguri sõnul proovisid nad seda teha esimesel tegutsemisaastal, kui puid oli 150, aga juba toona kulus ämbrite metsast välja tassimisele pool päeva.

Rahva seas on levinud teadmine, et pärast mahla kogumise lõpetamist tuleb tüvele n-ö punn ette panna, kuid Miguri väitel ei pea see paika. «Kui mahl hakkab kinni jääma, tuleb sealt sogast mälli ja see tulebki lasta välja joosta,» selgitab mees. Viie aasta eest uuris ta kase- ja vahtramahla siirupi tegemist USA põhjaosariikides ning külastas muu hulgas üht uurimiskeskust, mis oli kümme aastat puudelt mahla kogunud. Kui puud hiljem maha võeti, siis selgus, et augu kinni toppimisest pole mingit kasu, pigem teeb see kahju.

Kasel tekib mahla võtmise kohta omalaadne armkude ja sealt enam mahla ei saa. Mahla laskmiseks puuritud augud kasvavad aga mõne aastaga niimoodi kinni, et neid on raske märgata.

«Järgmisel aastal tuleb uus auk teha 10 sentimeetri kaugusele eelmisest, aga meil on neli aastat tagasi tehtud augud juba nii kinni kasvanud, et neid annab üles leida.»

Miguri sõnul ei pea paika ka väide, et aastatepikkune kevadine mahlakogumine kurnab puud ära. «Puud ikka jäävad haigeks ja surevad, aga mitte mahlalaskmise tõttu,» on ta veendunud. Juba auku puurides saab aru, kas puu on terve või mitte. Terve kase saepuru on valge, haigel puul aga pruunikas.