Indrek Tarand: Brexit näitas referendumit kui «tömpi tööriista»

Euroopa Parlamendi liikme ja sotsiaaldemokraatide nimekirjas taas Euroopa Liidu seadusandlikusse kogusse kandideeriva Indrek Tarandi sõnul näitas Brexit, et rahvahääletus on «tömp tööriist» ja võib ilma täiendavate turvaelementideta keerulisi küsimusi liialt lihtsustada.

Britid on oma Brexitiga tekitanud sellise segaduse, et isegi täie mõistuse juures olevad ja aktiivselt poliitikat jälgivad inimesed ei saa enam toimuvast aru. Kui britid kuu aja jooksul ei lahku, siis peavad nad korraldama Euroopa Parlamendi valimised ja siis on segadus veelgi suurem?

Igale juristile leidub vastujurist. Mõned juristid ütlevad, et see ei ole õiguslik tobedus, vaid nii peabki olema. Kui Suurbritannia ei ole Euroopa Parlamendi valimiste päeval Euroopa Liidust lahkunud, siis on Ühendkuningriigis asuvatel Euroopa Liidu kodanikel võõrandamatu õigus valida endale esindajad. See on veidi absurdne olukord, aga absurdseks ajasime me selle ise. Meie Euroopa Parlamendis kinnitasime, et kuna valimiste ajaks peab Suurbritannia olema Euroopa Liidust läinud, siis me vähendame parlamenti brittide 73 koha võrra ja kohe hakati väikese meeleheana liikmesriikidele pakkuma parlamendis lisakohti. Valitsused võtsid selle suure heameelega vastu.

Mina hääletasin selle resolutsiooni vastu, kuna tegemist oli laskmata karu naha jagamisega.

Nüüd on tõesti probleem. Meie näiteks Eestis valime seitse saadikut. Aga kui britid ei lähe mai lõpuks ära ja valivad oma 73 saadikut, siis meie seitsmes saadik muutub fantoomsaadikuks. Selline olukord tekkis ka 2009. aastal, mil parlamendi koosseis oli veidi teistsugune ja iirlaste tõttu ei olnud Lissaboni leping veel kehtima hakanud, kui parlament valiti selle leppe järgse koosseisuga. Niimoodi tekkis 18 parlamendiliiget, kes jäid nii-öelda ootele. Nad ei saanud tulla parlamendisaali hääletama, kuna seal istusid teised delegaadid. Aga nad said palka!

Nüüd võib tekkida olukord, kus kodanikud on valinud oma esindaja, kes juriidiliste nükete tõttu ei saa oma tööd teha, kuid saab samas palka. Selles mõttes on see parlamendiliige, kes Eestist seitsmendana valitakse, või sees.

Kui Briti saartelt valitakse saadikud Euroopa Parlamenti, siis saavad nad ju mandaadi viieks aastaks, aga selle aja jooksul Ühendkuningriik ikkagi ilmselt lahkub Euroopa Liidust, aga saadikute mandaati ju keegi ära ei võta?

See on vist tõsi, kuna mandaati ei saa katkestada ükski teine jõud, kui valijad ise. Seda olukorda ei tekitanud Euroopa Liit ja Brüsseli bürokraadid, vaid Suurbritannia valitsus David Cameroni juhtimisel. Ja nüüd me näeme, et sellise vastutustundetu poliitika autor on kadunud. Ta on täiesti kadunud. Ja Theresa May, kes oli Euroopa Liidust lahkumise vastu, peab raske vaevaga seda vankrit vedama.

Referendum on «tömp tööriist». Referendum on küll väga demokraatlik, kuid ka asju lihtsustav. Taandades mõne suure ja kompleksse küsimuse vaid «jah» või «ei» vastusele, saabki sellise tulemuse, nagu Brexit. Eriti veel, kui referendumil puuduvad turvaelemendid nagu näiteks see, et osavõtu protsent peab olema vähemalt kaks kolmandikku hääleõiguslikest kodanikest ja võiduprotsent peab olema mitte 0,5 või 1,2 vaid vähemalt 2,5 protsenti. Sellisel juhul oleksid referendumid turvalisemad. Praegu me teame, et miljonid inimesed Suurbritannias nõuavad uut referendumit, mis on ühe võimalusena Briti parlamendis arutusel.

Loetud nädalate pärast tähistame 15 aasta möödumist Euroopa Liiduga ühinemisest. Tuleb vist tõele näkku vaadata ja tunnistada, et see ei olnud see Euroopa, kus me praegu oleme.

