Eesti teadlane arendab hiigelsumma abil paljutõotavat vähiravimit

Eesti teadlased Saul Kivimäe ja Krista Kaasik kodulinna San Francisco lääneservas Mission Bay piirkonnas, kus asub California ülikooli linnak koos mitme maailmatasemel teadusettevõtte peakontoriga. Foto: Sander Ilvest

Tartu Ülikoolist tuule tiibadesse saanud Saul Kivimäe töötas end Ameerikas poolteist kümnendit visalt üles, et jõuda absoluutse tippteaduse eesliinile, kus ta võib pakkuda lootust üle maailma miljonitele, kes on saanud arstidelt hirmutava diagnoosi.

Saul Kivimäe oli käinud ligi kaks kümnendit üle maailma igasugustel teadusüritustel, aga midagi sellist nagu mullu suvel Chicagos vähiuurijate konverentsil polnud ta eales kogenud. Tavaliselt, kui ta oli pidanud loengu või osalenud stendiettekandega, astus ligi vaid tosinkond huvilist, et esitada täpsustavaid küsimusi. Aga Chicagos joosti tema ettekande peale suisa tormi.

Teadlasi, kes kogunesid ümber Kivimäe esitletava vaatmiku, polnud kümneid. Neid oli sadu ja sadu, vähemalt kümnes reas tihedalt üksteise kõrval ja taga. Ja San Francisco biofarmaatsiafirma Nektar in vivo (loomkatsetel põhineva) farmakoloogia osakonna juhataja Kivimäe muudkui seletas ja vastas küsimustele. Rohkem kui neli tundi ühtejutti. Noor Ukraina päritolu kolleeg pidi talle alatasa veepudeleid tooma, et kurk ei kuivaks. Aga noist polnud abi.

«Helistasin pärast Saulile, ta hääl oli nii ära,» meenutab abikaasa Krista Kaasik, San Francisco California ülikooli farmatseutilise keemia teaduskonna vanemteadur. «Küsisin, mis juhtus. Ta ütles, et rääkis hääle ära.»

Ligilähedaseltki nii suurt huvi nagu Kivimäe stendiettekanne ei pälvinud tookord Chicagos keegi teine. Eks üks põhjus peitus selles, et ravimigigant Bristol-Myers Squibb oli andnud Nektarile uue vähiravimi väljatöötamiseks kliinilises koostöös rekordiliselt üüratu summa – 1,85 miljardit dollarit. Ent mis peamine: too ravim paistab tõepoolest paljulubav. Eriti neile, keda tabanud metastaatiline naha-, neeru- või kopsuvähk.

Kivimäe, kes on lõpetanud Tallinna 44. keskkooli ja kelle teadustee sai alguse Tartu Ülikoolist ning viis doktoriõppe ajaks New Yorki, tegutseb just tolle paljutõotava vähiravimi, keemiliselt modifitseeritud interleukiin-2 ja selle baasil kombinatsioon-teraapiate väljatöötamise eesliinil. Ta juhib immuno-onkoloogia teraapiale pühendunud Nektaris kümneliikmelist spetsialistide rühma.

Lihtsustatult öeldes töötab Kivimäe meeskond välja ravimeid, mis programmeerivad vähihaige immuunsüsteemi ümber nii, et immuunrakud hakkavad nägema, kus paikneb inimese organismis kasvaja, lähevad siis kasvaja juurde ning hakkavad kasvaja rakke hävitama. «Meie ravimid kasutavad patsiendi enda immuunsüsteemi, et tappa patsiendi vähki,» lausub Kivimäe (42). Sõdurite missioon

Kui see kõlab ikkagi veidi keeruliselt, siis oskab Kivimäe nagu enamikule Ameerika teadlastele omane uue vähiravimi ideed veel lihtsamaks seletada. Kujutage ette, et lõikate endale kogemata noaga näppu ning sinna tekib põletik, sest mustus läks haava sisse. Seejärel tulevad immuunrakud, mis näevad, kus asuvad infektsiooni tekitanud bakterid; siis tulevad spetsialiseeritud rakud, mis söövad bakterid ära; ja lõpuks tuleb järgmine laine rakke, mis parandavad katkise koha ära.

Samasugust protsessi, kus eri immuunrakud kooskõlastatult tegutsevad, kasutab Kivimäe meeskond ka uudse vähiravi loomisel. «Me ütleme [ravimile], et vähk on nagu patogeen, nagu bakter, et leia see üles, mine ja tapa ära,» kirjeldab Kivimäe.

Teadlased kasutavad seejuures immuunrakkude enda valke, modifitseerivad neid keemiliselt, et valkude häid omadusi paremini esile tuua, ja süstivad need siis tagasi patsienti. Tänu sellele saavad immuunrakud selge ja jõulise signaali, mida on vaja teha: näiteks leida tervete rakkude seast üles vähirakud või siis paljuneda, «et oleks palju sõdureid, kes läheksid vähki likvideerima», seletab Kivimäe.