Väikelinnades joostakse tormi esimese korruse korteritele

Helju ja Toivo Kihulasel Kuressaares seisab ees esimene kevad ilma suure aiata, kus alati harjutud nokitsema. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Eesti väikelinnades võtab maad vananevale ühiskonnale iseloomulik kinnisvaratrend: karjuv puudus on tekkinud väikestest korteritest, kuhu trepist ronima ei pea.

Põlvas üksi kõrgel kolmetoalises korteris elanud proua otsis endale hiljaaegu tulutult väiksemat esimese korruse korterit nii kaua, et kolis lõpuks maale. Tema jaoks oli peaasi, et pääseks raskest treppidest käimisest ega jääks oma koju vangi. Kuid mõne pisikese madalal asuva korteri müügile tulekut ta ära oodata ei jaksanudki. Ta pühkis Põlva tolmu jalge alt ja kolis hoopis suvilasse elama.

Krista Karask (70) on Kohtla-Järvel Ahtmes korteris elanud juba neli aastat. Sinna kolis ta laste utsitusel maalt, 50 kilomeetri kauguselt mereäärsest Aserist. Kogu varasema elu maal elanud ja seal veel viimatigi sadat lehma pidanud Karaskil tekkis nii suur loomaallergia, et hing kippus kogu aeg kinni jääma ja tervis käis muudkui allamäge. Seepärast tuligi linna poole vaatama hakata. Kuigi Ahtmesse kolides läksid hingamisraskused üle, naasis 20 aastat vagusi püsinud valu põlves, mille lehm oli kunagi jalaga puruks löönud.