Tegelikult on ta ikka suhteliselt sama Euroopa, mis on fikseeritud Lissaboni lepinguga ja me astusime sellesse Euroopasse, mis ka täna tegutseb. Aga nii, nagu muutub ilmastik, tekivad ka igasugused kriisid. Euroopas on rahanduslikke kriise, kui me mõtleme Kreekast või Portugalist, meil on brittide omapärane poliitiline seisund, meil on Venemaa agressioon Krimmis, meil on üha võimsamaks muutuv Hiina ja meil on Ameerika Ühendriigid, kes käitub varasemast teistmoodi.

Lisaks on meil Euroopa Liidu enda sisemine institutsionaalne kriis. Euroopa Liidu põhiasutused ja peamised protseduurid juurutati 15-liikmelise ühenduse jaoks ning need ei ole 28-liikmesriigi puhul piisavalt efektiivsed. See on kohati keeruline ja kohmakas.

Toon näite. Meil on Luksemburgis väga tähtis asutus, mis vajadusel saadab liikmesriikidesse presidente ehk Euroopa Kontrollikoda. Mind on parlament nimetanud selle kontrollikoja raportööriks. See kontrollikoda loodi algselt selleks, et auditeerida Euroopa Liidu raha jaotamist ja selle jagamise protsesse. Kui liikmesriigid nimetavad sinna, kui Iiri erand välja arvata, kodukamaral kasutuks osutunud poliitikuid, siis on tekkinud teatud mõttes pansionaat. Kas meil on vaja sellist 28-liikmelist endiste peaministrite või asepeaministrite kogu? Ei ole, piisaks sellest, kui seal töötaksid professionaalsed audiitorid. Kui selles protsessis on ilmtingimata vaja liikmesriikide poliitilist osalust, siis kaasame neid kordamööda, näiteks põhimõttel 14 ja 14.

Ma olen seda algatust ka tutvustanud, kuid siis vangutatakse päid ja öeldakse, et see nõuab ju lepingu muutmist ja selleks tuleb leping «lahti võtta» ning seda me ei soovi praegu teha, sest Saksamaal tulevad valimised ja Brexit on lõpetamata... Ettekäändeid leiab alati, kuid nende asjadega tuleb tegeleda ja selleks kohaks ongi Euroopa Parlament. Seetõttu on ka eriti väikeriigi puhul oluline,  et sinna valitud saadikud oleksid Euroopa keskmisest nutikamad.

Sinu kolleeg Euroopa Parlamendis, kelle nimi on Igor Gräzin, on avalikult euroskeptiline.  Muuhulgas on ta väitnud, et Euroopa Liidu tõttu ehitatakse teid valesti, Eesti põllumehed normaalset toetust ei saa ja ei hakkagi saama, on tekkinud uus bürokraatlik majandusharu nagu «kasutute projektide kirjutamine raha saamiseks»... Selliseid euroskeptikuid tuleb üha juurde.

Igor Gräzin on kahtlemata terane inimene ja kui ta midagi pähe võtab, siis ta ka illustreerib oma väiteid. Kahjuks see, et Eesti ei ole Euroopa Liidust midagi saanud, on lapiku maa sarjast väide. Eesti on Euroopa Liidu liikmeks oleku ajal saanud liidu rahakotist iga viienda euro. Kas me oleme julgeoleku mõttes midagi saanud? Jah, oleme. Kas meie kaubad saavad Euroopa Liidu turul olla? Jah, saavad. Kas meie üliõpilased saavad vabalt liikuda ja õppida seda, kus neile parasjagu tundub sobivat? Jah, saavad.

Mis puutub Mäo neljarealisse teelõiku, siis see on küll ehitatud Euroopa Liidu raha eest, kuid Euroopa Liit ei ole selles süüdi, et meie rahvastikupoliitika tõttu on enamik inimesi kolinud Tallinnasse ja kolib edasi. Gräzinil on õige punkt, aga minu meelest oli siis valitsuses Reformierakond koos Res Publicaga, kui see teelõik ehitati. Me ehitasime Euroopa Liidu raha eest Luhamaale ka väga võimsa raudteejaama. Brüssel ei ole meile öelnud, et te peate nii tegema. Me ise otsustasime seda raha niimoodi kulutada.

Kui sa mõtled tagasi Euroopa Parlamendi selle koosseisu viiele aastale, siis mida sa rõhutatult esile tooksid – milliseid põhjapanevaid otsuseid, mis ka tegelikult mingit mõju omasid või omavad?

Euroopa Liidu tarbijate seisukohast rändlustasude lõpetamine, mis algas juba parlamendi eelmise koosseisu ajal. Mulle endale on väga meeldinud Euroopa Parlamendi otsused, mis arendavad Pariisi kliimalepet, sealhulgas metsade majandamist ja kaitset. Kuna olen olnud eelarve ja eelarve kontrollikomisjoni liige, siis meie töös oli väga oluline Brexit ja see, kuidas kompenseerida Suurbritannia lahkumise järel nende sissemakse kadumise tõttu tekkivat auku, mis moodustab 13 protsenti Euroopa Liidu eelarvest.

