Aleksandr Popov: ranitsatele vabadus, koolijütsidele iseseisva otsustamise õigus!

Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Koolijütsi ranits on tänapäevases ühiskonnapildis samasugune sümbol, nagu risti üle rinna kantav kõhukott (oli ka aeg, et need kõhud ükskord kolima hakkaksid) või kargel kevadhommikul sallist kaelamähisega vastanduvad valla paisatud palituhõlmad. Nii nagu mood, on ka ranits olnud läbi aegade raske kandam, mida on proovitud nii taltsutada kui ka mässuni viia, kirjutab kolumnist Aleksandr Popov.

Normatiivsuse nürinematu spekter on leidnud tee kooli. See on ikka üks vägev krutski küll! Pole siis mingi ime, et inimestel igav on, kui juba koolijütsi ranitsa kaalu kallale kiputakse. Ei no halloo! Ela ja lase elada! YOLO! Tokumenti!

Ranitsatele vabadus, koolijütsidele iseseisva otsustamise õigus! Kui on näha, et väike vaatleja on oma riistakasti liialt tutskelt täis ladunud, siis andke talle märku, et äkki oleks tark tegu see va külluslik panipaik üle vaadata ja oma vajadused veelkord terase pilguga paika panna. Küll ta siis oma kogemuste ja vigade pealt õpib. Selliste asjade kohta ettekirjutusi teha on aga lihtsalt totter. Sama eduga võiks hakata reguleerima ka seda, kui mitu karva peaks iga koolijütsi peas iganädalaselt maha lõikama, et ei oleks ohtu ülekarvastumise tulemusel zoopargi majutusjärjekorra nimistusse sattuda. Ega meil siin mingi «Ahvide planeet» ei ole, vaid hoopistükkis üks arenev ja edumeelne liberaalne e-demokraatia mahedate konservatiivpatriootlike varjunditega.