EKRE tipp-poliitik ja sinu konkurent eelseisvatel valimistel Jaak Madisson teatas mõne päeva eest, et see erakond ühineb jõulise ja konservatiivse parempoolse algatusega – milles on juba Põlissoomlased, Taani Rahvapartei ja Saksamaa Alternatiiv – eesmärgiga luua rahvusriikidel põhinev ainult majandusühenduse põhimõtetele tuginev Euroopa Liit. Kuidas sina seda algatust lahti seletad?

Rohkem Euroopa-kriitilisi ja isegi Euroopa-vastaseid jõude kindlasti elavdab demokraatlikku diskussiooni parlamendis. Kuid meie reeglid on sellised, et parlamendirühma moodustamiseks peab olema vähemalt 21 saadikut vähemalt seitsmest riigist. Praktika on näidanud, et kuigi Nigel Farage ja Marine Le Pen tahaksid Euroopa Liidu laiali saata ning kehtestada mingisuguse suveräänsete rahvusriikide koostöö teistsuguse vormi, ei saanud nad ühes fraktsioonis olla. Ei saanud sellepärast, et Prantsusmaa Rahvusrinne on antisemiitlik, mida üks inglise härrasmees Nigel Farage endale poliitiliselt lubada ei saa. Jaak Madisson ja EKRE ei ole enne valimisi öelnud, et nende eesmärgiks on tühistada Venemaa sanktsioonid ja tunnustada Krimmi annekteerimist ning parandada suhteid maailma kõige parema riigijuhi Vladimir Vladimirovitš Putiniga.

Ma tahaksin näha, kuidas see koostöö välja nägema hakkab. Põlissoomlased jagunesid kaheks ja partei mõistlikum osa hoiab sellest rühmast eemale. Saksamaa AFD rajasid majandusteadlased, kes protesteerisid rohkem Euroopa Liidu rahanduspoliitika vastu kui Euroopa Liidu vastu. Siis imbus sinna sisse Pegida liikumine, kes ei teadnud midagi majandusest, aga teadis enda arvates palju migratsioonist. Ja nüüd on ka AFD lõhki, sest kõik tuntud majandusprofessorid on sellest parteist lahkunud või välja visatud, kuna nad ei ole selle karjuva tiiva meelest üldse mingid Euroopa Liidu vastased.

Võib-olla ongi Euroopa Liidu tulevik siiski sõltumatute liikmesriikide käes, kes ajavad ise oma välis- ja julgeolekupoliitikat? Tahavad, karistavad Venemaad sanktsioonidega, ei taha, ei karista? Ja Euroopa Liit toimib majandusühendusena, nagu ta algselt loodi.

Algselt loodi Euroopa Liit söe- ja teraseühendusena, mida oli vaja, et Reini jõe kallastel ei käiks pidev sõda ressursside pärast. Mina ei arva, et EKRE visioon saab Euroopa Liidu ja Eesti valijate massiivse toetuse. Me oleme proovinud rahvusriikide Euroopat ja näinud, et Euroopa Liit on andnud märgatavalt paremaid tulemusi. Kuigi me võime alati lagedale tulla mõne marginaalse näitega, näiteks banaani kõverusega.

Kui Euroopa Liidul ei oleks ühtset välispoliitikat, mille taha me soovime nüüd ehitada ka ühtse julgeolekupoliitika ja selle taha Euroopa ühtsed relvajõud, siis on suur vahe, kas kahe miljoni elanikuga Läti lahendab iseseisvalt oma probleeme idanaabriga või ta teeb seda raamistikus, kus prantslased, sakslased, itaallased ja slovakid on toeks.

Ühine poliitika on korduvalt tulemuslikum. Ma arvan, et Kreml ainult rõõmustaks, kui saaks kõigi 27 riigiga eraldi tegeleda. Ungari on ju kõige selle näide. Nemad on kõige rohkem nõudnud erisusi ühises välis- ja kaubanduspoliitikas, nad on võtnud Venemaalt laenu, nad ehitavad kahtlast tuumajaama, nad võitlevad kogu aeg Euroopa Liidu ühise energiapoliitika vastu, mis aitaks neid vabastada Venemaa toorainesõltuvusest. Paradoksaalselt Poola ei võitle selle vastu.

Kas ma kuulsin valesti – sa mainisid Euroopa Liidu armeed?

Ma mainisin Euroopa relvajõude.

See on nali või?

Ei. Ka NATO vaatenurgast on Euroopa Liidu relvajõud, mida juhib üks kindral ja mitte 27 kindralit, parem partner. Kui Saksamaa ja Prantsusmaa ning loodetavasti ka Inglismaa ressurss panna kokku ja toimetada ilma Teise maailmasõja aegse hirmuta, et sakslane ei tohi midagi juhtida, siis tekib NATO teine sammas. On Ameerika sammas ja Euroopa sammas.

Tegemist on vana mõttega. Maailmasõja järel loodud Lääne-Euroopa Liidust ei tulnud midagi välja eelkõige seepärast, et Prantsusmaa ei usaldanud veel piisavalt Saksamaad, kuid nüüd eeldatavasti usaldab. Iga sõjaväejuht saab aru, et efektiivsem on paljukirutud erinevad relvaliigid standardiseerida ja panna erinevate liikmesmaade finantsressurss kokku. Hea näide on Airbus, millel on ka sõjaline väljund, kuidas Euroopa Liidu riigid saavad koostööd teha. Juba mõnikümmend aastat on Euroopas Saksa-Prantsuse brigaad. Miks ta seisab seal Reini jõe ääres sügaval turvaalal? Teda tuleks rakendada mujal.

NATO on julgeolekutegevuste traditsiooniline liider, aga miks peaks olema kellelegi vastumeelne seda meie kontinendil efektiivsemaks muuta?

Eestis käib üks igavene möll loodava Keskerakonna, Isamaa ja EKRE valitsuse ümber. Hirmutatakse, solvatakse, süüdistatakse. Kuidas see trall Euroopas välja paistab – kui üldse?

Üle oma varju ei hüppa ja Eesti on ikkagi väikene riik. Vaevalt, et keskmine Barcelona või Napoli elanik väga täpselt jälgib, mis meil siin toimub. Aga need, kes on kutsutud ja seatud ja kelle hulka kuuluvad ka Euroopa Parlamendi liikmed, muidugi pööravad liikmesriikide valimistele tähelepanu. Laias laastus ei nähta selles veel erilist poliitilist maavärinat. Taani Rahvuspartei ja Prantsuse Rahvusrinne ei kergita kulmu, aga kõik, kes peavad ennast liberaalsuse pooldajateks kergitavad kulmu.

Seletus on ju lihtne. EKRE võib ennast küll nimetada kelleks tahes, aga tegemist on täiesti neobolševistliku totalitaarse liikumisega. Neo-bolše-vistliku!

Tuletan meelde, et sa oled selle erakonna toetajate käest togida saanud!

Mitte togida, mulle tuldi füüsiliselt kallale. Aga selle küsimuse lahendab kohus. Meil on niipalju õigusriik küll, et lahendab ilusasti ära.

Minul, nagu ka igal teisel Eesti Vabariigi kodanikul, on õigus omada poliitilist vaadet. Neobolševism tähendab, et kui me ei saa, siis võtame jõuga. Milleks meile kohtud, kui parteiline südametunnistus mõistab ise kohut. Mis asi on ajakirjandus, kes on Postimees, millised õigused neil üldse on? Võtame ära! See on totalitarism, see on puhtakujuline Lenini-Trotski-Stalini liin. Sa võid seda kutsuda konservatiivsuseks või natsionaalsotsialismiks, kuid ta on ikkagi seesama väga ohtlik asi.

Jah, EKRE on demokraatlikult valitud. Aga nagu ütles Churchill – demokraatia on üks väga masendav süsteem, aga parim, mis inimkonda on läbi aegade teeninud. Kuni see toimub parlamentaarse korra raames ja mingeid konstitutsioonilisi vapustusi ei korraldata, siis nii peabki olema. Neil on oma mõtted, minul on omad, vaidleme ja otsustame ning kuidagi läheb elu edasi. Aga niipea, kui kellelegi hakatakse ette heitma tema semiidi päritolu või musta nahavärvi või öist seksuaalset käitumist ja siis minu löömamehed võivad kallale tulla, on asi halb.   

Nüüd oled ennast parteiga sidunud, kandideerisid riigikogusse Pärnumaal sotside esinumbrina, said 1061 häält ja nüüd kandideerid sama partei nimekirjas uuesti Euroopa Parlamenti. EÜS-i mehena peaksid sa rohkem Isamaa või Reformierakonnaga suhestuma?

Ma olen teatud määral seotud kõigi Eesti poliitilisel maastikul opereerivate üksustega neile kaasa tundes või neile oponeerides. Kandideerin sotsiaaldemokraatide nimekirjas eelkõige seepärast, et kaitsta demokraatiat. Pärast lihavõttepühi avaldan ma lisaks sotsiaaldemokraatide «Euroopa manifestile» oma täiendava valimisprogrammi. Ma ei kavatse sotside Euroopa Parlamendi kandidaatide nimekirjas viimasel kohal lõpetada.